Eestis oleme harjunud pidama mäkra omaette hoidvaks metsaerakuks. Inglastel on nende loomadega ka teistsuguseid kogemusi. Linnamägrad on nagu linnainimesed: prisked, laisad ja mitteterritoriaalsed.

Brittidel on hea ülevaade oma maapiirkondade mäkrade ökoloogiast: neid on jälgitud ja teaduslikult uuritud juba aastakümneid. Mägrad on olnud loodusajaloolaste lemmikteema ja viimase kuuekümne aasta jooksul on nende kohta kirjutatud hulk uskumatult üksikasjalikke monograafiaid. Viimasel ajal on mägra ökoloogiat tõsiteaduslikult uuritud teiselgi põhjusel: nad võivad kanda ja levitada veiste tuberkuloosi, millesse võivad nakatuda ka inimesed, kuid sagedamini kariloomad.

Samuti on teadlased mäkri uurinud lootuses mõista nende põnevat ühiskondlikku eluviisi, mida on nimetatud „algeliseks sotsiaalsuseks”. Elades kuni kolmekümneliikmeliste rühmadena (enamasti küll alla kümnelistena), kaitsevad nad rühma valdusala üheskoos. Rühma liikmed tunnevad üksteist lõhna järgi ja on ilmselt enamasti lähisugulased, n.-ö. sama pere liikmed: tihtipeale sigiv vanapaar ja nende mitmesuguses vanuses järglased. Ometi pole rühmaelu eelised mäkrade puhul veel kuigi selged. Kui muud karjalise eluviisiga kiskjalised kasvatavad sageli koostöös järglasi ja käivad koos jahil, siis mäkrade puhul pole teada, et nad teeksid kumbagi.
Veel üks mäkrade hämmastav omapära on nende ulatuslikud ja keerukad urud (ingl. setts). Urge leidub väga mitmesuguseid, eri kuju ja suurusega, ent selgunud on mõned üldomadused, mis näikse olevat mäkradele tähtsad. Suurbritannias, aga paistab, et ka mujal Põhja-Euroopas, paikneb mägra valdusalal üks suur n.-ö. peaurg (ingl. main sett), mida kasutatakse ilmselt aasta läbi. Uurijad on hulga sääraseid peaurge lahti kaevanud: selgunud on, et peaurul võib olla üle saja sissepääsuava ja tunneleid kuni kilomeetri jagu.
Peale peauru on mäkradel tavaliselt hulk väiksemaid n.-ö. kaugurge (ingl. outlier setts), mis asuvad laiali üle kogu valdusala. Neil on tavaliselt ainult üks või kaks sissepääsuava. Kaugurge kasutatakse hooajati, või igal juhul harvemini kui peaurge. Nende otstarbest pole täielikult aru saadud. On tõendeid, et mägrad võivad aeg-ajalt põhiurust eemale kaugurgu hoidudes vähendada oma parasiite (iseäranis täisid). Samuti lühendatakse nende abil vahemaad toitumisala ja magamiskoha vahel: tihtipeale paiknevad kaugurud just toitumisalade läheduses. Kaugurg pakub ilmselt ka kiiret kaitset ohu korral, kui peaurgu põgeneda on liiga kauge. On ka arvatud, et kohati kasutavad kaugurge rühmast välja tõrjutud isendid, näiteks äsja täisikka jõudnud isased või siis noored emased, kes üritavad luua oma peret.

Teades ulatust, mille mägraurud võivad saavutada, pole vast üllatav, et neist võib tõusta suurt tüli inimeste ehitiste vms., näiteks aia, põllumaa, teede või kalmistute läheduses. Suurbritannias on võimalik säärast inimese-mägra lahkheli hinnata ka arvuliselt, sest mäger on range kaitse all ja igasugused vastumeetmed selle liigi suhtes nõuavad ametlikku luba. Välja antud lubade hulk näitab igal aastal 700–800 inimese ja mägra tülijuhtumit, eriti tihedalt linnaaladel. Viimastel aastatel on see arv pigem suurenenud kui kahanenud, nii nagu ka linnamäkrade osakaal briti mäkrade üldarvus.
Mägra rangel kaitsel Suurbritannias on ajaloolised juured. Vähemalt viimased mõnisada aastat on inimesed seda liiki kohelnud halastamatult: mägraurge on lahti kaevatud ja mäkri hävitatud üsna agaralt. Omal ajal on olnud kombeks ka n.-ö. mägravõitlused, kus kinnipüütud mäger lasti kokku koertega. Et metsloom kippus võitlustes peale jääma, siis teinekord vigastati teda eelnevalt, et lahing oleks võrdsem – või siis vastupidi, et koera võit oleks piisavalt kindel.
Ajaloolist süümet püütakse nüüd korvata range kaitsega, mida sätestab eraldi n.-ö. mägraseadus (ingl. Badger Act). Võib-olla veidi ka oma toreda välimuse tõttu, igatahes tundub mäger olevat brittidele üldiselt sümpaatsem kui rebane, meie teine suurem looduslik kiskjaline.

