Inimkond on loodusvarasid kasutanud oma algaegadest saati. Loomade ja mitmesuguste loomsete saaduste tarvitus on aidanud meie tsivilisatsioonil ellu jääda. Samas on äärmiselt oluline, lausa vältimatu kasutada loodusrikkusi säästlikult ja vastutustundlikult.

Oma osa öko- ja sotsiaalsetes süsteemides on nii karusloomafarmidel kui ka reguleeritud ja seaduslikul ulukite küttimisel. Lamba- ja karusloomakasvatus või jahipidamine on sageli ainus elatusallikas aladel, kus muu maaviljelus ebasoodsate loodulike olude tõttu pole võimalik. Namiibia kõrbealadelt, kus kasvatatakse Aafrika karakull-lammast swakara (ingl. lüh. south west african karakul) Norra fjordiderohke rannikuni, kus mägede ja mere vahel on kitsas riba tasast maad ja kus ei saagi peaaegu midagi muud peale karusloomafarmi pidada; Põhja-Ameerika põlismetsades tegutsevatest elukutselistest trapperitest Baltimaade väikeste perefarmideni: karusnahk on inimestele oluline loodussaadus üle maailma.

Võrreldes mitme muu loomakasvatusharuga on karusloomade pidamine arenenud riikides märksa rangemalt reguleeritud, eesmärk on tagada loomadele teaduslikult põhjendatud parimad võimalikud tingimused. Täpselt on reglementeeritud ka jahipidamisviisid. Ärgem unustagem, et farmiloomi toidetakse inimtoiduks kõlbmatute kala- ja lihatööstuse jääkidega, mille utiliseerimine oleks muidu väga kulukas. Legaalne karusnahatööstus ei kasuta ohustatud liikidelt pärinevaid saadusi ja mõistab hukka igasuguse salaküttimise ja -kaubanduse, samuti loomade väärkohtlemise.

Olukord ja suundumused maailmaturul. Maailmas müüdavast karusnahast umbes 80–85% on pärit farmidest, ülejäänu on jahipidamise tulemus. Maailma olulisim farmikarusnahkade tootmise piirkond on Euroopa, kus 2007. aasta andmetel toodeti 58% maailma mingi- ja 52% rebasenahkadest. Tunamullu leidis Euroopa Liidus selles valdkonnas täisajaga tööd ligikaudu 150 000 inimest. Suurimad Euroopa karusnahatootjad on Soome, Norra, Taani, Poola ja Holland.
Tänapäeval müüakse suurem osa karusnahku oksjonikeskustes, kus müüjateks on farmerid ja ostjateks hulgikaupmehed või rõivatootjad. Seal kujunevadki karusnahkade maailmaturuhinnad, peamised müügiartiklid on erisugused mingi- ja rebasenahad. Meile lähimad oksjonikeskused asuvad Helsingis, Kopenhaagenis ja Peterburis.
Viimase aja hinnamuutustest rääkides tuleb märkida, et turu madalseis nii hindade kui ka läbimüügi poolest tundus olevat möödunud aasta detsembris. Kevadistel oksjonitel hinnad taas kerkisid. Nahkade läbimüük kevadisel müügihooajal oli peaaegu 100%, hoolimata tõusvatest hindadest. Sellest saab järeldada, et majandussurutise kiuste prognoosisid tööstused ja kaubandus selleks sügis- ja talvehooajaks suhteliselt kindlat nõudlust karusnahast esemete järele. Nahkade ostjad olid enamjaolt pärit Hiinast, aga ka Türgist, Saksamaalt ja Itaaliast. Maailma suurima karusnahatoodete turu, Venemaa firmade ostuhuvi on seal valitseva majandusliku ebakindluse tõttu praegu väike ning see pärsib ka maailmaturgu üldiselt.
Maailmas jätkuv majandussurutis ja seetõttu vähenenud tarbimine ja hinnad ongi valdkonna suurimad probleemid. Samas saab öelda, et võrreldes paljude muude alade või börsiindeksitega, on karusnahavaldkond kriisi oludes siiski võrdlemisi hästi hakkama saanud.
Kõige värskemad uudised septembrikuiselt nahavaldkonna messilt LeCuir Pariisis kõnelevad sellest, et suurt huvi tunti Skandinaavia päritolu SAGA kvaliteedimärgisega sinirebaste vastu, eellepinguid sõlmisid peale karusnahast toodete valmistajate ka paljud tavapärase rõivatööstuse ettevõtted: jutt käib 2010/2011. aasta sügistalvisest müügihooajast. Sinirebaste suurt populaarsust ja tõusvaid hindu kinnitas ka septembrikuine Helsingi oksjonikeskuse müügitulemus.
Karusnahka kui väärikat materjali ja kõrgtasemel käsitööd on populariseerinud ka see, et karusnahku kasutavad oma kollektsioonides peaaegu kõik maailmanimega rõivadisainerid: Giorgio Armani, Chanel, Christian Dior, Fendi, D&G, Givenchy, Jean Paul Gaultier, Kenzo, Issey Miyake, Valentino, Donna Karan, Miu Miu, Salvatore Ferragamo, Prada, Valentino, Versace jpt.

