SEENED. TUNNE – KORJA – HOIDU
Tea von Bonsdorff, Lasse Kosonen. Soome keelest tõlkinud Katrin Jürgens. Tõlke konsultant ja toimetaja Erast Parmasto. Varrak, 2009. 208 lk.

Taskuformaadis määraja annab teavet ligi 200 seeneliigi kohta, nende hulgas on nii söögiseeni, mürkseeni kui ka levinumaid söögiks kõlbmatuid. Igast liigist on looduses tehtud värvifoto, toodud kirjeldus ja eraldi ka põhilised tunnused ning sarnased liigid. Raamatu algusest saab seeneharrastaja teada põhilist seente määramise, korjamise ja säilitamise kohta; eraldi tutvustatakse mürkseeni. Liigikirjeldused on jaotatud rühmadesse, millest osa on üldteada, nagu puravikud ja tatikud, riisikad, pilvikud jne., kuid osa lehikseeni on rühmitatud eospulbri värvi järgi. Pildid on suuremad kui kodumaisel raamatul “400 seent”, ent tunduvad kuidagi kahvatud. Igatahes tasub seenehuvilistel raamatuga tutvuda: võib-olla on lihtseenelisele, kes piirdub eeskätt kukeseente ja kuuseriisikatega, sellest taskuraamatust rohkem abi kui mõnest põhjalikust käsiraamatust.


METSA MAITSED. 55 toitu väärtuslikest metsaandidest
Pille Enden, Kadri Vilen. Toimetanud Velve Saar. Ajakirjade kirjastus, 2009. 128 lk.

Raamat pole ei käsiraamat ega ka teatmeteos, kuid siit leiab retsepte ja juhiseid, kuidas seeni, marju ja rohttaimi toiduks kasutada. See on ka meeleoluraamat, isu tõstmiseks. Tõesti, suured fotod mitmesugustest hõrgutistest on ahvatlevad. Kena on ka püüe metsa vastu austust tekitada: “metsa korviga jalutama minnes mõtle ikka, kuidas sa korjad ja mida õigupoolest metsas teed. Targa ja hooliva korjaja märss ei jää kunagi tühjaks”. Iseenesest ju kena raamat, masu ajal iseäranis kasulik. Kaanepildi hõrgutise kõrval on pilti kaunistamas mürgine leseleht – teda ei maksa siiski salatina kõrvale süüa.


PÄIKESELT NÄEB KAUGEMALE. Väike teadusraamat lastele
Tiit Kändler. Joonistused ja kujundus Eerik Kändler. Toimetanud Anu Jõesaar
Ajakirjade kirjastus, 2009. 111 lk.

Kummaline, et Eestis polegi seni ilmunud oma autori kirjutatud raamatut, mis räägiks lastele teadusest. Räägiks sellest, kuidas maailm tegutseb ja toimib, mis asi on energia, kuidas aru saada elektrist, mille pärast sajab vihma ja veel paljudest muudest asjadest, mis meid ümbritsevad. Räägiks otse ja ausalt, ent ometi keerutamata. Osale küsimustele pole veel vastust ka kõige targematel inimestel ning mõnele neist jääbki vastus võib-olla leidmata. Kuid see ei tähenda, et vahel poleks vahva nende küsimuste üle mõelda. Sest kõige tõsisemadki asjad on väheke naljakad. Tuntud teadusajakirjaniku Tiit Kändleri raamat on mõeldud igas vanuses koolilastele, kuid see ei käi üle jõu ka suurtel inimestel. Tasub lugeda.


RAPLA KULTUURIKESKUS 75. 1933–2008
Koostanud Armar Paidla. Rajakaar, 2008. 175 lk.

Rapla haridusselts ehitas 1933. aastal uhke seltsimaja, mis on Raplat kaunistanud juba 75 aastat. Selles majas on peetud lugematul arvul üritusi, koordineeritud kogu Rapla rajooni/maakonna kultuuritegevust ja tehtud sadu tunde isetegevust. Kogumikus tutvustatakse maja ajalugu eri perioodidel, direktoreid, kultuurikeskuses tegutsenud kollektiive ning muud majasse puutuvat. Igati kiiduväärt, et kodukoha lood saavad kõvaköiteliste teostena ajaloo jaoks talletatud.


