2009/9



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
raamatud EL 2009/9
hest ateistlikust usuraamatust

Ateistlik Universum
David Mills, 2006
Tlkinud Raul Jaanson, 2008

Ei saa elda, et eestikeelseid religioonivastaseid raamatuid poleks prast Ateistide argipevade ilmumist 1985. aastal llitatud. On avaldatud klassikat, nagu Friedrich Nietzsche Antikristus, kuid ka tuntud artikleid. Niteks on taas publitseeritud Bertrand Russelli Miks ma kristlane ei ole (Akadeemia 2002, 7). Siiski ootasin huviga mne ndisaegse ateistliku raamatu ilmumist ka emakeeles.

ks selliseid on David Millsi Ateistlik Universum, mis mginumbrite alusel on viimaste aastate populaarsemaid ateismiteemalisi raamatuid. Oma argumentatsioonis lhtub see trkis eelkige looduteadustest. Kllap seetttu on ka phjendatud sellest raamatust loodushuviliste ringis rkida.

Lugesin Ateistliku Universumi lbi, paljuski oli see kirjutatud nauditavalt, kuid tekkis ka kahtlusi. Nimelt on Eesti oludes suur oht, et selle raamatu snumit mistetakse kriitikana kikide religioonide kohta. Ka professor Jaak Kikase igati asjalik eessna ei hajuta seda ohtu tielikult.
Kllap soodustab Ateistlikus Universumis vljendatud argumentide ldistavat mistmist ka taust: paljud loodushuvilised tunnevad ja on lugenud Richard Dawkinsi Jumala luulu, vhesemad teavad seda teost kritiseerivat Alister ja tema abikaasa Collicutt McGrathi Dawkinsi luulu. Teisalt soosib ldistusi ka autori stiil, kus on kohati raske vahet teha, kas videldakse konkreetse usulise hendusega, Ameerika hendriikidele omase religioosse rhuasetusega vi kogu religioosse mtlemisega. Pe asetada see raamat ennekike Euroopa ja ka Eesti konteksti on ks selle artikli eesmrke.

Vastus kristlikele fundamentalistidele, vis lugeda raamatu esimeselt lehekljelt alapealkirja. On ju ldteada, et fundamentalistlikud seisukohad on niteks haridusssteemis tekitanud suuri probleeme, ehkki mitte Eesti oludes. Nii ma ootasingi, et raamat hakkab vaidlema fundamentalistidega.
Sattusin aga segadusse. Raamatus on esmalt esitatud mitu loodusteaduslikku videt, mida ma olen pidanud endastmistetavateks. Jrgmist lauset lugedes selgus aga, et kristlasena peaksin ma selle vite vastu olema. Kahjuks polnud sageli sugugi selge, et autor on pidanud silmas vaid fundamentalistlikke kristlasi. Niteks raamatu lpp, kus lugeja pannakse dilemma ette, kas valida sekulaarne vi teoloogiline maailmapilt (lk. 201), viitab kll pigem sellele, teadusevastasusega seostatakse kogu kristlust.
Kirjeldatud vastuolust kasvabki vlja raamatu suurim puudus ja oht, mis ilmneb smboolselt Millsi mrkuses: Evolutsiooniteooria ja kristluse esimene ajalooline arveteklaarimine toimus 1922. aastal Daytonis, Tennessee osariigis. Gmnaasiumi bioloogiapetajat John Scopesi sdistati evolutsioonipetamise kuriteos, mida ta ka avalikult tunnistas (lk. 161).
Loomulikult teab iga bioloog ja teoloog ahviprotsessist (mis tegelikult toimus kll 1925), kuid eurooplasena pean ma evolutsiooni ja religiooni esimeseks tuntud kokkuprkeks 30. juunil 1860 Oxfordis peetud debatti Darwini petuse le: vaidlesid Thomas H. Huxley ja piiskop Samuel Wilberforce. Smboolseks on saanud piiskopi ksimus Huxleyle: Kas Sinu vanaema vi vanaisa oli ahv? Ja legendaarseks muutunud Huxley vastus (mille kigus paar naisterahvast olevat minestanud): Ma ei hbene oma ahvist esivanemaid, kuid hbenen meest, kes kasutab oma andeid te peitmiseks.
Tegemist on kneka detailiga, mis nitab, et raamat lhtub eelkige Ameerika-kesksetest religiooniprobleemidest.