Karusnaha päritolu sertifitikaat: Origin AssuredTM. Origin AssuredTM („päritolu kinnitatud”) ehk OATM märgiga tähistatud toote puhul võib olla kindel, et selles kasutatud karusnahk pärineb kindlalt teada olevatelt ja karusnahatootmiseks sobivaks tunnistatud loomaliikidelt ning riigist, kus kehtivad riiklikud või kohalikud karusnahavaldkonda ja kasvandusloomade heaolu sätestavad seadused [8]. Tegemist on rahvusvahelise karusnahaföderatsiooni (IFTF) [11] ja selle riiklike liikmesorganisatsioonide teavitusprogrammiga, mille eesmärk on anda tarbijatele läbipaistvat ja kontrollitavat teavet selle kohta, kust konkreetses rõivaesemes kasutatud karusnahk pärineb.
OATM märke antakse nii farmiloomadelt kui ka ulukitelt pärinevate karusnahkade kohta. Tegu on tarbijale pakutava lisavõimalusega olla teadlik karusnahatoodete tooraine päritolust – samamoodi kui näiteks mahepõllumajandusest või Fairtrade’i süsteemist pärinevate toiduainete puhul. IFTF eestvedamisel alustati OATM programmiga 2006. aastal. Süsteemi toimimist jälgib sõltumatu kontrolliorganisatsioon Cotecna (www.cotecna.com), mille peakorter asub Genfis ja harukontorid üle maailma.
Eesti farmides toodetud mingi-, rebase-, farmikähriku-, küüliku- (sh. reksküüliku-) ja tšintšiljanahad kvalifitseeruvad OATM tingimustele vastavateks, praegu tehakse rõivatootjate ja jaemüüjate sertimise eeltöid.

Kasvandusloomade kohtlemisest. Iga karusnahafarmeri siht on saada võimalikult head ja rikkumata nahka. Seda saab ainult siis, kui looma peetakse võimalikult heades tingimustes ning loom on hea tervise juures. Mis huvi oleks farmeril siis looma piinata, liiga väiksesse puuri panna või rabelevat looma elusalt nülgima asuda?
Ent kindlasti leidub maailmas kasvandusi, kus asjad pole korras. Just sellepärast ongi Origin Assured TM sertifikaat ellu kutsutud, et ajendada riike parandama õigusakte ja järelevalvet selles valdkonnas ning seeläbi ka loomade heaolu farmides. Näiteks on OATM veebilehelt näha, et ei Hiina ega Venemaa pole riikidena kvalifitseerunud, ehkki nad seda väga soovivad.
Eestis reguleerib karusloomade pidamist praegu Euroopa liidu põllumajandusloomade direktiiv ja selle karusloomakasvatust puudutav osa [9, 10]. Ühtlasi kehtib meil loomakaitseseadus ja näiteks tšintšiljakasvatajad on töötanud välja ka oma loomapidamissoovitused, millega saab tutvuda nende erialaliidu kodulehel [2]

