Läänemaal Puhtu poolsaarel alvaril komandandi maja lähedal päikesepoolsel nõlval kasvab Eestile uus hunditubakaliik. See pole siin looduslik, vaid kultuurist metsistunud. Esmapilgul võib taime segi ajada kodumaise lood-ristirohuga.

Liik kannab nime Hieracium friwaldii Rchb.f. ning kuulub hunditubaka perekonna sektsiooni Pannosa. Laias mõistes vaadeldakse seda meil vahel ilutaimena kasvatatava tiheviltja hunditubaka alamliigina [Hieracium pannosum Boiss. subsp. friwaldii (Rchb.f.) Freyn].

Looduslikult kasvab liik Balkanil – Albaanias, Bosnias ja Hertsegoviinas, Bulgaarias, Kreekas ja Serbias – mäenõlvadel, rusukalletel ja paljandunud pinnasel. Sektsiooni liike kasvatatakse väljaspool looduslikku levilat vahel kiviktaimlates, kuid tiheviltja hunditubaka nimetuse all, alamliike täpsemalt eristamata.
Tiheviltjas hunditubakas paistab silma pikkadest valgetest sulgjatest karvadest koosneva karvkatte poolest nii lehtedel kui ka vartel, mistõttu taimed võivad näida peaaegu valgetena. Kodarikulehed puuduvad, kuid alumised varrelehed on enamasti suured ja jätavad eemalt vaadates lehekodariku mulje. Korvõied asuvad üksikult pikkadel raagudel ning seemnised on õlgkollased.
Kitsas mõistes tiheviltjas hunditubakas on kuni 40 cm kõrgune, terveservaliste lehtedega, mis varre alaosas on kuni 20 cm pikkused. Üldkatis on 16–20 mm pikk ja tihedalt karvane. Puhtust leitud Hieracium friwaldii on pisut tugevama kasvuga (kuni 60 cm), lehed on lühemad ja peenelt hambulised, üldkatis on 14–16 mm pikkune ning vähekarvane.
Hieracium friwaldii pole seni maailmas kultuurist metsistunult leitud. Lähisugulast, tiheviltjat hunditubakat on metsistunult tähele pandud Tšehhist Pardubicest [1]. Puhtust leitud liigi herbaarmaterjali (kogunud Toomas Kukk 2008) hoitakse Helsinki ülikooli ja EMÜ PKI herbaariumis (H, TAA). Kuidas liik Puhtu on sattunud, pole esialgu selge: praegu seda seal ilutaimena ei kasvatata.

1. Pyšek, Peter et al. 2002. Catalogue of alien plants of the Czech Republic. – Preslia 74: 97–186.