Olen looduses käinud kogu oma teadliku elu ja seisnud silmitsi väga paljude suurte ja väikeste ürglooduse olenditega nii põhja- kui ka lõunapoolkeral. Vahel on olnud fotoaparaat ühes, vahel mitte, vahel on silmitsi seismine lõppenud sekundikümnendiku väldanud pilguvahetusega, vahel on teineteist ka veidi pikemalt uuritud.

Pilguvahetus on ju teadetevahetus, milles on peidus ka hinnang teineteisele. Kalahari kuivas savannis vastujalutav lõvi vaevub harva fotomehega pilku vahetama, saad aru, et suure murdja jaoks oled sa praegu (ja sinu õnneks) tühi koht. Virunga mägedes leidis gorillaklanni juht, vana hõbeselg, mind silmanurgast seirates, et pikemat pilku minusugune ei vääri.

Samas on kaaslase üksisilmi jõllitamine selgelt ebaviisakas ja mõnelgi puhul agressiivne sõnum. Selles mõttes olid Kalahari lõvi ja Virunga gorilla palju viisakamad kui mina, kes ma neid mõlemaid üksisilmi jõllitasin.
Üks pikemaid pilguvahetusi metsloomaga on mul meeles Põhja-Norrast, kui pärast südaööd silmapiiri kohale langenud päikese längus kiirte valgusse ilmus ei-tea-kust rebane. Jäi seisma mõne meetri kaugusele ja siis me vahtisime üksteist nagu jõllitamise meistrivõistlustel. Sain ka mõned pildid võetud ja leidsin hiljem rebase silmamunalt enda ja oma kaaslase peegelduse. Keskööpäikese valgus on tõesti hea!
Aga mida hakata peale konnaga, kui satud temaga tõtt vaatama? Mida arvab Rana sinust ja sinusuguste hõimust? Sattusime tõtt vaatama juulikuu viimasel päeval Pärnumaal Tolkuse rabas. Rana andis mõista, et minu aeglased manipulatsioonid tema naabruses ei huvita teda hetkel kuigivõrd ja nõnda see pilt sündis. Mina mõtlesin vaid, et miks sa, loll, ära ei lähe.
Olen pildistanud alates 1966. aastast. Esimesed kaamerad olid Smena ja Ljubitel, siis sain Zenit E, siis Ida-Saksa Practika. Olen mõnda aega olnud ka Nikoni kaamera omanik, kuid nüüdseks juba üle 15 aasta kasutanud Canoni kaameraid. Konn on pildistatud kaameraga Canon 5D Mark II, objektiiv Canon 24–70 mm 1/2,8.