Karusnahakasvandus ja kütitud loomade nahkade kasutamine on kaks ise asja, mille mõju keskkonnale on erisugune. Eestis keskenduvad loomaõiguslased karusnahakasvandustes toimuvale. Pooldame karusnahafarmide keelustamist, sest leiame, et tegu on ebaeetilise, keskkonnakahjuliku ja ebavajaliku tööstusega. Samas arvame, et seadused ei lahenda probleemi lõplikult, vaid tegeleda tuleb just inimeste suhtumisega ümbritsevasse, sh. loomadesse.

Kui loomi kütitakse, siis kütitud loomade naha äraviskamine on küll raiskamine, kuid pooldame seda, et inimeste ülerahvastatuse probleemi ei lahendataks pelgalt loomade arvukust piirates, vaid üritataks leida teisigi võimalusi. Samal ajal leiame, et loomi toiduks küttida pole vaja, sest inimene saab hästi hakkama ka tasakaalustatud ja mitmekesise taimtoiduga, mida kinnitavad paljud toitumisteadlased ja meie teada ka näiteks maailma terviseorganisatsioon (WHO).

Karusnaha tootmist ei saa pidada keskkonnahoidlikuks. Tegu on mahuka üleilmse tööstusega, mis eritab atmosfääri märkimisväärsel hulgal metaani, tuntud kasvuhoonegaasi. Ühes karusnahakasvanduses on tihti mitu tuhat looma. Nii suure hulga loomade väljaheited teevad keskkonnale liiga, üleliigne kogus lämmastikku võib saastada põhjavett, ajada maapinna aineringluse tasakaalust välja ning põhjustada happevihmasid. Näiteid niisuguste karusnahafarmidega seotud keskkonnaprobleemide kohta on palju, seetõttu on ka karusnaha reklaamimine keskkonnasäästliku tootena keelatud mitmes riigis, näiteks Inglismaal, Soomes, Taanis, Hollandis ja mujal.
Levinud väide kunstkarusnaha vastu on see, et erinevalt ehtsast karusnahast pole see biolagunev. Ei tohi aga unustada, et kunstkarusnahka saab töödelda ja taaskasutada. Vana kunstkarusnahka ei tohiks visata loodusesse, see kahjustaks tõesti keskkonda.
Samas on parkimistööstust peetud üheks suhteliselt kõige saastavamaks tööstusharuks, seda nii parkimiseks kasutatavate ainete kui ka protsessi enda tõttu [2]. Töötlema peab ka kütitud nahku.
Loomaõiguslased ei leia, et kunstkarusnahk ja muud sünteetilised materjalid on karusnaha ainus alternatiiv. Me pooldame, et niipalju kui võimalik kasutataks taimseid riidekiude ja sekka tehiskiudu, kui muidu hakkama ei saa.
Ent keegi meist ei poolda seda, et vanad nahk- või karusnahkesemed ära visata: see oleks raiskamine ning tööstust on ostuga juba nagunii toetatud. Inimesed võiksid senised esemed lõpuni kanda, kuid uusi ostes kaaluda ka eetilist lähtepunkti. Tasuks osta näiteks pruugitud riietest valmistatud uusi tooteid jne.
Juhtumid, kus kasukaid määriti värviga, leidsid aset kümmekond aastat tagasi, viimasel ajal pole loomaõiguslased enam sellist taktikat kasutanud. Eestis pole seda meie teada kunagi juhtunud. Ennekõike tuleks tarbijaid põhjalikult teavitada karusnahatööstuse julmadest tagamaadest ning Eestis olemegi püüdnud minna just seda teed.

Vello Vainura loodab oma artiklis, et loomaõiguslus kui radikaalne nähtus peatselt kaob. Loomaõigusluse filosoofia juuri võib mõneti leida juba 18. sajandi inglise filosoofi Jeremy Benthami töödes ja varemgi. Nüüdses mõistes on see liikumine umbes pool sajandit vana, suurima tõuke andis sellele filosoof Peter Singer oma raamatus „Animal Liberation” (eesti keeles on eetikaveebis olemas Peter Singeri „Kõik loomad on võrdsed”, mullu ilmunud kogumikus „Keskkonnaeetika võtmetekste”: www.eetikaveeb.ee – toim.). Singeri kõrval on liikumist mõjutanud ka teised filosoofid, näiteks Tom Regan ja Gary Francione.
Tänapäeval on loomaõiguslus üleilmne liikumine, mille kohta on raske teha üldistusi. Kindlasti pole tegu ühtse organisatsiooniga, vaid üldise mõttelaadiga, millel on toetajaid üle maailma, kas või miljonid taimetoitlased. Hääbumist pole märgata. Pigem võib arvata, et tänu nn. rohelise mõtteviisi levikule, loomakaitsjate tõhusale tööle ja praktilise eetika arengule tuleb loomaõigusliku mõttelaadi pooldajaid järjest juurde.

On tõsi, et looduses toitub üks liik teisest ja see on omakorda toiduks kellelegi kolmandale. Kiskjatel pole üldiselt valikut mitte tarvitada toiduks teisi loomi. Inimest eristab aga teistest loomadest tsivilisatsioon, abstraktne mõtlemine ning näiteks mitmesuguste ideoloogiate eelistamine instinktidele. Inimühiskonnas on kombeks nõrgemate eest hoolitseda, mitte jätta neid surema, järgides looduslikku valikut. Loomaõiguslaste meelest tuleks samasugust suhtumist rakendada ka loomadele, kuna valu tundmise võime poolest ei erine nad inimestest. Võib öelda, et nii nagu inimestel, on ka loomadel põhihuvid, millega peaks neid koheldes arvestama. Tõenäoliselt usub enamik inimesi, et teist inimest tappa ja tarbida on vale, loomaõiguslased soovivad seda mõtteviisi nii palju kui võimalik rakendada ka loomadele, andes neile teatud põhiõigused.

1. Forbyd minkavl: Pelsindustriens løgne (taanikeelne video värskest uuringust Taani mingikasvanduste kohta; vt. ka Norra uuringu viidet ja pilte järgmises artiklis): anima.dk/forbydminkavl
2. Hettige, Hemamala et al. 1995. The industrial pollution projection system. Policy Research Working Paper Series no. 1431, The World Bank: ideas.repec.org/p/wbk/wbrwps/1431.html
3. Loomade nimel (Eesti loomaõiguslaste veebileht): www.loomadenimel.org