See võis olla millalgi 21. Kristuse sünni järgse sajandi algupoolel, mil käisime Eesti Ekspressi heaks töötades Vormsi saarel (rootsi keeles Ormsö). Kõnesoleva saare suveelanik, toona Areeni toimetajana töötanud Barbi Pilvre oli soovitanud teha loo oma huvitavatest naabritest.

Soomlased ja elukaaslased Aura Koivisto ja Risto Sausa olid Vormsil saanud hakkama asjadega, mille peale saarerahvas ei olnud enne tulnud. Aura Koivisto rajas peenra, et istutada sinna oma koerte karvadest välja kammitud seemned. Risto Sausa pani aga õue kivi peale veega täidetud supitaldriku, vanniks punarindadele, ning veetis aega kümblevaid linde vaadeldes.

Me ajakirjanduslik sihtmärk sai toona saavutatud, kaustikulehed elulisi lugusid täis kribitud. Pärast soomlaste ja koerte ühise tennisemängu pildistamist lubasime tunnikese endale. Ekspressi autojuht Hardo Teede manööverdas mättasse vajuda riskides Vormsi põhjarannikule Austurgrunne neeme lähedale. Sõber Ingmar Muusikuse terav silm oli juba märganud tiivavärelusi kui lendupürgivaid kirjusid paberlaevukesi ühe mudase pisipoolsaare tipus. Need olid ju linnud – kümned ja sajad linnud! Liik jäi esialgu selgusetuks. Sammhaaval ja küürutades asusime lähenema, Ingmar fotoaparaadiga ees ja mina ta sabas.
Suurt objektiivi kaasas ei olnud. Jooksikusammul pildistamisdistantsile jõudmine võttis Ingmaril vaata et pool tundi. Et isegi kasulikult aega viita, korjasin samast adruvallilt leitud tühja viskipudelisse kahlajate sulgi. Kahlajad, jah, need nad seal Austurgrunnel olid – seltskond vanasti kurvitsalisteks ja uuemal ajal linnusõprade seas kahlajateks kutsutud pikajalgsete seast.
Jõudsime viimaks lindudest käesirutuse kaugusele. Imestasime, et kahlajad, neid võis mõnel ruutmeetril koos olla paarsada, plehku ei pannud, kahele mehekolakale viltu ei vaadanud. Tõusti küll fotoaparaadi liikumise peale kambakesi lendu, kuid istuti peagi lainepiirile tagasi. Pidasime julge käitumise põhjuseks neemel puhuvat hästi tugevat meretuult. Oletasime, et linnud saavad aru, et meil pole plaani neid kotti nottima hakata, ja hoiavad energiat kokku. Ei hakka ilmaasjata mujale lendama.
Hiljem kuulsime ornitoloogidelt, et meie kohatud kahlajad – soorislad ehk soorüdid – võivad isegi üle objektiivi kõndida (kui pildistaja ei liiguta) ja et tugev tuul võis neemeotsal parajasti täita ka toidu kohalekandja rolli.
Toona Vormsil tehtud piltidelt on asjatundjad peale julgete soorüdide leidnud veel ühe leeterüdi, aga rüdisid võib teinekord kambas olla kuus-seitse liiki (vaata rüdipilte meie bongar’ite kodulehelt www.estbirding.ee).
Üle ilma rändavale soorislale (Calidris alpina) tähendab Eesti läbikäiguriiki. Nad tulevad Koola poolsaarelt, Taimõrilt, Novaja Zemljalt ja siirduvad talveks Lääne-Euroopasse või Lääne-Aafrikasse. Sügisränne lõpeb oktoobris, kuid veel novembris võib rannas mõnda noorlindu näha.

Meie kahlajaseiklusest Austurgrunnel on möödas mitu aastat, kuid ometi ei ole see meelest läinud. Põhjuseks köögiriiulil seisev Tullamore Dew (loe: tallamoor djüü) pudel rüdisulgedega.
Kuigi siinkohal sooviks, ei saa Eesti poodides laialt levinud Tullamore’i siduda ranna ja adrulõhnaga. Nagu märgib Toomas Tiivel oma raamatus “Viskimaailma teejuht”, on Tullamore Dew lõhn teraviljane, maitse puuviljane ning järelmaitses vaniljenüanss. Hoopis paremini oleks rüdiranda sobinud mõni teine viskipudel, näiteks Lagavulin, Islay ühelinnaseviski, mille lõhna eelnimetatud raamat kirjeldab kui pisut soolast ja adrust.
Iga hoidis väärib silti ja ka minu rüdisulepudel on sisule vastavalt tähistatud. Viski võib pudelist otsa saada, kuid linnusuled sealt ei kao. Miks mitte hoidistada septembrikuus teisigi mittesöödavaid looduselamusi, näiteks kastanimune tühjaks saanud hapukapsapurki?