Kumb on soos olulisem – kas turvas või vesi? Rumal küsimus: nad on ju lahutamatud, ehk ühe asja kaks poolt. Vesi loob tingimused turbasambla kasvuks, turvas hoiab vett. Nõnda teineteist toetades panevad nad rabad kummuma üle ümbritsevate mineraalmaade.

Sellest on nüüd möödas üle kolme aastakümne, kui Eestimaal vallandus terav poleemika soode ümber. Tagantjärele hakati seda nimetama suureks soodesõjaks, mida ta sisuliselt ka oli. Olukord oli tookord tõesti sõda väärt, sest rasked masinad tuhnisid üha sügavamal rabades, kraaviotsad küündisid mõnel pool lausa laugasteni. Masinaid jagus ka sohu uputamiseks, ning rahapuudust polnud – see tuli Moskvast: looduse ümberkujundajate vastu oldi helded. Töö käis üha kasvava hooga, teenistust jagus paljudele – suurtest ülemustest kuni kopameesteni välja. Mõned tublid Eesti pojad õigustasid aga pealetungi isamaalise väitega, et Moskvast saadud raha tuleb matta Eestimaa soodesse, nii et mitte keegi seda enam mitte kunagi kätte ei saa... Nagu ka vett, mis nõnda kasutult merre lasti.

Väitlus soode kuivendamise üle kestis tookord ühe hooga kolm aastat (1970–1972), põhiliselt Eesti Looduse veergudel, mõneti, tänu Ott Koolile, ka raadios. Põrkusid kaks suhtumist, mitte ainult soodesse, vaid loodusesse üldse: ühelt poolt hoidlik ning loodusseadusi arvestama kutsuv, teiselt poolt valitsejalik, ümberkujundamist taotlev. Edgar Kask on sellest kõigest teinud paarkümmend aastat hiljem Eesti Looduses üsna ülevaatliku kokkuvõtte, lisades ka poleemika vältel ilmunud artiklite loendi [3].

Mida see sõda meile andis? Eelkõige kallutas avaliku arvamuse soode mõttetu kraavitamise vastu. Aga ka midagi n.-ö. käegakatsutavat. Et väitlused jõudsid otsaga Toompeale ja toonane Ministrite Nõukogu esimehe asetäitja Edgar Tõnurist asus sookaitsjate poolele, võeti veeküsimus 1972. aastal arutluse alla Ülemnõukogu istungjärgul ning määratleti säilitamist vajavad märgalad Eestis: kuivendusfondist arvati välja 93 sood kokku 207 000 hektaril. 1981. aastal moodustati nende alade paremikust 28 sookaitseala (kokku ligikaudu 100 000 hektaril).

See oli suur võit, kuid väga palju korvamatut kahju oli siiski juba tehtud: suurema osa rabade serva-alad olid kraavidega läbi lõigatud ning sellega nende kui veemahutite talitlus häiritud. Ent saavutatu leevendas kired, nii et järgmistel aastakümnetel keskendus loodushoidlike inimeste tähelepanu muudele muredele, kulmineerudes 1980. aastate lõpupoolel vastuhakuga kavale hakata Virumaal fosforiiti kaevandama.

Tänapäeval uued mured. Eesti taasiseseisvudes muutusid põhjalikult majandusolud: keegi ei andnud enam raha selleks, et seda lihtsalt pehmesse rabamättasse matta. Nüüd kehtib põhimõte: raha peab teenima uut raha. Nii langesid ära sotsialismi ajal hiigelmahtudeni paisunud maaparandustööd. Lakkas ulatuslik metsakuivendus, mis varem oli sageli tunginud maile, mis kunagi metsa ei kasvata, või teeksid seda vaid arutult suurte väetisekoguste toel: nii kallilt kasvatatud puidule ei leidu turumajanduses ostjat. Katkes ka soode hõivamine põllumajandusmaaks. Siin tekkisid hoopis uued mured: ei leita raha majandamaks möödunud kümnenditel loodud ulatuslikke poldreid – suur osa neist on muutunud jäätmaaks [8, 9]. Sohu rajatud põllumaadest tänapäeval ei huvituta, sest isegi viljakatel ning põllunduseks soodsa veereþiimiga mineraalmaadel laiutab kohati ohakas ning kerkib võsa.

