Üleliia paljunevaid karusloomi tuleb küttida nagunii, ent nende väärtuslikud kasukad jäetakse viimasel ajal tihtipeale lihtsalt metsa mädanema. Paljuski tingib seda karusnahatoodete järelemõtlematu halvustamine.

Karusnahad on läbi aegade olnud hinnatud kaup. Räägitakse, et esimesel Eesti iseseisvusajal makstud nugisejälgede ettenäitajale viis krooni sealsamas metsas kohe peo peale. Ise tean jahimeest, kes lükkas oma pulmad kuu võrra edasi sellepärast, et jahialale olid ilmunud rebase jäljed ja see loom tuli tingimata kätte saada. Ei peagi olema väga vana inimene, et mäletada suurt karusnahabuumi läinud sajandi seitsmekümnendatel-kaheksakümnendatel aastatel: üheainsa rebase- või kährikunaha eest maksti mustal turul tubli kuupalk. Tollal liikus linnatänavatel nii palju kährikukraede ja -mütsidega naisi, et mina küll mõtlesin: säärast hulka kährikuid ei saa looduses olla, küllap nüliti ühelt loomalt mitu nahka. Endisaegadel ei varutud mitte ainult väärtuslike karusloomade, vaid ka muti, suslikute, vesiroti, koopaorava jt. selliste loomakeste nahku. Kõik läks käibesse, kõik tarvitati ära.

Praegu on pilt sootuks teistsugune. Turunõudlus karusnahkade järele on kogu maailmas väga väike ja hinnad ülimadalad. Eestis pole viimasel kahel aastal nahkade kokkuostu peaaegu enam olnud. See on midagi enamat kui turumajanduses ja moevooludes tavalised kõikumised. Seepärast kütitakse karusloomi vähe, lastud loomad aga visatakse lihtsalt minema. Eestis kehtib see eeskätt rebase, kährikkoera ja ka kopra kohta. Miks nii on juhtunud?

Üks põhjus peitub kindlasti selles, et praegusaegne keemiatööstus toodab väga mitmesuguseid materjale (muu hulgas kunstkarusnahka), millest saab valmistada vist küll igaks otstarbeks vajalikke rõivaid, jalatseid jm. Need on enamasti mugavad, kaalult kergemad ja ka hinnalt odavamad kui karusnahatooted, seega – konkurentsivõimelisemad.

Teine põhjus, vähemalt Euroopa maades, seostub selle seltskonnaga, kes nimetavad end loomaõiguslasteks. Oleme kuulnud, kuidas nad Skandinaavia maades karusloomakasvandustesse on tunginud ja seal naaritsaid ja rebaseid puuridest valla päästnud. Ründe alla on langenud karusnahakauplused ja isegi tänaval karusnahku kandvad inimesed. Nüüdseks on see liikumine jõudnud ka Eestisse. Kindel, et sääraste aktsioonide tõttu muutuvad karusnahkadega tegelejad ja nahatoodete kandjad kartlikuks ja kujundavad ühiskonnas vastavat hoiakut.

