Nii nagu iga inimene on näinud tuvi ja varblast, on arvatavasti iga Eesti elanik kuulnud laulmas lauluritsikaid. Just ritsikasirin loob Eesti looduses kesk- ja hilissuvele iseloomuliku meeleolu, nagu tsikaadide hääled Vahemere-äärsetes riikides. Nime poolest need putukad paraku nii tuntud ei ole.

Kui täpsemaks minna, elab meil kaks liiki lauluritsikaid. Üks mandril, teine saartel. Mõlemad hakkavad laulma tavaliselt juulis, vastseid võib leida juba maikuus. Lauluritsikad on röövtoidulised, vähemal määral toituvad nad ka taimedest.

Mandri-Eestis elab harilik lauluritsikas (Tettigonia cantans). Neid suuri (kehapikkus kuni 3,4 cm, tiibade pikkus kuni 3,3 cm) rohelist värvi ritsikaid on kuulda peaaegu igal pool, välja arvatud metsasügavuses. Viljapõllud, heinamaad, tee- ja metsaservad, raiesmikud, puisniidud, hõredamad pargid – harilikule lauluritsikale sobivaid elupaiku on palju. Laulmise ajal võib ta viibida nii rohttaimedel kui ka põõsastel või isegi puu otsas. Laul on tugev sirin, mis puu otsast esitatuna kostub eriti kaugele.
Peamiselt läänesaartel elab roheline lauluritsikas (Tettigonia viridissima). Nagu nimi ütleb, on temagi roheline. Suuruse poolest (arvestades tiibu) on tegemist Eesti ühe kogukaima putukaga, keha on kuni 4,2 cm, tiivad kuni 6 cm pikad. Elukohad on samalaadsed kui eelmisel liigil, aga roheline lauluritsikas näib eelistavat kõrgemat taimestikku. Rannikul on sellele liigile iseloomulik elupaik roostikud.
Kõige lihtsam on kahte liiki omavahel eristada täiskasvanud ritsika tiibade pikkuse põhjal. Rohelisel lauluritsikal ulatuvad need kaugele üle tagajalgade põlvede, harilikul lauluritsikal tagajalgade põlvedega umbes sama kaugele või veidi kaugemale.
Erisugused on ka nende laulud, kuid selle põhjal määramine nõuab vilumust. Rohelise lauluritsika laul tundub veidi teravama kõlaga, seda analüüsides selgub, et sirin koosneb paarishelide jadast (# 1). Hariliku lauluritsika laulus kordub üksiksignaal (# 2). Rohelise lauluritsika laul on aeglasem: paarissignaal kordub harvem kui hariliku lauluritsika üksiksignaal.
Algaja võib lauluritsikate laulu segi ajada meie kolmanda suurema ritsiklase, heinaritsika (Decticus verrucivorus) tugeva ja terava sirinaga, kuid viimane laulab ainult rohurindes ning mitte kunagi videvikus ega öösel. Heinaritsika laulu tempo võib käigupealt muutuda sirinast üksikuteks tiksatusteks ja vastupidi; lauluritsikad aga esitavad alati laulu pideva sirinana, ohu korral jäävad nad lihtsalt vait. Temperatuuri langedes (õhtul, öösel ja sügise poole ka päeval) muutub mõlema lauluritsika laulu tempo aeglasemaks, ent jääb endiselt ühtlaseks.
Eestis mõlemad lauluritsika liigid samas paigas koos teadaolevalt ei elutse. Minu kahel aastal tehtud kuulamisretked lubavad väita, et Hiiumaal on roheline lauluritsikas kõikjal levinud, olles kohati väga arvukas. Saaremaal esineb ta kindlalt põhja- ja lääneosas, võimalik aga, et ka mujal, v.a. Muhul, kus tema asemel elutseb harilik lauluritsikas. Kuulamise järgi liigi levikut uurides peab arvestama, et hommikupoolel lauluritsikad tavaliselt ei laula. Peale Saaremaa ja Hiiumaa olen rohelist lauluritsikat kohanud ka Keri saarel.
Kutsun lugejaid üles andma teada rohelise lauluritsika uutest leiukohtadest. Eelkõige pakub huvi, kas rohelist lauluritsikat leidub ka teistel Eesti saartel (Vormsi, Ruhnu, Kihnu, Naissaar jt.) või isegi mandril (eeldatavalt rannikul). Levikukaardid näitavad, et suuremas osas Lääne-Euroopas elavad need kaks liiki koos. Teated on oodatud e-posti teel: veljo.runnel@gmail.com

1. Albrecht, Zinaida 1963. Eesti sihktiivalised. Eesti NSV Teaduste Akadeemia Zooloogia ja Botaanika Instituut.

2. Schul, Johannes 1998. Song recognition by temporal cues in a group of closely related bushcricket species (Genus Tettigonia). – J. Comp. Physiol. A: 183: 401–410.