Maisi on Eestis kasvatatud teadaolevalt juba 19. sajandist. Kuid tõelise hoo sai selle Ameerika päritolu teravilja külvamine Eesti põldudele sisse 1960. aastate paiku. Maisist pidi saama imerohi, mis tõestab Nõukogude kolhooside paremust Ühendriikide farmide üle. Ent agrobioloogia teooriad ei pidanud vett ning partei propageeritud kampaania lõppes Eestis üpris kiiresti. Viiekümne aasta möödudes tasub seda siiski meenutada.

Viiskümmend aastat tagasi, 1959. aasta septembris, külastas NSV Liidu Kommunistliku Partei Keskkomitee peasekretär Nikita Hruštšov USA-d [16]. Räägitakse, et tema unistuseks olevat olnud käik Disneylandi ning kohtumine vesternistaar John Wayne’iga.

Lõbustusparki ja kinno Hruštšovi ei viidud, küll aga näidati maisipõlde [14]. Nende kohta olevat Nikita Sergejevitš teinud olulise ülestunnistuse: Iowa mais tundus paremini kasvavat kui Nõukogude oma. Kuigi toonane esikommunist nägi veel võimalik olevat võõrustajatele ruutpesiti külvamist õpetada ning mõista anda, et pole kahtlust, kes võidab (sotsialistliku) võistluse farmerite ja kolhoosnike vahel, tuli kodus tagasi olles ärplemine unustada ning vahepeal unarusse jäänud maisikasvatusega tõsiselt tegelema asuda. Uue hoo sai üks viimastest, ka eesti inimestele hästi meelde jäänud nn. agrobioloogia kampaaniatest.

Agrobioloogiaks võib nimetada NSV Liidus bioloogia vallas tekkinud pseudoteadusi [12]. Tegemist oli fenomeniga, mis kujunes äärmiselt ideologiseeritud keskkonnas, kus ühtlasi valitses krooniline toiduainete nappus. Nii tõusid ühelt poolt esile marksistlikust vulgaarmaterialismist ning nõukogude (vene) ksenofoobiast lähtuvad kontseptsioonid, mis otsisid vastandumisvõimalust muu maailma teadusele. Teisalt tähendas agrobioloogia nälgiva ühiskonna ning seda autoritaarselt juhtiva ainupartei ülepaisutatud ootusi kõikvõimalike teadlaste-šarlatanide („tare-laboratooriumide” jms.) tegevuse suhtes [7]. Nendele omistatud saavutusi ei suutnud õpetlased seletada, saati järele teha. Sage näide vastavas vallas oli legend talumehest, kes pärast talivilja ikaldumist kevadel sama talivilja seemne uuesti külvas – viies läbi teatavaid manipulatsioone – ning väidetavalt suurepärase saagi kogus.
Sellises olukorras omandas loosungliku tähenduse idee, mille kohaselt praktika olevat tõe kriteerium – teadlased pidid suutma kohaneda poliitilise heakskiidu saanud asjaarmastajatest praktikute väljapakutud utoopiatega. Selleks loodi muu hulgas mitmesuguseid nn. eksperimentaalteaduste instituute, näiteks eksperimentaalmeditsiini ja -bioloogia instituudid ENSV Teaduste Akadeemia süsteemis.

