Ateistlik Universum
David Mills, 2006
Tõlkinud Raul Jaanson, 2008

Ei saa öelda, et eestikeelseid religioonivastaseid raamatuid poleks pärast „Ateistide argipäevade” ilmumist 1985. aastal üllitatud. On avaldatud klassikat, nagu Friedrich Nietzsche „Antikristus”, kuid ka tuntud artikleid. Näiteks on taas publitseeritud Bertrand Russelli „Miks ma kristlane ei ole” (Akadeemia 2002, 7). Siiski ootasin huviga mõne nüüdisaegse ateistliku raamatu ilmumist ka emakeeles.

Üks selliseid on David Millsi „Ateistlik Universum”, mis müüginumbrite alusel on viimaste aastate populaarsemaid ateismiteemalisi raamatuid. Oma argumentatsioonis lähtub see trükis eelkõige looduteadustest. Küllap seetõttu on ka põhjendatud sellest raamatust loodushuviliste ringis rääkida.

Lugesin „Ateistliku Universumi” läbi, paljuski oli see kirjutatud nauditavalt, kuid tekkis ka kahtlusi. Nimelt on Eesti oludes suur oht, et selle raamatu sõnumit mõistetakse kriitikana kõikide religioonide kohta. Ka professor Jaak Kikase igati asjalik eessõna ei hajuta seda ohtu täielikult.
Küllap soodustab „Ateistlikus Universumis” väljendatud argumentide üldistavat mõistmist ka taust: paljud loodushuvilised tunnevad ja on lugenud Richard Dawkinsi „Jumala luulu”, vähesemad teavad seda teost kritiseerivat Alister ja tema abikaasa Collicutt McGrathi „Dawkinsi luulu”. Teisalt soosib üldistusi ka autori stiil, kus on kohati raske vahet teha, kas väideldakse konkreetse usulise ühendusega, Ameerika Ühendriikidele omase religioosse rõhuasetusega või kogu religioosse mõtlemisega. Püüe asetada see raamat ennekõike Euroopa ja ka Eesti konteksti on üks selle artikli eesmärke.

„Vastus kristlikele fundamentalistidele”, võis lugeda raamatu esimeselt leheküljelt alapealkirja. On ju üldteada, et fundamentalistlikud seisukohad on näiteks haridussüsteemis tekitanud suuri probleeme, ehkki mitte Eesti oludes. Nii ma ootasingi, et raamat hakkab vaidlema fundamentalistidega.
Sattusin aga segadusse. Raamatus on esmalt esitatud mitu loodusteaduslikku väidet, mida ma olen pidanud endastmõistetavateks. Järgmist lauset lugedes selgus aga, et kristlasena peaksin ma selle väite vastu olema. Kahjuks polnud sageli sugugi selge, et autor on pidanud silmas vaid fundamentalistlikke kristlasi. Näiteks raamatu lõpp, kus lugeja pannakse dilemma ette, kas valida sekulaarne või teoloogiline maailmapilt (lk. 201), viitab küll pigem sellele, teadusevastasusega seostatakse kogu kristlust.
Kirjeldatud vastuolust kasvabki välja raamatu suurim puudus ja oht, mis ilmneb sümboolselt Millsi märkuses: „Evolutsiooniteooria ja kristluse esimene ajalooline arveteklaarimine toimus 1922. aastal Daytonis, Tennessee osariigis. Gümnaasiumi bioloogiaõpetajat John Scopes’i süüdistati evolutsiooniõpetamise kuriteos, mida ta ka avalikult tunnistas” (lk. 161).
Loomulikult teab iga bioloog ja teoloog ahviprotsessist (mis tegelikult toimus küll 1925), kuid eurooplasena pean ma evolutsiooni ja religiooni esimeseks tuntud kokkupõrkeks 30. juunil 1860 Oxfordis peetud debatti Darwini õpetuse üle: vaidlesid Thomas H. Huxley ja piiskop Samuel Wilberforce. Sümboolseks on saanud piiskopi küsimus Huxley’le: „Kas Sinu vanaema või vanaisa oli ahv?” Ja legendaarseks muutunud Huxley’ vastus (mille käigus paar naisterahvast olevat minestanud): „Ma ei häbene oma ahvist esivanemaid, kuid häbenen meest, kes kasutab oma andeid tõe peitmiseks.”
Tegemist on kõneka detailiga, mis näitab, et raamat lähtub eelkõige Ameerika-kesksetest religiooniprobleemidest.