Soos tasub end tänapäeval vaid turbakaevandajate töö. Kuigi meie endi turbavajadus on praeguseks vähenenud, sest seda ohtrasti tarbinud suurfarmid on kadunud ning uued alles kosumas, vajab seda piiramatus koguses Lääne-Euroopa: turbast on saanud väärt eksportkaup.

Avalikkus jälgib praegu rohkem seda, mis toimub meie metsades: suured kännulagendikud kunagiste laante kohal hakkavad silma igaühele, nagu ka pikad palgikoormad teedel. Rääkimata kaitsealadel toime pandud metsarüüstest, mida on korduvalt kajastatud ajalehtede esikülgedel. Raba kaevandusväljadele satuvad vähesed ning ka sadamate poole veerevad turbakoormad pole sedavõrd silmatorkavad. Nõnda ongi enamikule teadmata, kui palju turvast me kaevandame, milline osa sellest läheb kohalikuks tarbeks, milline ekspordiks, kas ja kuidas see mõjutab meie keskkonda. Jah, Oru turbaväljade põlengutest aeg-ajalt räägitakse-kirjutatakse – siis, kui need parajasti suitsevad.

Seetõttu äratas tähelepanu Ida-Virumaal möödunud aastal lahvatanud tüli ühe väikese raba pärast.

Rannu ei anna rahu. Tõik, et ajal, mil vaesunud maapiirkondades kiputakse tegema rahaks kõike, mis vähegi annab, hakkab kohalik rahvas vastu turba kaevandamisele kodulähedasest rabast, tekitas huvi. Mis ja kuidas täpsemalt, sellest on kirjutatud Eesti Looduse mulluses oktoobrinumbris [1, 2]. Lühidalt: Kiviõli keemiatööstus soovis hakata turvast kaevandama lähedasest Rannu (Kestla) soost, kuigi kaevandamiseks juba ette valmistatud Oru turbaväljad seisavad mahajäetuna alla poolesaja kilomeetri kaugusel. Vastuseisjad asusid oma koduraba kaitsele, väites, et see on neile nii marja- ja seenemaa kui ka puhkepaik. Pealegi tunti muret kaevude pärast, millest osa oli eelmise sookuivenduse järel veeta jäänud.

Ilmunu tekitas omakorda pahameelt neis, kes turbakaevandamist Rannu rabas pooldavad või selle ohutust on kinnitanud. Seda osa kohalikest, kes leiavad, et kõnealuses rabas tuleks hakata turvast kaevandama, esindab kodu-uurija Veedi Penek, kes saatis toimetusele oma mõtted kokku üheksal leheküljel. Avaldame siin (lk…) tema põhiseisukohad. Hüdrogeoloog Rein Perens sai vastulauseks sõna Eesti Looduse novembrinumbris [7]. Tema väide, et rabad ei toida põhjavett ning nende kuivendamine turbakaevandamise huvides ei mõjuta kaevude veetaset, on tekitanud meie lugejais küsimusi ja soovi saada lähemat teavet nii turba kaevandamise ja kasutamise kui ka selle võimalike mõjude kohta keskkonnale. Püüame teavet jagada, kaasates inimesi eri valdkondadest, kes kõik on mingil moel seotud soodega.

Turbavarud, turba kaevandamine ning kasutamine. Peab tunnistama, et teemale lähenetakse vägagi erinevalt, alates kas või soo mõistest. Mall Orru turbauurijana ühendab selle mõiste alla kõik turbamaad – looduslikud ja kuivendatud sood ning ka kultuuristatud endised sooalad, jagades neid selle järgi, kas turvas on kaevandajaile kättesaadav või mitte (vt. lk ..). Mati Ilomets soouurijana eristab aga looduslikke soid, mis tänini turvast ladestavad, kuivendatuist, ning toob eraldi välja turbale rajatud põllumajandusmaad, kus turvas hoopis laguneb (vt. lk ..).