Agrobioloogia tuntuim väljund oli lõssenkism, lääneliku pärilikkusteaduse eitus. Suundumus oli alguse saanud Ivan Pavlovi õpetuse kohapealsest populaarsusest. Pavlovi reflekside teooria käsitles organismi kompleksis keskkonnaga, pärilikkus tuli seega tagaplaanile tõrjuda.
Marksistlik-materialistlik vaatenurk süvendas „mendelismi-veismanismi-morganismi“eitamist veelgi, nähes selles idealismi ilminguid: „ .. on ju „pärilikkuseaine” müstilise, tunnetamatu, mitteesemelise iseloomuga, mida tunnistavad ka veismanistid ise, ja see viib tema tekkimise seletamisele üleloomulike põhjustega” [2].
Pärilikkuse eitamine tingis omakorda liigi mõiste ähmastumise – Ivan Mitšurin ja tema järgijad (tuntuim neist Trofim Lõssenko) kõnelesid sisuliselt dominantsuse ja retsessiivsuse ebajärjekindlusest ning organismide „soodumustest”, mida on võimalik „kallutada”. Ühtlasi väitsid nad, et sordiaretuses Mendeli seadused ei kehti.
Keskkonnaoludega manipuleerides pidanuks nõukogude teadus niisiis suutma suunata evolutsiooni inimesele kasulikus suunas: „me ei oota looduselt armuande, vaid võtame need ise!”
Agrobioloogia arengut toetasid veel mullastikuteadlase Vassili Viljamsi tööd. Viljamsi koolkond uuris taimeliikide omavahelisi suhteid, et hoida ja suurendada mullaviljakust. Need uurimused tõid kaasa uusi mitmeväljasüsteemide meetodeid. Nagu ajastu vaimule kohane, pidasid need samuti võimalikuks tervete koosluste ümberkujundamist.
Nõukoguliku agrotehnika tekke tähtis tegur oli veel n.-ö. venepärane Darwini retseptsioon, mille kohaselt ei pidanuks liigi sees olelusvõitlust toimuma. Sel käsitlusviisil põhines näiteks kurikuulus ruutpesiti külvamise ja istutamise kontseptsioon: ühtekokku maha pandud kartulimugulad või maisiseemned pidanuksid suutma end paremini kaitsta umbrohtude ja muude pärssivate mõjude vastu.

Mais oli agrobioloogia jaoks igati tõsiseltvõetav proovikivi ja kiusatus. Nii mõneski toonases käsitluses rõhutati, et mais on äärmiselt „plastiline” taim. Põllukultuurina on ta levinud 58. põhjalaiuskraadist 40. lõunalaiuskraadini, kasvukohtadeks nii madalikud kui ka platood. Maisi eri sortidel on väidetavalt erisugune vegetatsiooniperioodi pikkus (80 päeva kuni 11 kuud), kasv (40 cm – 7 m), lehtede arv (8–42), kaal (35–1000 grammi) jne. [21]. Sellisele potentsiaalile tulnuks ainult lisada võtteid agrobioloogia lõppematust varasalvest ning mais, „põldude kuninganna”, vallutaks kõik Nõukogudemaa majandusvööndid!
Mais näitas kujukalt NSV Liidu eluolu politiseeritust. Seda põllukultuuri hakati kampaania korras kasvatama pärast Jossif Stalini surma 1953. Uus parteiliider, Nikita Hruštšov, pidas sama aasta septembris parteipleenumil kõne, kus tõi esile puudusi põllumajanduspoliitikas. Peamise probleemina mainis ta loomakasvatuse aeglast arengut.
Selleks, et nõukogude rahvale rohkem liha- ja piimasaadusi pakkuda, pidas peasekretär muu hulgas vajalikuks rõhutada maisi tähtsust loomasöödana. Tundus, et muu maailm eesotsas USA-ga, millele oli vaja järele jõuda ning möödagi minna, oli just maisi abil saavutanud suurepärased tootmisnäitajad. NSV Liidu mustmullavööndist välja jäävaid põllumehi, sh. Balti vabariikide omasid, kutsus Hruštšov üles kasvatama maisi silokultuurina [6].
Maisikampaania konkreetsem algus oli 1955. aastal, mil partei oma jaanuaripleenumil arutas lihatootmise suurendamist. Seal püstitati kindlad eesmärgid külvipindade jms. kohta, maisist pidi saama imerohi sotsialistliku põllumajanduse päästmiseks [24].