Nii on viimasel ajal tekkinud huvi mõista linnamäkrade asurkondade ökoloogiat: võib see ju aidata neist tulenevaid hädasid vältida ja edukalt lahendada. Siiski pole linnamäkrade ökoloogiat senini uuritud niisama ulatuslikult kui maaasurkondade oma, teadusuuringud piirduvad kahe Inglise linnaasurkonnaga, Bristolis ja Brightonis (linnad vastavalt Edela- ja Kagu-Inglismaal – toim.), Bristoli oma võiks õigupoolest nimetada pigem eeslinnaasurkonnaks.
Ometi on juba huvitavaid leide. Esiteks on ilmnenud linna mägraasurkondade suur tihedus. Kogusime Brightoni linnaasurkonnast mägrakarvu ja analüüsisime nende genotüüpe, et välja selgitada, kui paljudelt eri isenditelt need pärinevad. Selgus, et Brightoni asurkonna tihedus on umbes kolmkümmend täiskasvanud mäkra ruutkilomeetri kohta, ligikaudu kaks korda nii palju kui lähikonna maa-asurkonnas samas Sussexi maakonnas.
Peale selle olid linnaloomad ligikaudu 15% raskemad kui nende maapiirkonna kaimud ning raadiokaeluste abil tehtud uuring näitas, et nad liikusid märksa vähem ringi. Kui tüüpilise Sussexi maamägra liikumisala on umbes viiskümmend hektarit, siis linnamäkradel vaid neli, seega üle kümne korra vähem. Kogu rühma liikumisala tundub samuti olevat üldjoontes seda väiksem, mida tihedam on inimasustus: Bristoli eeslinnaasurkonnas keskmiselt poolsada, ühes Sussexi maa-asurkonnas ligi sada hektarit, samal ajal kui näiteks Białowieża rahvuspargis Poolas ja Valgevenes on leitud üle tuhandehektariste liikumisaladega mägrarühmi.

Ühesõnaga, on ilmne, et linnaalad võivad olla mäkradele ülimalt soodsad. Uurides lähemalt mäkrade käitumist linnakeskkonnas, saame kätte ka niidiotsad võimalike põhjuste kohta. Kui briti maamäkrade toidusedel koosneb peaasjalikult vihmaussidest, siis Bristoli linnamägrad nautisid palju laiemat valikut, millest suur osa pärines inimestelt. Suur osa Brightoni majavaldajaid jättis meelsasti oma aeda mäkradele toitu, sh. ülejääke iseenda laualt, leiba ja lemmikloomatoitu, samuti ei unustanud mägrad silma peal hoida prügikastide ümbrusel. Pole imestada, et vähemalt kõik 19 raadiokaelusega looma Brightoni asurkonnas keskendasid oma tegevuse aedadele. Ja mägrad, kel käe-jala juures leidus suur hulk aedu, kippusid ringi liikuma väga vähe. Huvitaval kombel suutsid mägrad häbelike ja öiste loomadena hoida oma askeldused inimeste eest ometi üpris salajas. Paljud Brightoni aiaomanikud ei teadnudki, et nende aias tegutsevad mägrad, mõni polnud neid omateada kunagi näinud.
Siiski, hoolimata linnaelu ilmsetest voorustest ei ela mäkri mitte igal pool linnades, ja kui elabki, siis mitte alati tihedalt. Näiteks Bristoli asurkond oli suhteliselt hõre, umbes viis täiskasvanud looma ruutkilomeetril. Peapõhjused pole siin päris selged, rolli võib mängida hulk eri tegureid: kas piirkonnas elutses mäkri juba enne linna teket; kuidas on kaetud toidulaud (näiteks Brightoni mäkradel oleks patt nuriseda) ning mil määral leidub kohta urgudele. Viimane tegur võib olla iseäranis tähtis. Hiljutine uuring neljas Briti linnas näitas, et mäkradel on urgude asupaigale erilised nõuded: võsa või mets, ebatasane pinnamood ja hästi vett läbilaskev pinnas. Kõigile neile nõuetele vastavaid kohti ei pruugi linnades kuigi palju leiduda.
Peaurud on linnamäkradele iseäranis tähtsad. Kui maaloomad kasutavad üsna usinalt kaugurge, eriti suvel, siis raadiokaelusega linnamägrad veetsid valdavalt aega peaurus. Üle poole uuritud loomadest ei kasutanud eales muid urge peale peauru. Sellise kiindumuse taga võib olla hea kaitse, mida peaurg pakub häiriva linnakeskkonna eest. Ent tegu võib olla ka lihtsalt linnamäkrade vähese liikuvuse kaasnähtega: eales peaurust kaugele rändamata pole neil lisaurge vajagi. Olgu kuidas on, kuid inimese-mägra suhete korraldusele tulenevad sellest kombest oma järeldused. Seire on näidanud, et peaurgude sulgemisi saadab linnas märksa väiksem edu kui maal. Linnades on korduvalt nähtud, kuidas urgudest väljapoole suletud mägrad üritavad end neisse tagasi kaevata.