TEA ENTSÜKLOPEEDIA 3. KÖIDE: aruhein – Beccaria
Peatoimetaja Raul Kilgas, tegevtoimetaja Ivika Arumäe. TEA kirjastus, 2009. 400 lk.

Kolmanda köiteni jõudnud uus rahvusentsüklopeedia on juba tuntuks saanud headuses. Pikemalt tutvustasime entsüklopeedia avaköidet mulluses novembrinumbris. Veebiväljaanne on endiselt kättesaadav aadressil www.ents.ee.


RUHNU AJARAAMAT. RUHNU CHRONICLE
Koostanud Kaarel Lauk, Priit Kapsta ja Kadri Tukk. Toimetanud Egle Kaur. Huma, 2009. 96 lk.

Raamat on kokku pandud mõttega tutvustada, hoida ja mäletada Ruhnu inimesi, sündmusi, külaelu ja looduspilti. Albumi iga foto jutustab oma lugu, mis taaselustub nii ruhnlaste kui ka külaskäijate jaoks. Ruhnumeelseid inimesi on palju enam kui vaid need pisut üle poolesaja saare püsielaniku. Ligi pooled fotod on Priit Kapstalt, pilte on ka mitmelt teiselt autorilt, TÜ Eesti mereinstituudilt ja Ruhnu muuseumist. Tekste on aidanud koostajatel kirjutada Märt Kapsta ja Endel Sutt.


PÜSILILLED
Pentti Alanko. Soome keelest tõlkinud Anu-Kristin Tara ja Anne Tihaste. Toimetanud Signe Siim, konsulteerinud Mati Laane. Varrak, 2009. 525 lk.

Põhjalikus ja mahukas teoses tutvustab tunnustatud soome botaanik ja aiandusraamatute autor paljusid mitmeaastaseid taimi, nende hulgas ka teenimatult vähetuntuid. Autor eelistab loodushoidlikku aiandust, julgustades leidma igale taimele just temale looduspäraselt omast kasvukohta. Sissejuhatavates peatükkides tutvustab autor meie põhjanaabrite aianduslugu, veenab lugejat, et töömahukad püsikupeenrad on ajalugu ja õpetab taimi paremal moel istutama ja paigutama. Siit saab juhiseid püsilillede hankimise, hooldamise ja paljundamise kohta.
Põhiosa teosest tutvustab püsililli eestikeelsete perekondade järjestuses. Jagatakse teavet perekonna üldlevila ja sagedamate liikide kohta ning antakse juhiseid, kuidas paljundada ja kasvatada. Nii põhjalikku püsililleraamatut pole eesti keeles ilmunud pärast Alli Süvalepa ja Mari Seidelbergi “Madalakasvulisi püsililli” (1976).


MIS LILL SEE ON?
Margot ja Roland Spohn. Tõlkinud Kerstti Kittus, toimetanud Kai Koks, konsultant Taimi Paal. Sinisukk, 2008. 320 lk.

Taskuformaadis välimääraja sisaldab üle 450 Euroopa lilleliigi ja õpetab neid ära tundma. Iga liigi kohta on toodud suurem pilt, fotosid ja jooniseid detailidest ja mitmesugust teavet fotode kõrval. Raamatut pole paraku Eesti oludele kuigivõrd kohandatud: paljudel liikidel on küll juurde märgitud, et kas see ka Eestis kasvab, ent seda on tehtud ebajärjekindlalt ja vigaselt. Näiteks lk. 62 on aed-piimjuure kohta kirjas, et Eestis tavaline (tegelikult kasvatatakse väga harva aiataimena), lk. 72 antakse teada, et tups-vahulille levila on “Kesk- ja Lõuna-Euroopa” ja leheküljelt 78 selgub, et tõnnike kasvab “eeskätt Kesk- ja Lõuna-Euroopas” – mõlemad on ka Eestis paiguti levinud; lk. 93 on hariliku varakevadiku kasvualana kirjas “kogu Euroopa”, samal leheküljel hiirekõrva kohta aga: “kogu Euroopa. Eestis väga sage” jne. Vigu on olnud ka algväljaandes, näiteks kuradi-sõrmkäpa (lk. 89) fotol on vööthuul-sõrmkäpp. Arusaamatuks jääb reklaamis lubatud “uue põlvkonna välimääraja” – sedalaadi piltmäärajaid on varemgi avaldatud. Erilist usaldusväärsust see kena teos paraku ei tekita.