Mais Eestis enne aastat 1959. Juba 1885. aastal kasvatati maisi teadaolevalt Sangaste, 1895. aastal Rooma mõisas. Kuigi eeskätt saadi haljasmassi, loodeti kasvatada ka teravilja (eriti Lõuna-Eesti oludes). Sõdadevahelise Tartu ülikooli agronoomiateaduskonnas maisikasvatusse siiski enam optimistlikult ei suhtutud. Katsed näitasid, et Eesti kliima oli selle põllukultuuri jaoks liiga heitlik, sageli oli suvi külm.
Tehtud töödest kokkuvõtte kirjutanud Nikolai Rootsi leiab, et terasaaki ei tasu maisilt igal aastal loota, peale selle oleks vaja tõlvikuid sügisel kunstlikult (rehe all) kuivatada, tärklisetoodangus ei suudaks mais aga Eestis kartuliga ikkagi võistelda. Silokultuurina usuti maisil siiski olevat tulevikku [23].
1953. aasta EKP oktoobripleenumil, mis oli reaktsioon NLKP septembripleenumile, käsitles kohalik esikommunist Johannes Käbin maisikasvatust kui prioriteetset suunda juba ka Eesti põllumajanduses [5].
Parteis vastu võetud kavad (NLKP 1955. aasta jaanuaripleenumi otsused) suurendada lihatoodangut, samuti süvenev tööjaotus NSV Liidu põllumajanduses, kus Eestile jäi liha- ja piimatootja roll, suurendas maisi kui söödakultuuri päevakajalisust ka Eesti NSV-s.
Algus läks siiski visalt. Kui 1955. aastal oli Eestis maisi all 33 000 hektarit, siis järgmisel aastal kõigest 18 200, ning 1957. aastal ainult 3800 hektarit. Kuigi haljasmassi saak kõnesolevate aastate jooksul suurenes – 1955 oli see olnud 67, 1957. aastal juba 171 ts/ha [13] –, olid kolhoosnikud pettunud. Loodetud ja „direktiivorganite” nõutud saagikus jäi sageli saavutamata, pealegi tahtis mais palju hoolt ning parimaid põllumaid. Maisikasvatuse korraldajad süüdistasid ebaõnnestumistes omakorda põlluharijaid: need ei tegelevat külvijärgse hoolduse, umbrohutõrje jms.
Et probleemidele lahendust leida, asuti alates 1955. aastast arendama kohapealset sordiaretust. Viies katsebaasis tehti proove 20 maisisordiga, üksiti vaadeldi veel 160 sordi ja hübriidi kasvuomadusi Eesti oludes. Koguti andmeid maisikasvatuse tulemuste kohta rohkem kui sajast majandist, tehti üle tuhande ristamise. Suudeti kasvatada isegi seemet, 1955. aastal oleks sellest jätkunud 25 hektari täiskülvamiseks [18]. Parimaks maisisordiks Eesti oludes tunnistati Sterling [20].
1958. aastal, tehes plaane 1959. aastal algavaks seitseaastakuks, rõhutas partei endistviisi maisi tähtsust. Seitseaastaku jooksul oli kavas suurendada maisi kasvupinda neli korda. Eeldati, et see põllukultuur annaks kaks korda rohkem haljasmassi kui muud sarnased. Aastatel 1958–1959 suureneski maisi külvipind Eestis jälle: 75%. 1959. aastal oli ka ilm maisile soodus.
1959. aasta septembris saatis EKP Moskvasse informatsiooni NLKP 3. augusti määruse täitmise kohta (selle määruse alusel pidi suurendatama lihatootmist). Eesti parteilased väitsid, et vabariigi kolhoosnike nõue oli maisikasvatust veelgi jõudsamalt arendada. Ühtlasi taheti, et eraldataks ruutpesiti külviks põllutöömasinaid ning saadetaks vabariiki silokombaine.
1959. aastaks, enne Hruštšovi visiiti USA-sse, oli mais seega Eesti kolhoosides teada-tuntud. Samas oli tegemist pigem komsomoliprojektiga: tavaliselt oli kolhoosi maisipõld küllaltki väike maalapp, millele pöörati võrdlemisi palju tähelepanu. Maisi politiseeritus tähendas, et maisipõldu hooldati ja väetati eriti hoolikalt. Seetõttu jäi põld pärast saagi koristamist heasse seisu ning võis teha optimistliku järelduse, et mais sobib igale kultuurile eelviljaks [15]. Mõned entusiastid pidasid koguni paremaks maisi puhul külvikorda üldse mitte rakendada [9]. Ekstensiivne majandusmudel soosis maisi ka seetõttu, et tundus: maisi pole võimalik üle väetada [1].