Karusloomateema poliitikas ja „õiguslased”. Omaette huvitav teema on poliitikute käitumine, kui neil tõeliselt oluliste asjade käsitlemiseks teadmisi napib, kuid enne valimisi on vaja pildile pääseda. Siis saab karusnahavastasuse n.-ö. valveteemana varnast võtta ja üritada sellega populistlikke loorbereid lõigata. Karusloomafarmerid tunduvad jõukohased vastased, kuna näiteks lehma- või seapidamise vastu ei julge keegi häält tõsta.
Ilmekas näide oli europarlamendi viimatiste valimiste eelne viimane istung, kus enamik saadikuid hääletas selle poolt, et keelustada Euroopa liidus hülgesaadustega kauplemine. Kõrvale jäeti alternatiivne eelnõu, mis oleks kogu valdkonda senisest paremini korrastanud. Küttimisest ja saaduste müügist elatuvate põliste põhjarahvaste (peamiselt Kanadas, Norras ja Gröönimaal) saatus urbaniseerunud poliitikuid ei huvitanud. Karmi kliimaga Arktikas ei ole paraku võimalik lillekesi kasvatada või golfiväljakut rajada.
Kogu sellest trallist võitsid vaid poliitikud ise, kes said end enne valimisi suurte „loodusesõpradena” näidata ja hääli korjata; kaotajad olid hülgejahist ning -saaduste müügist elatuvad inimesed [13]. Viimane uudis on, et Kanada valitsus on asunud oma rahva eest seisma ning tõstatanud kogu teema maailma kaubandusorganisatsioonis [1].
Mitmesuguseid „õiguslasi” aga vaatleksin pigem kui järjekordse moodsa religiooni kummardajaid, kes näevad maailma ja selle seoseid üsnagi piiratult ja lähtuvad ühest kindlast dogmast („loomadel on samad õigused mis inimestelgi”). Selline vaatenurk muudab paraku sisulised arutelud loomade pidamistingimuste ja heaolu parandamise üle üsna mõttetuks, ennekõike selle seltskonnaga: üldjuhul pole neil selleks ei pädevust ega ka ratsionaalseid argumente. Uskliku inimesega ei saa ju väidelda Jumala olemasolu üle.
Eelkirjeldatud väga kirju seltskonna aktiivsuse kõrgpunkt tundub läänemaailmas olevat jäänud 1990. aastatesse. „Õiguslaste” äärmusrühmituste ja nende kriminaalsete ettevõtmiste arv farmerite ning loomkatseid tegevate laborite vastu on juba aastaid pidevas languses [5, 14].
Demokraatlikus ühiskonnas on loomulikult igal inimesel õigus arvata, mida soovib ja väljendada seda rahumeelsel teel, ükskõik, millel see arvamus ka ei põhine. Kurjaks läheb asi siis, kui oma maailmapilti ühiskonnale peale surudes üritatakse piirata teiste inimeste valikuvabadusi ega kohkuta tagasi ka kuritegevusest.

