Eesti ja Muu-Eesti. Selles on küsimus. See ongi tõsine küsimus. Kuid vaadelgem linnumuna. Ja püüdkem ennast selle pisikese, korrastatud ja elu alget hoidva moodustise sisse mõtelda. Ehk saame seeläbi jõudu. Jõudu, mis ei vastandu teistele. Mis aitab teisi ja aitab meid.

Kui Kolumbus tahtis saada raha Ameerika avastamiseks, lõi ta kuninga ees kanamuna otsapidi lauale püsti seisma. Või kui ka ei löönud, on see ikkagi ilus laevamüüt.

Kui põsekoopad valutavad, tuleb võtta kaks sooja kanamuna ja neid ninajuurtel hoida, õpetas mu vanaema. Või kui tal ka õigus polnud, oli ikka tore saada ühendust munaga.

Lapsena oli tükk tegemist, et oma peakeses lahendada mõistatus: kana on säärane kahejalgne ja vahel ka riiakas elukas, kes pole just liiga ümmargune, ometi muneb ta muna, mida on lihtsalt ime vaadata. Ja raske üles leida, kui kana selle peidab.

Aga teiselt poolt. Kui jutul pole jumet, siis nimetame seda munajaks. Ümmargune asi, millest ei saa kusagilt kinni võtta. Ometi pole muna kera. Sellel on oma teravam ja oma nüdim ots.

Mis on üldse linnumuna? See on koht, mis on väike, ent ometi nii suur. Suurim rakk maailmas on jaanalinnumuna. Kui palju see teadmine meid aitab? Mind on ikka aidanud ja võlunud Fred Jüssi tõdemus, et Eesti on küll väljast vaadates väike, kuid seest nõnda erinevate loodusmaastike poolest rikas. Seest suurem Eesti, olen selle sõnastanud enese jaoks.

Nüüd on maailm meie ees lahti, ja seda lahtiolemist tuleb mu meelest võtta sõbralikult, mitte veidi suitsusaunalikult. Tahame ja oleme maailma osa kõige selle maailma hädade ja rõõmudega. Mõtle globaalselt, tegutse lokaalselt? Loosung, mis on praeguseks mõneti viledaks kulunud. Ole säästev? Kah üks sõnakõlksutuseks kuulutatud sentents.

Kuid mõelgem munale. Muna on see, kes mõtleb globaalselt – maailmas olemise eelistele –, ja tegutseb lokaalselt oma tibu luues. Ja muna on see, kes on säästva suhtumise apoteoos – kui sellist keerulist sõna nii lihtsa asja puhul paslik kasutada.

Muna on ka üks viimaseid võimalusi seletada inimesele looduse toimimist. Kanamuna on loodustoode, millega loodusest võõrdunud turistid suhtlevad vahetult – hotellide hommikusöögilaudades. Muu lobi on kõik lõigatud tükkideks, viiludeks, kuubikuteks. Vaid kanamuna antakse lauale ühes tükis. Seda ei suuda lõhkuda isegi mitte hotelliketid.

Nii ilmnebki mulle üks soe (kolme-minuti-kanamuna soojune) mõte, et Eesti on üks linnumuna. Eesti on mingil minu jaoks mõistetamatul kombel mõistnud, et meie suurus on väiksuses. Eesti on mingil mõistetamatul kombel siiski tajunud, et olla ümmargune ei tähenda olla midagi edasipürgimatut.

Kui ma olen viimastel suvedel teinud oma lugusid Eesti saartest või poolsaartest või järvedest, siis on mind saatnud ikka ja jälle ühe kilgi laul peas. Mida ma siis uut teen, mida ma siis uut näen, mida ma siis oma lugudega pajatan.

Nüüd arvan seda teadvat.

See on üks lugu, mida mäletan oma varasest lapsepõlvest. Olin vanaema juures maal, Ubjas. Meie akna taga vohas aiake, mis kesksuviti täitus floksilõhnast ning kus õunapuude ümber tegutsesid täiesti seisusevastased putukad, kes lihtsalt seisid õhus. Oli ka üks vares, kes igal hommikul tuli kohale ja kraaksus. Ei osanud mina seda varese kraaksu kuulatagi. Siis ühel hommikul käis pauk. Varesejalad olid jahimehe jaoks mõne kopika väärt. Vanaema nuttis. Mina ei mõistnud. Siis, alles hiljem, sain aru. Lind laulis. Ja laulis oma muna hümni. Vanaema ütles, et lind on oma laulu väärt. Nüüd liidan laulu ja muna.

Eesti on linnumuna sarnane. Väike ja täpne. Mistõttu pole meil karta, et Euroopaga liitudes kaotame oma olemuse. Pigem peaksime unistama, mõtlema ja tegutsema, kuidas jagada oma Euroopa sõpradega seda kogemust, mida neil ehk on veel vaid kolmeminutimuna kaudu kusagil restoranihommikus. See on Eesti võimalus. See ongi Eesti globaalsus. Linnumuna sarnane.

Tiit Kändler (1948) on füüsik, füüsika-matemaatikakandidaat, teadusajakirjanik, MTÜ Loodusajakiri juhatuse esimees.