Teise üldise etteheitena tundub, et autor kasutab ise kohati sama metoodikat, mida ta heidab ette kreatsionistidele. Mõne loetelu puhul pole talle probleem lisada mõjukuse suurendamiseks mõni sinna mittekuuluv nimi. Näiteks loetleb autor mitmeid piibliväliseid autoreid, kes mainivad Jeesust, ja kinnitab nende ebausaldusväärsust, kuna Jeesuse elust oli möödunud liialt palju aega: „Josephus, Tacitus, Lucian, Suetonius, Plinius ja Justinus Märter... kõik eelnimetatud isikud sündisid aastakümneid pärast Jeesuse väidetavat ristilöömist” (lk. 18). Tegelikult on Josephuse sünnidaatum 37 m.a.j., mis ei ole kindlasti üle kümne aasta pärast Jeesuse surma. Või toob ta kategooriliste ateistide loetelus ka Stephan Jay Gouldi nime (lk. 180). Gould ise on ennast nimetanud agnostikuks ja kinnitanud, et religioon ja teadus tegelevad eri sfääridega.
Kui ma jõudsin raamatu teoloogilisi küsimusi käsitleva osa juurde, tekkis mul juba rohkem küsitavusi. Näiteks püüab autor luua religioonist karikatuuri ning pühendab hulga lehekülgi, väitmaks, et piiblit tuleb mõista sõna-sõnalt. Samuti püüab Mills eitada eri tõlgendusi ja kinnitab: “Pühakirja tõlgendamine on ju tegelikult lihtsalt ühe inimese sõna teise inimese vastu” (lk. 119). Vähemalt mulle tundub, et siin läheb väidetavalt teaduslikku käsitlusviisi esindav Mills vastuollu iseendaga, asetades ühele pulgale piibli tõlgendused, mis võtavad arvesse algkeelt, teksti ajaloolist kujunemist, erisuguseid piibliväliseid allikaid, teksti kirjutamise ajal valitsevat kultuurisituatsiooni, redaktorite lisandusi jne., ning omakeelsest piiblist ja tänapäevast lähtuva tõlgenduse. Leian siin jälle olulise sarnasuse kreatsionistidega, kes nõuavad evolutsiooniõpetuse ja kreatsionismi võrdsust. Õnneks on raamatule lisatud EELK Usuteaduse Instituudi õppejõu Urmas Nõmmiku lühike teoloogiline kommentaar, mis näitab, et kui Mills hakkab tegelema piibli tekstiga, on nii mõnigi tema väide vigane (lk. 124–125 ja 202–203).
Kommenteerides Millsi katseid piiblit seletada, kasutan Toomas Pauli ilusat võrdlust, et raamatu autor sarnaneb siin asjaarmastaja tähevaatlejaga, kelle käsutuses on vaid binokkel, kuid kes püüab parandada astronoomide tööd. Ta võinuks võtta mõne piiblikommentaari või isegi religiooniõpetuse õpiku ning kirjutada sealt vigadeta maha sama seisukoha – sõnasõnaline piiblitõlgendus läheb vastuollu iseendaga.
Veel ühe sarnasusena kreatsionismiga tundub mulle, et ateismi kaitseb autor üsna samamoodi kui fundamentalistlikud kristlased kaitsevad kristlaste hirmutegusid: need polnud õiged kristlased, kes vägivallatsesid, asi polnud nii hull jne. Usklike tapmisi ja vangistamisi Venemaal ning Hiinas nimetab Mills häbelikult poliitilisteks repressioonideks ja inimõiguste rikkumiseks ning väidab, et suuresti on nende andmete levitamise taga tele-evangelistid (lk. 43–44).