Kaks hoolikalt uuritud linnamäkrade asurkonda eristusid oma briti maakaimudest veel ühe huvitava omaduse poolest: kummagi puhul ei ilmnenud märkigi territoriaalsusest. Maamägrad on tihtipeale tugevalt territoriaalsed. Suure asustustiheduse korral tekivad rühmade valdusalade ühispiiridele sissetallatud n.-ö. piirirajad, millel on hulk “piiriposte”: kahe rühma ühiseid mägrapeldikuid, kuhu kumbki rühm jäta usinasti oma panuseid (säärast kommet on uuritud nutika katse abil: jättes naaberrühmade peaurgude juurde toitu, millesse segatud iga rühma puhul isevärvi seedumatuid plastkuule). Samuti on maa-asurkondade mäkradel tihti leitud haavu ja arme omavahelistest võitlustest. Meenub juhtum, kus ühest linnaasurkonnast lahkunud raadiokaelustatud isasloom leiti kuu aega hiljem umbes viie kilomeetri kauguselt naaberlinnast. Võimalik, et eksinuna, igatahes oli ta oma rännakul läbinud mitu valdusala, mille omanikud olid teda niivõrd ohtralt vigastanud, et leitud loom tuli surmata.
Nagu öeldud, kummagi uuritud linnaasurkonna puhul ei täheldatud mitte midagi säärast: ei ühispeldikuid, haavu ega arme. Brightoni mägrad liikusid ringi nii vähe, et naaberrühmad puutusid üksteisega kokku harva. Bristolis olid mägrad rohkem liikvel, otsides toitu sageli naaberrühma elualal ja isegi kasutades sealseid urge. Territoriaalsuse puudumine kahes linnaasurkonnas on mõistagi huvitav, kuid tuleb veel uurida, kas see on puhtalt linnakeskkonna tagajärg või on põhjuseks ka mõni muu uuritud asurkondade eripära.

Kokku võttes: nagu näha, suudab mäger linnaeluga edukalt kohaneda. Kiskjaliste seas pole see erandlik. Näib, et keskmise suurusega laialt kohastunud ehk generalistlikud liigid, nagu rebased Euroopas ja pesukarud Põhja-Ameerikas, võivad tihti linnakeskkonna hüvedest matti võtta. Esmatarvilikud omadused on siin ilmselt paks nahk häirimise suhtes ja oskus tarbida uudseid, inimeselt pärit toite. Nii nagu teistel liikidel, ilmneb ka mägra linnaasurkondades võrreldes maa-asurkondadega muutusi ühiskondlik-territoriaalses käitumises.
Linnaloomade uuringud aitavad paremini mõista inimese ja metsiku looduse lahkhelisid – ning mõneti olla ka pilguks tulevikku, arvestades üldist vääramatut linnastumisprotsessi. Bioloogiateoreetilisest vaatepunktist kujutavad need uuringud aga otsekui laiaulatuslikke teaduskatseid, kus keskkonnaolusid on tugevasti muudetud. Siit võib koguneda väärt teavet liigi ökoloogia ja eluviisi kohta.

Tõlkinud Juhan Javoiš