Mall Orru ja turbakaevandajaid esindava Heino Reediku kirjutistest (lk. ..) saab lugeja tõepoolest hea ülevaate meie turbavarude suurusest ja kasutusvõimalustest. Küsimärk jäi vaid ühe arvu kohale. Nimelt kirjutab Mall Orru, et säästva arengu seaduse kohaselt vastab lubatud kaevandamismaht sama aja jooksul tekkivale turba kogusele. Aga kuidas on rehkendatud see lubatud kogus ehk kasutusmäär – 2 780 000 tonni? Keskkonnaministeeriumi keskkonnakorralduse ja -tehnoloogia osakonna juhataja Rein Raudsep ei pidanud paljuks üles otsida 1996. aastast pärit dokument, kust leiab vastuse

Kuidas on kujunenud turba kasutusmäär (kvoot).

Vabariigi Valitsuse 14.08.1996. aasta määrus nr. 213 "Turba säästev kasutamine" põhineb aasta varem vastu võetud säästva arengu seadusel.

1995. aastal oli uuritud turbavaru – 2365 miljonit tonni (9836 sood 1,009 miljonil
hektaril); 2/3 sellest varust – 1590 miljonit tonni – otsustati jätta kriitilise varuna puutumata ning ülejäänu – 775 miljonit tonni – võtta kasutusele.

Aastased kasutusmäärad maakonniti ja summa (2 780 000 tonni) saadi tolleaegset olukorda ja väljavaateid arvestades. Sel ajal oli aastane summaarne kaevandamismaht ligikaudu miljon tonni. Praeguseks pole see eriti muutunud: 2001. aastal võeti turvast 0,84 miljonit tonni. Juurdekasvu arvestamata jätkuks meil kasutatavat varu 800–900 aastaks.

Praegu on valmimas uus maapõueseaduse eelnõu, uuendatakse ka eespool nimetatud valitsuse määrust. Vahepeal on olukord maakonniti muutunud: mõnes maakonnas on aastane kasutusmäär täis, mõnes jääb seda küllaltki palju üle. Keskkonnale oleks areng kõige valutum, kui jagaksime aastased kasutusmäärad ümber, jättes üldsumma muutmata.

Andmed: Rein Raudsep (keskkonnaministeerium)

–––––––––––––––––––––––––––––––––––––––––––––––––––––

Mall Orru avaldab veel mõned olulised arvud: 90% siin toodetud aiandus- ehk kasvuturbast ning 65% kütteturbast (brikett ja tükkturvas) läheb ekspordiks. Meie muretseme eeskätt puidu kui tooraine väljaveo pärast, kuigi puit on taastuv loodusvara mitte ainult teoreetiliselt, vaid ka tegelikult.

Kas turvas on taastuv loodusvara? Põhimõtteliselt küll: looduslikus, kuivendamata soos ladestub turvast meie kliimaoludes millimeetri jagu aastas (vt. täpsemalt Mati Ilometsa artiklist lk. .. ), mis tuhande aasta jooksul tähendab ligikaudu meetrist kihti. Nii ongi meie sood pärast viimast jääaega olenevalt soo vanusest kogunud eri tüsedusega, ent keskmiselt üle kolmemeetrise turbalasundi. Turba ladestumine jätkub ka praegu, aga ainult kuivendamata soodes, seega umbes kolmandikul kõigist Eesti turbamaadest – sellel kolmandikul, millest suurem jagu peaks jääma ka edaspidi looduslikuks, seega turbakaevandamisest puutumata. Niisiis, kaevandatavat turvast meil märkimisväärselt juurde ei kasva.

Kuivendatud soodes aga laguneb turvas iseenesest: sohu rajatud uudismaahektarilt haihtub mitu korda rohkem turvast, kui seda loodusliku soo hektaril ladestub (vt. lähemalt Mati Ilometsa artiklist). Ärgem unustagem sedagi, et Ida-Virumaal on rabadele langev põlevkivituhk pärssinud turbasammalde kasvu ning seega turba tekke ka kuivendamata soodes.

