Kui hüdrogeoloog väidab, et rabad vett välja ei anna, kuhu siis jääb sademevee ülejääk, mis rabadest ei auru? Vesi liigub ikka allapoole, nii et mingil moel peab see jõudma põhjavette ja sealt edasi looduslike veekogude ning ka kaevude toiteks. Paraku juhitakse suur osa veest kiiresti ära raba serva kaevatud kuivenduskraavide kaudu, nii et see ei jõua sinna, kus teda vaja oleks.

Ma ei jaga Rein Perensi [3] arvamust, et raba ei etenda meie põhjavee kujunemisel mingit rolli, või on see väga väike. Sademed langevad ju ka raba pinnale. Kuhu see vesi siis jääb, kui ta ei imendu? Tõsi, raba on käsnalaadne keskkond, mis loovutab vett äärmiselt raskelt. Ent raba on vaid näiliselt homogeenne käsn. Kui vaadata soolaama lennukilt, siis hakkab selguma, et see on erakordselt heterogeenne maastik omalaadsete laukasüsteemide ja ojakestega, teame ka turbasiseseid soonikuid. Me ei tunne raba veemajandust piisavalt hästi.

Raba kui veemahuti. Helle Simm on kirjutanud [5]: “Rabad kujutavad endast autonoomseid veekogusid, kuhu on kogunenud tohutu hulk sademete vett. Vettkandva kihi osa etendab siin turba inertne horisont, mille mahust moodustab vesi 90%. Turbakihtide ülemise, aktiivse horisondi vetest toituvad rabajärved.”

Lõpmatuseni ei saa ju rabagi vett koguda: ta hakkab seda vähehaaval loovutama siis, kui on täitunud. Vesi hakkab välja nõrguma – ikka allapoole. Kes on liikunud rabades aasta ringi, see teab, kui raske on sinna pääseda kevaditi ja sügiseti, aga ka vihmarohkel suvel: samal ajal kui rabal saab liikuda vahel peaaegu kuiva jalaga, tuleb vesi rikkumata rabajalamil kindlasti üle kummiku või ulatub vaata et puusadeni. Sellises seisus on raba vett täis ning toidab nii maapealseid veesooni kui ka põhjavett. Ent kordan: see on nii vaid rikkumata servadega rabades. Enamik meie rabasid on servadest läbi “näritud”: kraavid juhivad jalamile valguva vee kiiresti ära, nagu mujalgi maaparandusobjektidel. Raba kui terviku loomulik veekogumissüsteem on rikutud ja ka side põhjaveega pole enam selline nagu looduslikes oludes.

Kuhu vesi rabast kaob? Raba pinnale langenud sademed peavad ju ometi kuhugi jõudma. Vee bilanss sõltub antud piirkonna sademete hulgast ja maastikutüübile omasest aurustumise intensiivsusest (transpiratsiooni suurusest). Aasta keskmine sademete hulk Eestis kõigub laiades piirides 500–700 mm ja aurustumine maapinnalt, veekogud kaasa arvatud, on keskmiselt 450–473 mm [4, 5]. Kultuurmaade pinnalt on summaarne aurustumine 200 mm suurem kui loodusliku taimkattega aladelt [6]. Raba taimkatte eripära tõttu (kasvavad siin ju vett kiivalt hoidvad taimed – osalt samad, kes kuivadel nõmmedel) aurustub siit veelgi vähem vett kui metsadest ja enamikust muudest looduslikest kooslustest.

Kui kultuurmaadel kipub aurustumise osa veebilansis jääma tasakaalu sademete üldise hulgaga, siis kraavidega ära juhitud lumesulamisveed viivad bilansi isegi miinustesse, nii et need alad peaksid veepuudust leevendama põhjavee arvelt. Kuhu jääb sademevee ülejääk, mis rabadest ei auru? Seda peaks olema jämedas laastus 150 kuni 200 mm aastas. Nii või teisiti peab see jõudma põhjavette ja sealt edasi looduslike veekogude ning ka kaevude toiteks.

Kust, kuhu ja kuidas täpselt vesi liigub, pole kaugeltki selge. Osa voolab rabast välja ojakestena, aga ehk rohkemgi imbub servaaladel läbi rabaserva moreen- või liivavalli, kus ta jõuab põhjavette ning avaneb seejärel allikatena ojades, jõgedes ja kraavides ning mõne mehe kaevuski. Paraku juhitakse suur osa sellest veest kiiresti ära raba serva kaevatud kuivenduskraavide kaudu, nii et see ei jõua sinna, kus teda vaja oleks.