Maisikampaania kõrghetk Eestis. EKP XII kongressil 1960. aasta veebruaris seati siht müüa riigile 100 000 tonni liha. Eesmärgi nimel peeti vajalikuks maisikasvatust kahekordistada, võeti vastu partei ja valitsuse ühismäärus. Sama aasta kevadel kontrolliti määruse täitmist. Ilmnes positiivseid tendentse, s.t. majandijuhid tegelesid asjaga, kuid oli ka taunitavat. Mõnel pool näiteks ei kavatsetud üldse maisi külvata või siis planeeriti selle väikest saagikust (seega arvati kampaania olevat nurjumisele määratud).
Probleeme tekitas maisi nõudlikkus mullaviljakuse suhtes: paljudes majandites ei eraldatud maisile paremaid maid, nagu kampaania tegijad eeldasid. Ka ei oldud põlde piisavalt ette valmistatud, tegemata oli sügiskünd ja väetamine. Tuli ette, et maisiseeme väljastati majanditele hoolimatult, umbrohutõrje korraldus polnud ladus. Sageli polnud tehtud koolitust maisikasvatuse alal ega korraldatud sotsialistlikku võistlust maisikasvatajate vahel.
EKP põllumajandusosakond soovis 1960. aastal saada hektari kohta 350–400 tsentnerit maisi haljasmassi (s.t. kaks korda enam kui eelmisel aastal). Partei juhistest lähtuvalt rõhutati vajadust külvata maisi ruutpesiti.
Paljudes kolhoosides külvatigi maisi esimest korda alles pärast Hruštšovi Ameerikas-käiku, ruutpesiti kavatses seda teha vaid Sandla sovhoos Saaremaal. Kogu Eestis kavatseti 1960. aastal maisi alla panna 25 000 hektarit, eelneval aastal oli see arv olnud 10 400 hektarit. Kevadel oldi veel lootusrikkad, hiljem ilmnes, et nii põllutöömasinate kui ka töökäte puudus tegid silotegemise raskeks. (Õigupoolest külvasid paljud majandid ka maisi käsitsi.) Kuigi mõnel pool õnnestus võetud kohustused täita, takistas silokultuuride viljelust see, et 1960. aasta kevadel oli silokombaine vaid kolmandik vajaminevaist. Niisiis püüti plaanikomiteelt neid juurde nuruda.
1961. aasta plaanide järgi pidi maisi külvipind veelgi suurenema, ehkki mitte enam mitu korda. Kuigi levitati maisiga seotud „imelugusid” (näiteks olevat kadunud kusagil kolhoosis lehm maisipõllule ära – vihje maisi võimsa kasvu kohta), hakkasid ka otsustajad tasapisi mõistma karmi tegelikkust: mais, mille vegetatsiooniperiood on 110–120 päeva, ei pruukinud Eesti oludes saagikas olla. Taim vajas aktiivsete ööpäeva keskmiste temperatuuride summat 2500–3000 kraadi, kuid viimasel 25 aastal oli see Eestis olnud keskeltläbi 1600–1750 kraadi [8]. Siinkohal rõhutati siiski veel „mikrokliima” tähtsust – mais tulnuks külvata lõunanõlvadele [19].

Üha enam tunnistati maisikasvatuses kaotust, näiteks Võrumaa Darwini-nimelises kolhoosis ei suudetud täita komsomoli kohustust hooldada mahakülvatud 15 maisihektarit, kuna saak ikaldus: osa põllust künti üles, osal karjatati loomi. Tõele au andes tuleb küll tunnistada, et uhkest nimest hoolimata oli tegemist piirkonna ühe mahajäänuma majandiga.
1962. aasta alguses avaldati ajakirjas Sotsialistlik Põllumajandus siiski veel peaaegu igas numbris optimistlikke kirjutisi maisist. Leiti, et selle söödakultuuri kasvupinda tuleb üha suurendada. 1961. aasta 33 000 hektarilt pidi tulevikus jõutama kuni 50 000 hektarini [25].
Nimelt oli suurenenud silo tähtsus söödana: 1959. aastal oli tehtud 552 600 tonni silo, 1961. aastal oli juba üle miljoni tonni, sealjuures 60% maisist. 1962. aastal oleks maisisilo osakaal silosöödast pidanud olema 95% [11].
Samas tõdeti, et maisisilo sisaldab vähe kuivainet (10–15%) ning seetõttu võisid kaod olla kuni 50–60%, veerikka massi vedu oli pealegi kulukas. Maisisilo toiteväärtus oli väike [22], selles oli vähe seeduvat proteiini. Silo sageli kehv kvaliteet rikkus piima ja juustu maitse. Kuivaine ja valgusisaldust silos püüti suurendada, külvates kõikvõimalikke segakultuure (nt. põldoaga) või sileerides maisi koos aganate või heinaheksliga. Pandi tähele, et kuivainesisaldus on suurem, kui mais on arenenud vahaküpsuseni. See aga juhtub eeskätt vaid varaküpsete sortidega, mis polnud paraku kuigi saagirohked. Sestap peeti aktuaalseks aretada uusi maisisorte.
Maisihüsteeriat süvendasid veel mõned viimased tõmblused agraarbioloogia vallas. 1962. aasta NLKP KK märtsipleenum tunnistas Viljamsi heinaväljasüsteemi põllumajandusele mittesobivaks [3]. Nüüd hakati põldheinasööte (Viljamsi kontseptsioonides oluline kultuur) üles kündma, et muu hulgas sinna ka maisi külvata [17].