Teise ldise etteheitena tundub, et autor kasutab ise kohati sama metoodikat, mida ta heidab ette kreatsionistidele. Mne loetelu puhul pole talle probleem lisada mjukuse suurendamiseks mni sinna mittekuuluv nimi. Niteks loetleb autor mitmeid piiblivliseid autoreid, kes mainivad Jeesust, ja kinnitab nende ebausaldusvrsust, kuna Jeesuse elust oli mdunud liialt palju aega: Josephus, Tacitus, Lucian, Suetonius, Plinius ja Justinus Mrter... kik eelnimetatud isikud sndisid aastakmneid prast Jeesuse videtavat ristilmist (lk. 18). Tegelikult on Josephuse snnidaatum 37 m.a.j., mis ei ole kindlasti le kmne aasta prast Jeesuse surma. Vi toob ta kategooriliste ateistide loetelus ka Stephan Jay Gouldi nime (lk. 180). Gould ise on ennast nimetanud agnostikuks ja kinnitanud, et religioon ja teadus tegelevad eri sfridega.
Kui ma judsin raamatu teoloogilisi ksimusi ksitleva osa juurde, tekkis mul juba rohkem ksitavusi. Niteks pab autor luua religioonist karikatuuri ning phendab hulga leheklgi, vitmaks, et piiblit tuleb mista sna-snalt. Samuti pab Mills eitada eri tlgendusi ja kinnitab: Phakirja tlgendamine on ju tegelikult lihtsalt he inimese sna teise inimese vastu (lk. 119). Vhemalt mulle tundub, et siin lheb videtavalt teaduslikku ksitlusviisi esindav Mills vastuollu iseendaga, asetades hele pulgale piibli tlgendused, mis vtavad arvesse algkeelt, teksti ajaloolist kujunemist, erisuguseid piiblivliseid allikaid, teksti kirjutamise ajal valitsevat kultuurisituatsiooni, redaktorite lisandusi jne., ning omakeelsest piiblist ja tnapevast lhtuva tlgenduse. Leian siin jlle olulise sarnasuse kreatsionistidega, kes nuavad evolutsioonipetuse ja kreatsionismi vrdsust. nneks on raamatule lisatud EELK Usuteaduse Instituudi ppeju Urmas Nmmiku lhike teoloogiline kommentaar, mis nitab, et kui Mills hakkab tegelema piibli tekstiga, on nii mnigi tema vide vigane (lk. 124125 ja 202203).
Kommenteerides Millsi katseid piiblit seletada, kasutan Toomas Pauli ilusat vrdlust, et raamatu autor sarnaneb siin asjaarmastaja thevaatlejaga, kelle ksutuses on vaid binokkel, kuid kes pab parandada astronoomide td. Ta vinuks vtta mne piiblikommentaari vi isegi religioonipetuse piku ning kirjutada sealt vigadeta maha sama seisukoha snasnaline piiblitlgendus lheb vastuollu iseendaga.
Veel he sarnasusena kreatsionismiga tundub mulle, et ateismi kaitseb autor sna samamoodi kui fundamentalistlikud kristlased kaitsevad kristlaste hirmutegusid: need polnud iged kristlased, kes vgivallatsesid, asi polnud nii hull jne. Usklike tapmisi ja vangistamisi Venemaal ning Hiinas nimetab Mills hbelikult poliitilisteks repressioonideks ja inimiguste rikkumiseks ning vidab, et suuresti on nende andmete levitamise taga tele-evangelistid (lk. 4344).