Praegu tehtavad täpsemad uuringud võivad küll tulemusi ühele või teisele poole nihutada, ent pole kahtlust, et kokkuvõttes on Eesti turbabilanss nüüdisoludes tugevalt negatiivne. Nõnda tuleks seda ka võtta. Mõneti ongi võetud: nii Rein Raudsep kui ka Heino Reedik vihjavad juurdekasvule, ent pole seda rehkendustes siiski arvestanud. Jääb veel soovida, et ka avalikult räägitaks nii, nagu asi tegelikult on. Jätkates juttu turbast kui taastuvast loodusvarast, tekitame vähem teadjais põhjendamatut optimismi, teadjamates aga umbusku.

Veega on lood hoopis keerulisemad. Selle üle, kas rabad toidavad põhjavett ning seeläbi ka jõgesid-ojasid ning kaevusid, vaieldi juba kolm aastakümmet tagasi toonase soodesõja päevil. Osa hüdrogeolooge toetavad Rein Perensi arvamust, et rabadel pole siin mitte mingit tähtsust, järelikult ei mõjuta vooluveekogusid ega kaevude veeseisu ka nende kuivendamine. Teine osa, keda siin ajakirjanumbris esindab Hella Kink (lk. ..), väidavad vastupidist: sood on veevarude kujunemis- ja hoiualad, mis vett selle külluse aegu kogudes ning hiljem vähehaaval loovutades loodust tasakaalustavad.

Miks selles vaidluses siis selgusele ei jõuta? Sest vee liikumisteed ja -viisid on imetabased. Me ei tunne neid piisavalt hästi. Rabade mõju välistavad hüdrogeoloogid opereerivad küll osavalt vaatluskaevudest kogutud arvandmetega, ent paljud tavamõistuse tasemel esitatud küsimused jäävad ometi vastuseta. Näiteks zooloog Nikolai Laanetu, kel aastakümnete kogemused veeloomastiku elutingimuste uurimisel, on märganud, et rängal põuaajal püsib looduslikes veesoontes vesi ikkagi kauem kui kraavides, ning küsib (vt. lk. ..): kui rabad vett sugugi välja ei anna, kuhu jääb siis see sademetehulk, mis neile langeb, ent ei auru? Ja pakub ise võimaliku seletuse: kui raba on täitunud, siis hakkab liigne vesi vähehaaval läbi ümbritseva moreenvalli imbuma, jõudes nii ülemisse põhjaveehorisonti, sealt juba vooluveekogude ja kaevude toiteks. Aga see sünnib vaid siis, kui sooservad on rikkumata, sest kraavid ei lase veel koguneda ega vähehaaval imbuda. Siin tekib pide Rein Perensi mööndusega, et eesvoolude süvendamine mõjutab siiski ka põhjavett. Aga milline kuivendussüsteem toimiks ilma eesvooluta?

Mati Ilomets [1] ja Hella Kink (lk. ..) juhivad tähelepanu veel nähtustele, kus vesi tungib raba pinnale allikana või voolab välja lasundisisese ning paiguti ka pinnal nähtava rabaojana, mõnel juhul neeldub lausa kesk raba olevatesse sulglohkudesse. Miks alanes veetase kahes järves pärast seda, kui Meenikunno rabas tehti ettevalmistusi turba kaevandamiseks? Kes annaks teadusliku seletuse Ilvese-papi allikakaevu loole (vt. Laanetu, lk. …)? Rabaallikad pole iseenesest üldse haruldane nähtus – sageli reedavad neid, nagu ka rabaojasid kased, mis tavaliselt ju rabalael ei kasva. Rabalehtritest ja -ojadest on Eesti Looduses aastakümneid tagasi kirjutanud ka nähtuste üle alati juurdlev soode tundja Arvi Paidla [6], kes on muu hulgas juhtinud tähelepanu ligi 70 aasta tagusele Loodusvaatlejas avaldatud teatele samasuguste ilmingute kohta. August Loopmann on kirjeldanud Kuresoo voolusooni, mattunud uurdeojasid ja pinnavee imblehteid soosaarte lähedal, st. mineraalmaa piirialal [4]. Meie teenekaim soouurija Viktor Masing ei ole häbenenud tunnistada, et pole veel selgust, kuidas on raba pindmine vetevõrk seotud lasundialuse hüdroloogiaga [5]. Tõepoolest, me ei oska ka tänapäeval veel paljutki väga täpselt seletada. Kurjast oleks aga seletamatut eitada.

