Loodushäälte salvestamine pakub huvi paljudele. Tänu digiajastule on fotograafia ja filminduse kõrval muutunud palju kättesaadavamaks ka helisalvestamine. Et harrastust proovida, pole enam vaja isegi eriseadmeid: argikasutuseks mõeldud mobiiltelefonidki toimivad nii lihtsa foto- ja videokaamera kui ka diktofonina.
Kui on aga soov asja tõsisemalt võtta, tuleb erivarustus endale ikkagi soetada.

Loodushäälte salvestaja huviobjektid. Arvatavasti köidab paljusid ennekõike linnulaul: nii õppimiseks, õpetamiseks kui ka lihtsalt nautimiseks. Tihti on linde märksa hõlpsam kuulda laulmas kui näha määramiseks vajalikust kaugusest. Näiteks hüübi häält on enamik linnuhuvilisi kuulnud, hüüpi ennast silmanud aga vähesed.

Teiselt poolt: kui lindudele õnnestub hiilida piisavalt lähedale, saab nende laulu lindistada ka võrdlemisi tagasihoidlike seadmetega.
Teine huvipakkuv loomarühm võiks olla sihktiivalised: ritsikad ja rohutirtsud. Ka neid olendeid saab häälte järgi määrata. Ent sihktiivaliste puhul on vaja eriomaseid seadmeid, kuna helid on suhteliselt vaiksed ning enamasti kõrge sagedusega. Seega suurenevad nõudmised mikrofonidele.
Kolmanda loomarühmana võib välja tuua kahepaiksed. Konnade laul on tavaliselt tugev – seda saab hästi lindistada ka lihtsamate mikrofonidega.
Häälitsevaid loomarühmi on teisigi, aga meie oludes on linnud, konnad ja sihktiivalised kõige kergem saak. Imetajad häälitsevad harva – et seda jäädvustada, ei piisa heast lindistamisvarustusest, vajalikud on ka põhjalikud teadmised loomade elust ja ühtlasi peab sattuma õigel ajal õigesse kohta. Erilisi seadmeid läheb vaja vees levivate helide lindistamiseks ning ultra- ja infrahelide salvestuse puhul.
Helisid võib jäädvustada ka puhtalt esteetilistel eesmärkidel. Siis ei ole tarvis kätte saada mingi kindla liigi häälitsusi, vaid tabada helipilti tervikuna. Täiust saab otsida seeläbi, et salvestada loodust võimalikult loomulikuna, s.t. võimalikult sarnasena sellega, mida me reaalselt kuuleme. Salvestatud helipilte saab omakorda kasutada muusikat luues, audiovisuaalsetes installatsioonides jne.

Salvestusseadmed. Need seadeldised teevad põhilise lindistustöö: kannavad helisignaali muundatud kujul helikandjale.
Möödas on ajad, mil salvestati ketastega magnetlindile. Sõna „lindistama” ongi pärit tollest ajast. Kuigi selle tehnoloogia seadmed muutusid ajapikku väiksemaks ja paiknesid hiljem kasseti sees, kasutatakse tänapäeval digitaalsetes helisalvestusseadmetes valdavalt kas kõvaketast või välkmälu ehk mälukaarti. Viimasel juhul puuduvad salvestajal liikuvad osad ning aparaat ise on seetõttu praktiliselt hääletu. Mingil määral on veel tarvitusel minikettale salvestavad digitaalseadmed, aga needki on juba aegumas.
Nagu fotograafiaski, toodetakse eri kasutajarühmadele erisuguse kvaliteediga tooteid. Hinnad erinevad seejuures mitu korda. Odavamatel seadmetel on vähem võimalusi ning salvestusseaded on tihtipeale automaatsed. Loodushääli jäädvustades on aga oluline, et salvestusnivood saaks ise muuta.
Poolprofessionaalsed salvestajad, mis pakuvad amatöörile küllaldaselt võimalusi, on peaasjalikult müügil selliste kaubamärkide all nagu Edirol, Fostex, Marantz, Sony ja Tascam. Enamasti neid Eestis saada ei ole: tuleb tellida mõne vahendusfirma kaudu või osta otse internetist. Sellistel riistadel saab juba muuta ka diskreetimissagedust, bitikiirust ja bitisügavust. Need näitajad mõjutavad salvestatava heli kvaliteeti, mida loodushääli püüdev huviline võiks saada muuta. Poolprofessionaalsed helisalvestusseadmed vastavad standarditele, mida kasutatakse filmi-, tele- ja helitööstuses. See tähendab ka vastupidavust ning ühilduvust kõikvõimalike teiste professionaalsete vahenditega.

