Tänapäeval ei ole karusnahk üldjuhul mitte hädavajalik tarbe-, vaid edev luksuskaup, samuti pole see keskkonnasäästlik.

Naha parkimisel kasutatakse valdavalt selliseid kemikaale, mis looduses ei lagune. Karusnahaärist tingitud transport kulutab kütust ja reostab õhku. Pahatihti veetakse karusloomad n.-ö. kolmandatesse riikidesse, sest seal on neid odavam tappa. Karusloomakasvanduste puhul ei saa kindlasti mööda vaadata veel ühest keskkonda ohustavast aspektist: võõrliikide sattumine loodusesse. Ehe näide on Keila vald, kus Karjaküla kasvandusest plehku pannud mingid on end üsna mugavalt sisse seadnud.

Ma ei väida sugugi, et külmema kliimaga aladel ei tohiks karusnahku kanda. Kas kellelegi meenub, et loomakaitsjad oleksid protestinud eskimote või tšuktšide puhul, kus kohalik rahvas võtab loodusest vaid enda tarbeks vajamineva? Ilmselt mitte. Leebema kliimaga Eestis võiks ehk isegi nõustuda sellega, kui kasukaid kannaksid külma ilmaga hommikust õhtuni õues töötavad kojanaised või turutädid. Paraku on kõige tulisemad kasukapooldajad just sellised naisukesed, kes peavad Eesti hädiseid külmakraade taluma vaid koduuksest autoni minnes. Paljudel on see ülerõivas kapis vaid sel tähtsal põhjusel, et saada tähelepanu või rääkida meedias selle hinnast.

Üldjuhul kasvandustes ei arvestata loomade heaolu kaugeltki piisaval määral [vt. täpsemalt 3]. Ei hakka siinkohal loetlema terviserikkeid, mis puurielanikke tihti vaevavad, vaid meenutan, et Aasia ja arengumaade kasvandustes on täiesti tavaline praktika nülgida nahk elusatelt loomadelt [1]. Sulgege korraks silmad ja mõelge, mis tunne oleks, kui teiega nii tehtaks. See peaks õõva ja vastikust tekitama igas normaalses inimeses. Paraku – kui juttu tuleb karusnahandusest, kaotavad eelkõige paljud naised igasuguse empaatiavõime ja müüdid nende õrnast hingest tunduvad sel hetkel ilukirjandusliku liialdusena.
Tõsi, Euroopa kultuuriruumis on olukord veidi parem, vähemalt loomade hukkamise puhul. Ent siingi leiame selle luksusäri köögipoolel palju õõvatekitavat, olgu näiteks kas või norralaste hiljutine uuring [10].

Eesti loomakaitse selts koostöös erakonnaga Eestimaa Rohelised on koostanud loomakaitseseaduse parandusettepanekud, mis muu hulgas keelaksid kasvatada loomi karusnaha tootmiseks. Karusloomakasvandused ei suuda täita loomakaitseseadust, sest sealsed olud (loomade liigne tihedus, haigused, ebaloomulik keskkond, julmad hukkamismeetodid) ei vasta liikide loomupärastele vajadustele.
Kavandatav keeld hõlmaks vaid neid kasvandusi, kus karusnaha tootmine on ainus eesmärk. Seega ei ohusta keeld selliste loomade kasvatajaid nagu tšintšiljad või küülikud. Täienduse kohaselt jõustuks praegu juba tegutsevate või tegevusloa saanud kasvatajate suhtes keeld aastal 2020. See annab ettevõtetele aega keeluks valmistuda. Samas keelataks selles valdkonnas tegevust alustada uutel ettevõtetel. Õige mitu Euroopa riiki on juba samasugused keelud sisse seadnud [5, 6, 7].
Riigikogu suurde saali jõudsid meie ettepanekud oktoobris. Rahvasaadikute vastuseisu tekitab eelkõige majanduslik aspekt: Eesti kasvanduskarusnahkade äri kümnetesse miljonitesse kroonidesse ulatuv aastakäive sunnib vaatama loomade kannatustele läbi sõrmede. Samuti on väidetud, et uus seadus võtaks võimaliku sissetulekuallika maainimestelt.