Kas karusnahatooteid on tänapäeval üldse tarvis? Kui väga külma kliima aladel elavad põlisrahvad välja jätta, siis ülejäänute kohta võiks tõepoolest niiviisi küsida. Loomaõiguslaste väide, et karusnahku tarvitatakse peamiselt rõivastuse kaunistuseks, mitte sooja saamiseks, on ju enamjaolt õige. Nii et karusnahk on siinmail pigem luksuskaup kui hädavajalik tarbeasi.
Ent kui vaatame inimeste rõivastust terasemalt, näeme peale karusnaha ka muud: maani ulatuvaid mantleid, ülipikki lehvivaid salle, keeruliste lisanditega kleite jne. Seda laadi liialdused ei ole funktsionaalsed, vaid põhjustavad kandjale pigem ebamugavusi, lähevad palju rohkem maksma ja on tarvilikud üksnes seepärast, et nad on parasjagu moes ja seega – ilusad. Eks moe järgi käimine tähendabki raiskamist nagu ka luksuse tagaajamine. Aga et nendest nähtustest lahti saada pole ilmselt võimalik, siis olgu luksusena siiski karusnahk kui looduslik toode ja mitte kunstkarusnahk. Luksusesemete hulgas on karusnahk kindlasti üks odavamaid.
Tänavusest Õhtulehe 28. jaanuari numbrist võisime lugeda Eva Mendesest, kes olevat seksinud kõigis 50 USA osariigis. Edasi kirjutati ka muust. Nimelt olevat sama iludus poseerinud (muidugi alasti) loomakaitseorganisatsiooni PETA tellitud reklaamikampaaniale, mille hüüdlause oli „Karusnahk? Käin pigem paljalt!”. Kusjuures neli aastat enne seda olevat ta eputanud just karusnahkse kasukaga. Ette heita pole siin midagi: kui makstakse, miks mitte poseerida, olgu kasukas või alasti. Tähelepanu väärivad aga filmistaari järgmised sõnad: „Müügil on liiga palju imekauneid kunstnahast riideid, et inimesed endiselt ehtsat karusnahka peaksid kandma.”
Ega üks seksapiilne filmidiiva ei peagi keskkonnasäästliku eluviisiga ja üldse looduse majapidamisega kuigi tuttav olema. Tolle reklaamikampaania korraldajad võiksid aga küll.

Pole uudis, et inimese tegevuse tõttu on Maa tervis tõsises ohus: elanikke on üleliia, loodusvarasid ja energiat tarbitakse palju ja raiskavalt, kõikvõimalikke jäätmeid tekib sellisel hulgal, et loodus ei tule nende seedimisega kuidagi toime. Tarbimist peaks vähendama. Eeskätt tuleks kasutada kõike seda, mida loodus ise päikeseenergia toel toodab, olgu see toit, energiakandjad, materjalid või mis tahes. Sellevõrra saaks vähendada energiat kulutavat tootmist. Maa tervise seisukohast on karusnahk roheline toode, keemiatööstuse pakutav kunstkarusnahk aga mitte. Ulukiliha tuleb kindlasti väiksema ressursikulutusega kätte kui koduloomade oma. Muidugi mõista pole võimalik kogu maad asustavat inimkarja metsloomalihaga ära toita ega looduslikesse materjalidesse riietada, aga natuke ikka.

Seetõttu tuleks kõnelda ka karusloomakasvatusest. Praegu tuleb Hiina karusloomafarmidest Euroopa turule imeodava hinnaga (ja vastupidi paljudele teistele Hiina kaupadele ka kvaliteetseid) kährikunahku ja see katab nõudluse enam-vähem ära. Samal ajal ei nüli sakslased oma rebaseid ega soomlased kährikuid, kuna nende nahku ei osteta. Turumajanduslikult on kõik korras, ressursisäästliku majandamise põhimõtetest lähtuvalt üldsegi mitte. Loomaõiguslaste nõudmine karusloomakasvatus keelustada on praegusel ajal igatahes mõistlik (Euroopas on ta niigi juba peaaegu hääbunud). Ühtlasi peaks siis lõpetama kodukarusnahkade sisseveo kolmandatest riikidest.

Juba mitu aastat vaktsineeritakse Eestis metsloomi marutaudi vastu. Sellele on kulutatud miljoneid ja kulub veelgi, ning mitte ilmaasjata: metsloomade marutaud on peaaegu kadunud. Ootuspärane on ka selle ettevõtte teine tagajärg: rebaste ja kährikute looduslik suremus on vähenenud ja nende arvukus tunduvalt suurenenud (kuigi neid oli juba enne seda kaugelt liiast). Kiskjate ja saakloomade arvukuse suhe on selgelt paigast ära. Kõige rohkem kannatavad seeläbi maas pesitsevad linnud, jänesed jt. väikeloomad.