Mikrofonid. Selleks, et heli jõuaks salvestajasse, on vaja muuta helisignaal elektrisignaaliks. Laiemalt kasutatakse helisalvestusel kas dünaamilisi või kondensaatormikrofone. Enamasti on need kas 3,5 mm või neljandiktollise väljundiga.
Olenevalt lindistusseadmest võib sealtkaudu edastada nii mono- kui ka stereosignaali. Viimase püüdmiseks on vaja spetsiaalset stereomikrofoni. Mõnedele digitaalsetele diktofonidele, näiteks Olympuse LS seeria seadmetele, on stereomikrofon juba sisse ehitatud. Nad ei ole küll mõeldud loodushäälte jäädvustamiseks, aga heades salvestusoludes võib tulemus olla päris hea. Eraldi mikrofone 3,5 mm sisendiga toodab näiteks Sony. Sellist võib kasutada kas miniketta salvestajaga, arvutiga või isegi mõne mp3 mängijaga.
Professionaalsed helisalvestid kasutavad mikrofonide ühendamiseks enamasti XLR-tüüpi väljundit.
Kondensaatormikrofonid vajavad lisavoolu: sel on kas eraldi patarei või saab see toidet salvestusseadmest mikrofonikaabli kaudu (nn. fantoomtoide). Fantoomtoite võimalus on kõigil professionaalsetel, aga ka mitmel poolprofessionaalsel salvestil. Selle olemasolu peaks kindlasti seadme soetamisel jälgima. Varuvõimalusena võib kasutada patareitoitel eelvõimendit, mis annab sellistele mikrofonidele voolu ja milles võimendatakse elektrisignaali enne, kui see läheb salvestajasse.
Kompaktsed stereomikrofonid on küll lihtsad käsitseda, kuid neil läheb väiksuse tõttu kaduma stereosignaali ajaline aspekt. Salvestus kaotab seeläbi oma ehtsust – tulemus ei ole see, mida me reaalselt kuuleme. Nimelt, kui heliallikas jääb meist näiteks paremale poole, siis paremasse kõrva jõuab see heli tugevamana ning mõnevõrra varem kui vasakusse kõrva.
Et saabuvate helide ajalist erinevust salvestada, paigutatakse stereomikrofonid teineteisest veidi eemale. Veelgi täpsemaks läheb binauraalne lindistustehnika, mis talletab helisid võimalikult samamoodi kui inimese kuulmismudel. Selleks kasutatakse spetsiaalset inimpea mulaaži või asetatakse miniatuursed mikrofonid otse inimese kuulmekäiku. Nõnda salvestub ka pea ja kõrvalestade mõju kuuldavatele helidele. Kogemaks sellise lindistuse ehedust, peab seda kuulama kõrvaklappidega.
Mikrofoni võime mingit heli salvestada oleneb eri omadustest ja oludest.
Esiteks: suurem osa diktofone on mõeldud eelkõige inimhääle sageduse jaoks, seetõttu kõrgemad ja madalamad helid ei pruugi üldse salvestuda. Samasuguse piiratud vahemikuga on ka paljud odavamad mikrofonid.
Teiseks tuleb jälgida, millised on mikrofoni suunakarakteristikud. Laias laastus eristatakse omni-, kardioid- ja suundmikrofone. Omnimikrofonid püüavad helisid võrdselt igast suunast, kardioidmikrofonid on tundlikumad eestpoolt tulevatele helidele ning väga kitsalt suunatud „püstolmikrofonid” välistavad peaaegu täiesti tagant ja külgedelt tulevad helid. Kui me tahame hommikusest linnukoorist välja noppida ühe linnu häält, siis on hea kasutada suundmikrofoni.
Heli aitab isoleerida ja võimendada ka paraboolmikrofon. See on sisuliselt paraboolantenni sisse asetatud mikrofon, mis püüab kinni ketta koondatud helid. Tuntuimad on Telinga paraboolmikrofonid, neid saab kasutada ka lihtsamate 3,5 mm mikrofonisisendiga seadmetega.
Kolmandaks on tähtis ka mikrofoni omamüra osakaal. Vaiksete loodushäälte püüdmisel võib see osutuda väga oluliseks. Mikrofoni omamüra on sahin, mis salvestub ka siis, kui keskkonnas ühtegi heli ei ole. Tasub tähele panna, et kondensaatormikrofonide puhul muutub omamüra suuremaks niisketes oludes. Välitingimustes on enim hinnatud Sennheiseri mikrofonid, mis on kahjuks üsna kallid.

Lisavarustus. Mitte vähem oluline kui salvestusseade ja mikrofonid on kaablid ja statiiv. Kahjustatud kaablid ja nende ühenduskohad võivad tekitada krõbinaid ja sahinaid, mis võivad ilusa lindistuse rikkuda.
Mida tundlikum on mikrofon, seda tundlikum on ta ka nende helide suhtes, mis tekivad tema hoidmisel. See tähendab, et mikrofon peaks „istuma hällis”: see aitab vähendada hõõrdumisest ajendatud naginaid.
Kõige raskem on toime tulla tuule tekitatud müraga. Otse mikrofoni peale puhuv tuul mõjub samamoodi, nagu koputaks keegi vastu mikrofoni.
Tuule mõju vähendamiseks kasutatakse vahtkummist katet või hoopis spetsiaalset korvi, mis jätab mikrofoni ja tuulekaitse vahele tühja ruumi. Korvi peale saab tõmmata veel eriti tõhusa karvase katte. Sellised „koerad” mõjutavad mingil määral ka heli iseloomu, summutades veidi kõrgemaid sagedusi. Nii mõnigi kord aga ei ole teisiti võimalik salvestust üldse saada, näiteks mererannas, kus ilm on enamasti tuulisem kui sisemaal.
Et hoida mikrofoni stabiilsena, on vaja toekat statiivi. Selleks ei pea olema spetsiaalne mikrofonistatiiv, võib tarvitada ka foto- või videokaamera statiivi. Siis peaks muretsema keermeadapteri, sest mikrofonihoidikute keere erineb fotostatiivi keermest.
Salvestuse tegemise ajal oleks vaja ka kõrvaklappe. Tasub muretseda suletud klapid, mis kõrva tihedalt ümbritsevad ja lasevad meil kuulda ainult mikrofoni püütavaid helisid.

Järgmises osas kirjeldan, kuidas helid salvestajast arvutisse ja CD-le jõuavad ning milliseid konkreetseid võtteid loodushelide salvestamisel kasutada. Räägin ka mõnest põnevamast lindistusest, mille olen teinud.