Mingil hetkel mrkasin raamatut lugedes, et autor ei selgita, kuidas ta mistab teaduse olemust. Mills rgib tihti teaduslikust maailmavaatest, kuid sageli vib tema enese viteid tlgendada samamoodi kui usukuulutust. Niteks viks ksida, kuidas on teadusega koosklas vited: Kristlik kirik suutis niisiis tuhat viissada aastat arengut lmmatada. Kui poleks olnud sellist teaduse tagakiusamist ja rhumist, oleks inimene Kuule lennanud juba 650 a. maj. Vhk oleks vlja juuritud aastaks 800 ja sdamehaigused oleks tnapeval vibolla tundmatud (lk. 31).
Pole vist juhus, et kusagil raamatus ei kohta teadusfilosoofide Karl Popperi, Thomas Kuhni, ammugi siis Paul Feyerabendi nime. Kllap tuleneb nende autorite eiramisest ka Millsi teaduse mismine: Teadus ksitleb vaid kindlalt teadaolevaid nhtusi ja seetttu vlistab definitsiooni kohaselt leloomulikkuse (lk. 129). Loomulikult tegeleb teadus empiirilise maailmaga, teaduse tunnuseks on eelkige hpoteeside mberlkkamine ja kinnitamine, kuid see ei vlista leloomulikkust maailmavaatelises thenduses. Lihtsalt teadus ei tegele ega anna vastuseid metafsikasse kuuluvatele ksimustele.

Raamatut lugema asudes ootasin huviga, missuguseid uusi ideid see raamat pakub. Kokkuvttes tuleb nentida, et Ateistlik Universum on loodusteaduslikult asjatundlik ning vga hea vastus fundamentalistide videtele. Samas kahtlen sgavalt selle filosoofilises ja teoloogilises vrtuses. Sellest karmivitu hinnangust hoolimata on tegemist mitmes mttes vga nitliku ja humoorika lugemismaterjaliga, seda enam, et eesti keeles on ilmunud ka Lee Strobeli Kohtuasi Looja kasuks, milles toodud videtega Ateistlik Universum asjatundlikult polemiseerib.
Raamatu tagakaanel on toodud kokkuvtte: Selles kikehlmavas vastulauses kaasaegsetele religioossetele dogmadele annab Ateistlik Universum vastuse ka jrgnevatele ajaloolistele ja teaduslikele ksimustele: Mis on ateism ja miks seda tihti vriti mistetakse? Kui Jumalat pole olemas, kust siis prineb Universum? Kas hea ja halb oleks ilma Jumalata objektiivselt mistetavad? Milline on elu mte ilma Jumalata? [---] See paneb ohkama: lugesin vist ht usuraamatut?
Hiljem Ateistliku Universumi le mtiskledes leidsin siiski vimaluse ka Millsi paremini mista. Nimelt meenus mulle 20. sajandi tuntud teaduse populariseerija Carl Sagani ks tsitaat. Oma raamatus Deemonitest vaevatud maailm on Sagan kirjutanud: Ma olen selles raamatus teoloogiliste liialduste suhtes mnikord kriitiline, sest rmuslikult jika, doktrinaalset religiooni pole vimalik ebateadusest eristada. Sellest hoolimata tahan ma kohe alguses tunnustada seda imeprast mitmekesisust ja mitmekihilisust, mis religioosses mtlemises ja religioossetes kommetes aastatuhandete jooksul on vlja kujunenud; liberaalse religiooni ja oikumeenilise liikumise kasvu 20. sajandil; ja fakti, et religioon on videlnud omaenese liialduste vastu protestantliku reformatsiooni, reformeeritud judaismi, Vatikani teise kirikukogu ja nn krgema piiblikriitika nitel. Aga sarnaselt paljude teadlastega, kellel nib olevat vastumeelt videlda ebateadusega vi isegi nende le avalikult arutleda, on paljudele suurte religioonide toetajaile vastumeelt videlda rmuslike konservatiivide ja fundamentalistidega. Kui see nii edasi lheb, siis jvad viimased vitjaks, sest nende vastane ei tule lihtsalt kohale (lk. 28).
Vib-olla annabki Sagani thelepanek vimaluse mtestada paremini Ateistliku Universumi rolli: loodusteadlased kritiseerigu usulisi fundamentaliste, eriti nende loodusteaduslikke viteid, teoloogid aga juhtigu thelepanu, kui see kriitika muutub he maailmavaate limuslikkuse kuulutamiseks.



Toomas Jrgenstein
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet