Kui Dawkinsi Richard tutvustas rahvale oma iseka geeni narratiivi, süüdistati teda, otsekui eitaks ta isendite – taimede, loomade, inimeste jt. – tähtsust üleüldse. Dawkins vastas, et kaugeltki mitte. Lihtsalt mõnikord tasub vaadata isendite tasandist läbi nagu klaasist, geenide tasandile. Mõnd asja elusolendite maailmas õnnestub nii paremini mõista.

Säherdune läbinägelikkus saab üha igapäevasemaks, vähemalt bioloogide seas küll. Kuidas hinnati mägra asustustihedust Brightoni linnas Inglismaal? Hiiliti öösel all sika-saka ringi ja loeti põõsastesse putkavad varjud kokku? Palju lihtsamalt: koguti linnast mägrakarvu ja määrati nende genotüüp. Niipalju, kui oli eri genotüüpe, tegutses seal ka mäkri. Kuidas tuli ilmsiks huntide ja koerte viljakas suguelu Eestis? Ei hiilinud nüüdki keegi oma õuepenil sabas, meeles kipitamas küsimus, et kus see Muki ometi öösiti kolab. Geneetiline analüüs, mikrosatelliitlookuste põhjal koostatud nn. passid tõid päevavalgele Taebla metsade Romeo ja Julia loo. Ka elu kauges minevikus on tänu lihtsale neljatähelisele geeniahelale meil justkui peo peal – sealhulgas ohter geenikaubandus, kui nii võib väljenduda. Üksteiselt geene “laenates” pole risti ette löönud elupuu võra täiesti eri otstest pärit olevused.

Kui mina ülikooli tulin, oli imetajauurija ehk terioloogi oluline tööriist –20 mugavkraadiga magamiskott, millega võis talvises metsas hundijälgi ajades end sinnasamma hange ööpausile keerata. Nüüd on selle kõrval tähtsa koha sisse võtnud laboripipett, mis aitab kehamaterjali moondada mitmesugusteks lahusteks ja lõpuks ilusate värviliste nukleotiidjärjestustena arvutikuvarile manada. Huvitav on kujutleda, mis saab edasi. Selge see, et karustel hundiuurijatel ei tule steriilses laboriõhus marineerida kaua, vast mõned aastad veel. Siis pääsevad nad tagasi metsavärskusse, taskus mobiiltelefonisuurune geenidetektor. Lükkad ühest otsast karva sisse, jookseb teisest otsast geeniahel ja sugupuu kõvakettale.
Lähenevad valimised ja elurõõmust pakatavad roosad näod bussipeatuste vitriinides veenavad, et hoolimata ajutisest ebapopulaarsusest teadusilmas on füsiognoomia inimeste argiteadvuses endiselt aukohal. Inimese nägu on meile peegel tema isiksuseomaduste (loe: geenide) kohta. Arvutigraafikud on näinud kurja vaeva, et tulevaste deputaatide nägudelt maha retušeerida väsimusevagusid ja küünilisusekortse. Infotehnoloogia areneb kiiresti. Varsti oleme ühest tähtsast orientiirist ilma.
Loodetavasti suudab biotehnoloogia sammu pidada. Plakatid vitriinidest kaovad tasahilju. Kandidaadi kohtumisel valijaga ei hüüta õhku ühtki hüüdlauset ega küsita ühtki küsimust. Mida poodiumil higistav saadik räägib, laulab või häälitseb, pole tähtis. Saalitäis valijaid vaatab teda vaikides läbi väikeste roosade prillide, mille siseküljel helendab vöötkood tema genoomist välja arvutatud esindusväärtuste kohta. Elutarkus 3,2 palli; usaldusväärsus 2,1 palli; karjerism 8,9 palli; enesehinnang +14,3 palli (suurushulluse hoiatus). Jne.
Igal sammul pudeneb meist maha keharakke, kus sisaldub ilusa digitaalse failina kogu meie genoom. Tuleviku kurjategijaid ei jälitata pealtnägijaid küsitledes või sireeni huilgel linnaelanike eludega riskides. Tuleviku mäkri ei jälitata raadiovastuvõtjaga, telefonivõrgu kaudu ega isegi mitte satelliidi vahendusel. Piisab neistsamadest roosadest prillidest.