Järellugu. Maisikasvatuse kõrgaeg hakkas paraku mööduma. 1962. aasta teisel poolel ajakirjas Sotsialistlik Põllumajandus enam maisist palju ei räägita. Põhjuseks võis olla saagi ikaldumine 1962. aasta külma ja vihmase suve tõttu. Maisikasvatuse lõppu ühegi direktiiviga ei rõhutatud (näiteks lõssenkismi loojanguks kujunes partei XXIII kongress 1966. aastal). Hruštšovi vaated maisile siiski veidi muutusid: 1962. aastal andis ta mõista, et mais teraviljakultuurina on NSV Liidus perspektiivitu, kuid seda enam pidas parteiliider vajalikuks silokasvatust. Alles 1963. aasta detsembris, juba oma võimu lõpul, tunnistas parteiliider ühel järjekordsel pleenumil, et vajaduse korral võivad majandid ka maisikülve vähendada [24].
1964. aastal kiideti parteifoorumitel maisi siiski endiselt, kas või seetõttu, et uue ja kapriisse põllukultuuriga tegelemine, kuigi majanduslikus mõttes ebaõnnestunud, oli andnud kolhoosnikele vähemalt korraliku õppetunni, omandamaks agrotehnika võtteid, samuti oli mais kinnistanud end olulise söödakultuurina [4]. Uuteks märksõnadeks – imerohtudeks – põllumajanduse kampaania korras arendamisel said jõusöödad, eriti aga keemiatööstuse saadused, s.t. väetised.
Kunagine maisikampaania elab aga edasi folklooris, nii siin- kui ka sealpool ookeani. Iowas tähistatakse tänavu sügisel 50 aasta möödumist Vene juhi külaskäigust ning ollakse uhked kodanikudiplomaatia üle, mida sealne põllumajandustööstur ja sordiaretaja Roswell Garst NSV Liiduga suheldes arendas. Hübriidmaisi seeme, mida ameeriklane Nõukogude Liidule alates 1955. aastast müüs, on ära teeninud hellitusnimed The Corn Diplomacy (maisidiplomaatia) ja Peace through Corn (rahu maisi kaudu). Külma sõda siiamaani külmavärinaga meenutavad ameeriklased on Garsti üle uhked.
Eesti ajaloos oli külmal sõjal toona teistsugune tähendus: rindejoon jooksis siin muu hulgas kodumaiste kollaborantide ning pagulusse sattunud erialainimestest rahvuskaaslaste vahel.
Läänes naeruvääristati Eestis maisikasvatuse alal ettevõetut. Arnold Kivimäe kirjutas, et maisikasvatuse tootmiskulud on Eestis 3,7 korda suuremad kui karjamaa söötade varumisel ning et üritus on seega luhtumisele määratud [10]. Eesti NSV-s omakorda asus hiljuti pagulaskonna ideoloogiliseks mõjutamiseks asutatud ajaleht Kodumaa agaralt maisikasvatust kaitsma. Teatava puändina seostus kogu teema ka meie ülikoolilooga.
Tartu ülikooli sõjaaegne rektori kohusetäitja, paguluses viibiv Edgar Kant kirjutas 1960. aasta detsembris taimefüsioloog Hugo Kahole – ülikooli rektorile aastail 1938–1940, kes oli samuti paguluses –, et oli Stockholmis sama aasta augustis peetud rahvusvahelisel geograafiakongressil teinud kriitikat maisikasvatuse kohta Eestis, mainides, et „konn Eesti maisipõllul paistab eemalseisjale nagu kaelkirjak”. Seepeale olevat Kanti asunud ründama nii TASS kui ka Moskva ajalehed. Ärplemisel olid Kanti jaoks tõsised tagajärjed. 1962. aastal pöördus tollane TRÜ rektor Feodor Klement Kanti töökoha Lundi ülikooli rektori poole, süüdistades Kanti Tartu ülikooli varade omastamises. Kuigi Lundis tehtud akadeemiline juurdlus kinnitas Kanti süütust, sai ülikooli väärismetallide kadumisest tuntud märksõna meie akadeemilises ajaloos. Maisikampaaniaga oli sel kõigel juba vähe pistmist, peale selle, et veel kord leidis kinnitust maisi kui põllukultuuri ideologiseeritus.