Mida arvata nende loomade naha kasutamisest, kes tapetakse muul otstarbel nagunii? Looduses on nii, et ühtede ellujäämise nimel peavad teised paraku surema. Vaevalt inimkond tööstuslikust loomapidamisest loobub, hoolimata selle äärmisest keskkonnavaenulikkusest [8, 11]. Loomanahk on väärtuslik tooraine ja oleks sulaselge rumalus see lihtsalt minema visata.
Kui lihatööstused üritavad igal võimalusel ka naha rahaks teha, siis on avalik saladus, et meie jahimehed jätavad isegi korralikud karusnahad pahatihti metsa. Miks? Üks põhjus võib olla nahkade väike kokkuostuhind, sest kasvandused löövad oma masstoodanguga hinna alla. Teise põhjusena nimetavad jahimehed väga kallist ja halvakvaliteedilist teenust, mida üksikud Eesti nahatöötlejad pakuvad.
Eesti jahimeeste seltsiga on loomakaitse selts teinud koostööd alates tänavu märtsist [4]: püüame koos leida lahendusi mitmesugustele probleemidele, jahieetikast hulkuvate koduloomadeni, ja selgitada neid ka seadusandjale ning kohalikele omavalitsustele. Kindlasti püüame koos kaitsta oma ühishuve ka karusnaha valdkonnas.

Kas päris- või kunstnahk? Kumb koormab rohkem emakest Maad? Aus vastus on, et ma ei tea. Kohati tundub, et pada sõimab katelt ja esikohal on pelgalt ärihuvid. Olen kuulnud väiteid, et karusnaha tootmiseks kulub võrreldes kunstnahaga kuni 20 korda rohkem energiat [2, 9] ja keemiliselt töödeldud nahk võib olla tervisele suisa kahjulik. Kui see peaks vastama tõele, siis kuulub minu sümpaatia küll kunstnahale. Loomakaitsjana on aga minu jaoks hoopis olulisim humaansuse põhimõte ja siin pole kahtlustki: ei saa pooldada metsloomade pidamist väikeses puuris palja tallaga traatvõrgu peal. Täpselt nagu ka nende elusalt nülgimist jms.

Arvan aga, et iga loodus- ja loomakaitsja suleb oma suu, kui eesti jahimees toob humaanselt tapetud looma karusnaha meie metsast ning kohalike meistrite käte all saab sellest soe ja pehme kasukas. Kusjuures see karusnahk on kõrvalsaadus ka toiduna tarvitust leidvale jahisaagile või on loom hukatud keskkonna tasakaalu hoidmiseks, mitte üksnes naha pärast. Loomulikult peavad ka nahaparkijad hakkama kasutama uusi keskkonda säästvaid vahendeid.
1. A shocking look inside Chinese fur farms (video karusloomade elusalt nülgimise kohta Hiina kasvandustes; pole soovitatav lastele ja nõrganärvilistele, tasub vaadata neil, keda loomakaitsjate püüdlused on siiani õlgu kehitama pannud): www.peta.org/feat/chineseFurFarms
2. Dixon, Doris. Fur: A Waste of Energy. Global Action Network. http://www.gan.ca/campaigns/fur+trade/factsheets/fur+%3A+a+waste+of+energy.en.html
3. ELS: Karusloomad (probleemid kasvandustes): www.loomakaitse.ee/?q=farmanimals_raised_for_fur
4. ELS pressiteade: Eesti Loomakaitse Selts ja Eesti Jahimeeste Selts ühendavad jõud: www.loomakaitse.ee/?q=node/177
5. ELS: Taanis keelustati rebasekasvandused: http://www.loomakaitse.ee/?q=node/259
6. ELS: 11. oktoobril keelustati Iirimaal kolmeaastase üleminekuajaga karusloomade kasvatamine: http://www.loomakaitse.ee/?q=node/372
7. Fur Farming Legislation Around The World. Infurmation (teave on juba veidi aegunud): http://www.infurmation.com/furfarmlegislation.php
8. Goodland, Robert; Anhang, Jeff 2009. Livestock and Climate Change. World Watch Magazine, November/December (värske uurimus, leiab, et loomakasvatus tekitab vähemalt poole inimese põhjustatud kasvuhoonegaasidest):
www.worldwatch.org/files/pdf/Livestock%20and%20Climate%20Change.pdf
9. Kasepuu, Laura 2009. Karusnahk ei ole ökoloogiline. Bioneer, 28. jaanuar: www.bioneer.ee/eluviis/oko_abc/Karusnahk_ei_ole_%C3%B6koloogiline.aid-3448
10. New shocking images from Norwegian fur farms: www.forbypels.no/english
11. Pagnamenta, Robin 2009. Climate chief Lord Stern: give up meat to save the planet. – The Times, October 27: www.timesonline.co.uk/tol/news/environment/article6891362.ece