Arukalt, põhjendatult, hoidlikult. Need sõnad peaksid iseloomustama meie ettevõtmisi rabades, tänapäeval siis põhiliselt turba kaevandamisel.

Mis veesse puutub, siis kogu riigi ulatuses suurt ohtu ei paista – turbakaevandamisalade kogupindala on selleks piisavalt väike. Küll aga peaks mitmekülgselt uurima kohalikke olusid enne iga uue maardla avamist: mõnel pool võib see olla ohutu, teises kohas aga põhjustada soovimatuid muutusi.

Mida teha, et turbavarud kauem vastu peaksid? Siinkohal vaid mõned vihjed.

Heino Reedik (lk. ..) meenutab aegu, mil tohutul hulgal turvast Ida-Virumaal lihtsalt puistanguisse maeti. Kuidas on seal lood nüüd? Kas tulevase põlevkivikarjääri kohalt turvas ikka kooritakse?

Või, miks tahetakse avada uut kaevandamisala Rannu soos, kui lähikonnas seisavad peaaegu mahajäetuna Oru pooleldi ammendatud turbaväljad? Kas pole põhjus hoopis selles, et Orul on hinnatum samblaturbakiht pealt kooritud ning alles jäänud kütteturba järele pole nii suurt turunõudlust? See on vaid oletus. Ent poolesajakilomeetrine veokaugus pole loobumispõhjusena eriti veenev. Meenutagem kas või muret meie sadamate külmumise päevilt: kui turbalaevad Eestist välja ei pääse, siis võivad Stockholmi äärelinnad jääda kütteta…

Kõhklusi tekitab plaan jagada maakondade vahel ümber turba kasutusmäärad. Karta on, et edaspidi tahetakse kaevandada rohkem Pärnumaal (väljaveosadama lähikonnas!), kus lubatud kasutusmäär on juba praegu suurim ja lubadega määratud kogus ületab seda veel veerandi jagu. Ida-Virumaal seevastu pole seni kasutatud ära pooltki lubatust (taas meenub põlevkivi peal lasuva turba saatus).

Ja lõpuks: järgides säästva arengu põhimõtteid, peaksime hoopis rohkem tegutsema selle nimel, et ammendatud turbaväljad või vähemalt osa neist hakkaksid kunagi taas turvast kasvatama.

Meie ajakiri ei ole võtnud endale ülesannet kõik turbaga seotu hoobilt n.-ö. paika panna. Küll aga loodan, et siin avaldatavad erisuguste huvidega inimeste sõnavõtud soode ja turba teemal panevad lugeja kaasa ning edasi mõtlema. Ehk saavad siit mõtteainet needki, kellest sõltub meie edasine turbapoliitika.

1. Ilomets, Mati 2002. Kaotused ja küsitavad võidud. – Eesti Loodus 53 (10): 17–19.

2. Kaasik, Ahto 2002. Koduraba on ohus. – Eesti Loodus 53 (10): 14–17.

3. Kask, Edgar 1993. Oli kord suur soodesõda. – Eesti Loodus 44 (2): 44–46.

4. Loopmann, August 1974. Kuresoo. – Eesti Loodus 25 (5): 272–278.

5. Masing, Viktor 1971. Neeluaugud, veesooned ja allikad rabas. – Eesti Loodus 22 (1): 39–40.

6. Paidla, Arvi 1971. Neeluaugud, veesooned ja allikad rabas. – Eesti Loodus 22 (1): 39.

7. Perens, Rein 2002. Miks kaevud ja allikad kuivavad. – Eesti Loodus 53 (11): 19.

8. Sults, Ülo 2000. Olla või mitte olla ... ehk lugu Eesti poldrite ootusrikkast algusest ja trööstitust lõpust. – Eesti Loodus 51 (7/8): 271–274.

9. Sults, Ülo 2000. Kas jään või lõpu teen... : keskkonnaprobleemid Eesti poldrialadel. – Eesti Loodus 51 (9): 359–361.