Ken Kalling (1963) on ajaloolane, TÜ tervishoiu instituudi meditsiiniajaloo lektor.

1. Aru, A. 1960. Mais on võitnud tunnustuse. – Sotsialistlik Põllumajandus 1: 10.
2. Bahharev, Andrei 1955. Ivan Vladimirovitš Mitšurini õpetuse teaduslik-ateistlik tähtsus. Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn: 6.
3. Blagovidov, N. 1962. Viljamsi maaviljeluse heinaväljasüsteemi teoreetiliste aluste ekslikkus. – Sotsialistlik Põllumajandus 12: 529–532.
4. Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimehe esimese asetäitja, põllumajandussaaduste tootmise ja varumise ministri, seltsimees E. Tõnuristi kaasettekanne NLKP Keskkomitee pleenumil 13. veebruaril 1964. NLKP Keskkomitee 1964. aasta veebruaripleenumi materjale. Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn: 62.
5. Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee organisatsiooniline struktuur 1940–1991. – Tarvel, Enn (koost. ja toim.) 2002. Kristler-Ritso Sihtasutus, Tallinn: 223.
6. Hruštšov, Nikita 1953. NSV Liidu põllumajanduse edasiarendamise abinõudest. Ettekanne NLKP KK pleenumil 3. septembril 1953. Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn: 22–23.
7. Joravsky, David 1986. The Lysenko Affair. Chicago University Press.
8. Jürisson, I. 1960. Maisi agrotehnika katsete tulemusi 1959. aastal. – Sotsialistlik Põllumajandus 7: 293–295.
9. Kaur, H. 1959. Kuidas sina maisile, nõnda mais sinule. – Sotsialistlik Põllumajandus 13: 592–593.
10. Kivimäe, Arnold 1959. Kolhoosikorra tulemusi ja väljavaateid loomakasvatuse alal. – Kodumaa küsimusi I. Stockholm: 21.
11. Klaar, J. 1962. Rohkem tähelepanu bioloogiliste lisanditega sileerimisele. – Sotsialistlik Põllumajandus 13: 587.
12. Lõssenko, Trofim 1949. Agrobioloogia. RK „Teaduslik Kirjandus”. Tartu.
13. Maisikasvatusest Eestis. 1961. Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn: 6.
14. Mida N. Hruštšov nägi ja kuulis Ameerika Ühendriikide põllumajandusest. – Sotsialistlik Põllumajandus 23: 1065–1069.
15. Ungerson, E. 1958. Mais on heaks eelviljaks igale kultuurile. – Sotsialistlik Põllumajandus 4: 162–163.
16. Palgest palgesse Ameerikaga. Jutustus N. S. Hruštšovi külaskäigust Ameerika Ühendriikidesse, 15.–27. september 1957. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, 1960.
17. Peets, J.; Sinijärv, K. 1962. Valgurikaste liblikõieliste ja rühvelkultuuride kasvupinna laiendamise tulemusi „Edasi” kolhoosis”. – Sotsialistlik Põllumajandus 23: 1071.
18. Priilinn, O.; Rivis, A. 1956. Katsetulemusi ja tootmiskogemusi maisikasvatuses. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn: 3.
19. Põiklik, K. 1962. Mida peab teadma ilmast maisi kasvatamisel. Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn: 29.
20. Raud, A. 1961. Maisi riiklikud sordivõrdluskatsed. Sotsialistlik Põllumajandus 6: 246.
21. Rivis, A. 1956. Maisikasvatuse kogemusi Eesti NSV-s. Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn: 4.
22. Rivis, A. 1962. Varajaste maisisortide kasvatamisest. – Sotsialistlik Põllumajandus 3: 105.
23. Rootsi, Nikolai 1939. Maisi kasvatamise katsetest TÜ Taimebioloogia-katsejaamas 1926–1938. – Põllumajandusliku uurimise ja katseasjanduse komitee toimetised nr. 89 / Tartu Ülikooli Taimebioloogia-katsejaama teated nr. 40. Tartu.
24. Зеленин, Иля Е. 2001. Аграрная политика Н. С. Хрущева и сельское хозяйство. Российская Академия Наук. Москва: 104–108.
25. Valing, O. 1962. Peatähelepanu kolmele põhilisele söödakultuurile. – Sotsialistlik Põllumajandus 2: 49.