Midagi tuleks ikkagi ette võtta, et rebaste ja kährikute küttimist oluliselt hoogustada. Otseselt on see jahimaid kasutavate jahiühenduste ülesanne, kellele võiks vastavad kohustused määrata. Aga ilma rahaliste ajenditeta olukord vaevalt et märgatavalt paraneb. Ent patt oleks jahimeestele maksta rebaste ja kährikkoerte sabade ettenäitamise eest, teades, et loomad ise on jäänud koos nahaga metsa mädanema. Jõuame uuesti selleni, et karusnahamajandus tuleks jälle käima saada.
Mina ei usu, et see on nii lootusetu, et üritadagi ei tasu. Keskkonnaministeeriumi ja jahindusorganisatsioonide koostöös võiks hakata karusnahka reklaamima. Miks mitte kinkida karusnahatooteid silma paistnud inimestele ja panna neid välja võistluste auhindadena (sport, kirjandus, teater jt. kunstiliigid, missindus jne.). Kindlasti saaks karusnahkadele leida senisest mitmekesisemaid kasutusvõimalusi, sest müts, krae ja kasukas ei pea sugugi olema ainukesed karusnahatooted.
Arusaadavalt pole nüüdne majanduslikult raske aeg selleks kuigi soodus. Hea on aga see, et praegu on veel olemas mõned nahaparkimistöökojad. Kui need uksed kinni panevad – ja praeguse olukorra jätkudes on see üsna reaalne –, tuleb ükskord uuesti alustada päris nullist.

Loomaõiguslasi ei peaks ülearu pelgama. Arvan, et see liikumine, vähemalt praegusel radikaalsel kujul, kaob varem või hiljem. Lõppude lõpuks on inimene ju mõtlev olend. Terve elusloodus on üles ehitatud selliselt, et kõik kedagi söövad ja kõik on omakorda kellegi teise saagiks (kui vähesed päris toitumisahela tipus olevad loomad välja arvata). Inimene, olgu ta kui tahes kõrge intellektiga ja temale ainuomaste moraalsete omadustega, kuulub ühe loomaliigina looduse üldisesse aineringesse. Ka seda ei saa olematuks teha, et ta evolutsiooni käigus on kujunenud kõigesööjaks. Inimene ei suuda end elus hoida, omastades toitaineid õhust ja veest. Kutsuda üles loobuma loomsest toidust ja loomse päritoluga asjadest, sest et loomade surmamine on moraalivastane, oleks seesama, kui kuulutada terve elusloodus moraalivastaseks.
Karl August Hindrey kirjutas kunagi kunstmuinasjutu „Linnuteelind”. Seal hakati ühes riigis hea ja kaastundliku südamega kuninganna soovide järgi loomade õigust elule otsustavalt kaitsma, loobuti lihasöömisest ja tehti muid häid asju. Tasuks lugeda, mis sellest lõpuks sai.
Teisalt, inimtegevus mõjutab looduskeskkonda juba niivõrd tugevalt, et rääkida võimalusest looduse toimimisse mitte vahele segada oleks täielik mõttetus. Kui inimene kord juba on hakanud laiutama, siis peab ta nii targalt kui vähegi võimalik edasi tegutsema, et hoida looduses mõistlikku tasakaalu ja mitmekesisust.

Sealjuures ei taha ma sugugi öelda, nagu ei peaks loomadel mingeid õigusi olema ja nendega võib ümber käia, nagu kellelegi pähe tuleb. Inimese võim ülejäänud looduse üle on suur ja oleks lubamatu seda despootliku valitseja kombel tarvitada. Õnneks on sellekohane areng väga hea, eriti viimastel aastakümnetel. Endisaegadel kasutati mitmeid loomadele piinu põhjustavaid jahi- ja püügiviise (nt. mürgistatud söödad, „hundiunnad”, taldrikrauad), nüüdseks on sellised enamikus maades keelatud ja osalt juba unustatudki. Minevikus oli igamehe oma asi, kuidas ta koduloomadega ümber käis, praegu on paljugi seadustega reguleeritud ja selle üle tehakse järelevalvet.
Jääb mõistmatuks, miks loomade hea käekäigu pärast siirast muret tundvad inimesed korraldavad raevukaid protestiaktsioone, selle asemel et teha loovat koostööd loomakasvatajate, jahimeeste ja kaluritega. Loomade heaolule võiks just see kasu tuua.

Vaata ka: Valdmann, Harri 2009. Kuidas ohjata kährikut. – Eesti Jahimees 46 (10).