Mingil hetkel märkasin raamatut lugedes, et autor ei selgita, kuidas ta mõistab teaduse olemust. Mills räägib tihti teaduslikust maailmavaatest, kuid sageli võib tema enese väiteid tõlgendada samamoodi kui usukuulutust. Näiteks võiks küsida, kuidas on teadusega kooskõlas väited: “Kristlik kirik suutis niisiis tuhat viissada aastat arengut lämmatada. Kui poleks olnud sellist teaduse tagakiusamist ja rõhumist, oleks inimene Kuule lennanud juba 650 a. maj. Vähk oleks välja juuritud aastaks 800 ja südamehaigused oleks tänapäeval võibolla tundmatud” (lk. 31).
Pole vist juhus, et kusagil raamatus ei kohta teadusfilosoofide Karl Popperi, Thomas Kuhni, ammugi siis Paul Feyerabendi nime. Küllap tuleneb nende autorite eiramisest ka Millsi teaduse mõismine: “Teadus käsitleb vaid kindlalt teadaolevaid nähtusi ja seetõttu välistab definitsiooni kohaselt üleloomulikkuse” (lk. 129). Loomulikult tegeleb teadus empiirilise maailmaga, teaduse tunnuseks on eelkõige hüpoteeside ümberlükkamine ja kinnitamine, kuid see ei välista üleloomulikkust maailmavaatelises tähenduses. Lihtsalt teadus ei tegele ega anna vastuseid metafüüsikasse kuuluvatele küsimustele.

Raamatut lugema asudes ootasin huviga, missuguseid uusi ideid see raamat pakub. Kokkuvõttes tuleb nentida, et “Ateistlik Universum” on loodusteaduslikult asjatundlik ning väga hea vastus fundamentalistide väidetele. Samas kahtlen sügavalt selle filosoofilises ja teoloogilises väärtuses. Sellest karmivõitu hinnangust hoolimata on tegemist mitmes mõttes väga näitliku ja humoorika lugemismaterjaliga, seda enam, et eesti keeles on ilmunud ka Lee Strobeli “Kohtuasi Looja kasuks”, milles toodud väidetega “Ateistlik Universum” asjatundlikult polemiseerib.
Raamatu tagakaanel on toodud kokkuvõtte: “Selles kõikehõlmavas vastulauses kaasaegsetele religioossetele dogmadele annab Ateistlik Universum vastuse ka järgnevatele ajaloolistele ja teaduslikele küsimustele: Mis on ateism ja miks seda tihti vääriti mõistetakse? Kui Jumalat pole olemas, kust siis pärineb Universum? Kas “hea” ja “halb” oleks ilma Jumalata objektiivselt mõistetavad? Milline on elu mõte ilma Jumalata? [---]” See paneb ohkama: lugesin vist üht usuraamatut?
Hiljem “Ateistliku Universumi” üle mõtiskledes leidsin siiski võimaluse ka Millsi paremini mõista. Nimelt meenus mulle 20. sajandi tuntud teaduse populariseerija Carl Sagani üks tsitaat. Oma raamatus “Deemonitest vaevatud maailm” on Sagan kirjutanud: “Ma olen selles raamatus teoloogiliste liialduste suhtes mõnikord kriitiline, sest äärmuslikult jäika, doktrinaalset religiooni pole võimalik ebateadusest eristada. Sellest hoolimata tahan ma kohe alguses tunnustada seda imepärast mitmekesisust ja mitmekihilisust, mis religioosses mõtlemises ja religioossetes kommetes aastatuhandete jooksul on välja kujunenud; liberaalse religiooni ja oikumeenilise liikumise kasvu 20. sajandil; ja fakti, et religioon on võidelnud omaenese liialduste vastu – protestantliku reformatsiooni, reformeeritud judaismi, Vatikani teise kirikukogu ja nn kõrgema piiblikriitika näitel. Aga sarnaselt paljude teadlastega, kellel näib olevat vastumeelt väidelda ebateadusega või isegi nende üle avalikult arutleda, on paljudele suurte religioonide toetajaile vastumeelt väidelda äärmuslike konservatiivide ja fundamentalistidega. Kui see nii edasi läheb, siis jäävad viimased võitjaks, sest nende vastane ei tule lihtsalt kohale” (lk. 28).
Võib-olla annabki Sagani tähelepanek võimaluse mõtestada paremini “Ateistliku Universumi” rolli: loodusteadlased kritiseerigu usulisi fundamentaliste, eriti nende loodusteaduslikke väiteid, teoloogid aga juhtigu tähelepanu, kui see kriitika muutub ühe maailmavaate ülimuslikkuse kuulutamiseks.