Mullused tähelepanekud Saaremaal, Lääne-Eestis ja teisteski piirkondades kinnitasid asjaolu, et rabadest välja voolavad looduslikud ojakesed ei kuivanud täielikult (Pederna oja Meleski rabas, Punaoja Võlla rabas ja Toonoja Kuresoos), küll aga kuivasid kesksuveks peaaegu kõik rabaserva kraavid Nigula, Tolkuse, Nätsi, ja Võlla rabas ning Tuhu soo piirkonnas. Mõnes ojakeses ilmus vesi taas allikatena kaks-kolm kuni viis kilomeetrit rabadest allavoolu (Lemmejõgi, Häädemeeste ja Araka oja Lõuna Pärnumaal), kuid kadus uuesti enne veesoone suubumist merre. Samasugune oli Jämaja, Riksi ja Vesiku ojakeste olukord Saaremaal. Nigula raba servas, kobraste paisutatud kraavi lõigul püsis vesi kogu suve ja seda nirises ka paisust allavoolu. Ent kobraste tegevuse vett stabiliseeriv mõju ei saa olla kuigi ulatuslik, juba kilomeeter allavoolu oli kraav taas kuiv.

Labidaga vett päästma. Meenub Lahemaa rahvuspargis Palmse lähistel kuuldud lugu. Selle rääkis mulle 1970. aasta sügisel Parkala talu peremees ehk Ilvese-papi, nagu me teda hellitavalt kutsusime. Kui üle hulga aja jälle tema juurde piima järele läksin, ütles ta, et tulgu ma aga julgesti, nüüd on tal jälle jahedat vett piima jahutamiseks. Pool suve oldud veepuuduses, sest majapidamist veega varustanud allikakaev jäänud ahtraks ja lõpuks päris kuivale. Sügavamaks kaevamine ei aidanud. Papi ei mäletanud, et midagi sellist oleks tema ligi 70 eluaasta jooksul varem olnud, isegi mitte kõige rängemal põuaajal. Nüüd see juhtus, pärast Laukaraba serva kraavitamist. Oma talupojatarkusest teadis Ilvese-papi, et ükski muutus looduses ei toimu põhjuseta. Ja sageli on inimese käsi mängus: kaev ja allikas kuivavad siis, kui kuskil võetakse vesi ära või juhitakse mujale. Peremees teadis maaparandusest raba servas. Ta läks, labidas kaenlas, tehtud tööd vaatama. “Ma panin ühest kohast kraavi poolest saadik kinni,” ütles ta. Kahe nädala pärast ärkas koduallikas ellu, kuigi vihma ei tulnud, kestis põud. Selline oli Ilvese-papi sõnum. Ta lootis, et vast keegi ei märkagi tema tempu.

Rikkumata sood tasakaalustavad. Möödunud aasta oli tõeliselt kuiv, mistõttu põhjavesi on kõikjal alanenud. Rein Perens soovitab kaevud sügavamaks kaevata või rajada hoopis puurkaevud. Hea mõte. Aga mida teha jõgede, ojade ja kraavidega?

Hüdrogeoloog väidab, et rabaservade kuivendamine ei mõjuta põhjavee varu, et meie põhjavesi formeerub üksnes suure filtratsiooniga piirkondades. On tõsi, et karsti ja suure filtratsiooniga aladel jõuab sademevesi kiiremini põhjavee horisontidesse, kuid siit jõuavad need ka kiiremini ringlusse: põuaaegu tekib veepuudus, nii et isegi suured allikad kuivavad.

Rikkumata soode vesi jõuab ringlusse aeglasemalt ja väiksemates kogustes, tagades vooluveekogude pidevama toite. See ei jõua aga põhjavette, kui me ta kraavide kaudu kiiresti ära juhime. Hella Kink [1, 2] märgib, et põhjavee surve ja väljavoolu piirkonnas vett avavate kuivendussüsteemide ehitamisele järgneb intensiivne tehisäravool (q = 4–5 l/s h), mis viib tulutult minema hulga puhast vett.

Meie kaevud ja ka allikad kuivavad küll põua tõttu, kuid tehisvoolusid rajades vähendame oluliselt põhjavee taastumise võimalusi, ning vett kiiresti ära juhtides muudame ebakindlaks veekogude hüdroloogilised tingimused.

Rabaservade ja madalsoo- ning siirdesoometsade ulatuslik kuivendamine tähendabki tehisäravoolu suurendamist: nii vähendame või koguni võtame ära soovee võimaluse imbuda põhjavette, et siis kuskil allikatena avaneda.

1. Kink, Hella 1975. Põhjavee voolust liigniisketele maadele – teaduslik-tehnilisi töid. – Maaparandus. Tallinn: 47–53.

2. Kink, Hella 1978. Maaparandus ja põhjavee kaitse. – Põhjavee kasutamisest ja kaitsest Eesti NSV-s. Tallinn: 72–76.

3. Perens, Rein 2002. Miks kaevud ja allikad kuivavad. – Eesti Loodus 53 (11): 19.

4. Resursõ poverhnostnõh vod SSSR 1972. T. 4. Pribaltiiskii raion, võp, I. Estonia. Leningrad. [Panen hiljem kirillitsasse]

5. Simm, Helle 1975. Eesti pinnavete hüdrokeemia. Valgus, Tallinn.

6. Vingisaar, Peeter jt. 1978. Eesti põhjavee seisund, kasutamisest ja kaitsest. – Põhjavee kasutamine ja kaitse Eesti NSV-s. Tallinn: 7–19.

Nikolai Laanetu (1946) on zooloog, uurib veeliste ja poolveeliste imetajate bioloogiat ja elutingimusi.