Karusnahavaldkonnast Eestis. Loomulikult on Eestis karusnahku alati kantud, neid töödeldud ja nendega kaubeldud. Esimesed kirjalikud andmed Tallinnas tegutsenud köösner Conraduse kohta pärinevad aastast 1310 ja seega möödub järgmisel aastal 700 aastat köösneri eriala kirjalikust esmamainimisest Tallinnas [6]. Praegusajal võime öelda, et Eestis on olemas selle tootmisharu täistsükkel: meil tegutseb üks suur mingi- ja rebasefarm, umbes 50 väiksemat küüliku- ja tšintšiljafarmi ja arvukalt lambakasvatajaid; tegutsevad jahimehed, nahku saab parkida, töödelda, töötavad köösnerid ja jaekaubandus.
Tõsi on, et tegu on nišiäriga, kuid see nišš on oma väiksusest hoolimata elu- ja maksujõuline. Edu eeldus on loomulikult väga kvaliteetne toode ja nutikas turundus. Eesti väiksuse tõttu ei ole kodumaal tarbijaid just väga palju ja seetõttu on meie alal tegutsevad suuremad firmad orienteeritud peaaegu täielikult välisturule.
Kasukameistrid on läbi sajandite oma huvide esindamiseks koondunud: esimesed andmed Tallinna köösnerite tsunfti ja selle skraa (põhikirja) kinnitamise kohta pärinevad 1397. aastast [6]. Teisiti pole see ka nüüdisajal. Valdkonna edendamiseks on loodud Eesti karusnahaliit, mis on riikliku erialaliiduna võetud selle ala maailmaorganisatsiooni, rahvusvahelise karusnahaföderatsiooni liikmeks. Kuulume ka Eesti tööandjate keskliitu.

Vello Vainura artiklist. Eeltoodu põhjal ei saa kuidagi nõustuda Vello Vainura väitega, et „turunõudlus karusnahkadele on kogu maailmas väga väike ja hinnad ülimadalad” või karta, et karusnahk on „lõplikult unustusse” vajumas. Kommentaari vajab ka Vainura väide, et tänapäeva keemiatööstus suudab luua mugavamaid, kergemaid ja odavamaid materjale kui nahk. Üldjuhul on naftast (taastumatu loodusvara!) toodetud tehismaterjalid (polüester, nailon, akrüül jpt.) ebatervislikud, õhku läbilaskmatud, lühikese kasutuseaga, looduses lagunematud, allergiat põhjustavad jne. ning nende tootmisel tekivad ülimürgised gaasid. Kas olete näiteks proovinud käia kunstnahast kingadega?
N.-ö. patust puhtad ei ole ka taimsed kiud. Umbes kümnendik kogu maailmas tarvitatavatest pestitsiididest kulub puuvilla tootes ja just nimelt „odava” puuvilla vajadus on põhjustanud ühe maailma suurima keskkonnakatastroofi, Araali mere hävingu.
Vainura on kindel, et karusnaha vähene väärtustamine on osalt tingitud loomaõiguslaste tegevusest. Karusnahkade keskmised hinnad maailmaturul on viimastel aastatel tõepoolest langenud (# 1), ent põhjus on pigem siiski maailma üldine majanduskriis ja eriti tarbimise vähenemine Venemaal (koosmõjus tänavu juunis jõustunud uute importi puudutavate tollieeskirjadega), mitte karusnahavastaste üksikud, kuigi kärarikkad meeleavaldused.
Mis puutub odavate kährikunahkade rohkesse importi Hiinast Euroopasse, siis seda mina küll kuulnud ei ole. Kährikunahk on maailmas üsna vähese käibega karusnahaliik, põhilised on tänapäeval mink ja farmirebane.
Hiina puhul on asjalood tegelikult risti vastupidised Vainura kirjeldatule: praegu impordib Hiina (peamiselt Euroopast) 80% riigis kasutatavast karusnahast ja riigi omatoodang on 20%. Hiinas valmistatud karusnahkse valmistoodangu sihtturud on sellised: Hiina ise 40%, Venemaa 40% ja kogu ülejäänud maailm 20% [12].
Vainura soovitatud tollitõkked jms. takistused kaubandusele ei oleks kooskõlas näiteks maailma kaubandusorganisatsiooni põhimõtetega. Ja nagu öeldud, ei ole maailma suurim karusnahatootja mitte Hiina, vaid ikkagi Euroopa ise ja eriti Skandinaavia. Vainura ühineb karusnahavastaste sooviga karusnahafarmid üleüldse keelustada, minu meelest ei oleks see mõistlik.
Üldiselt olen aga autoriga kindlasti nõus, et kodumaist metsakarusnahka peaks jõuliselt ja ühistöös rohkem vääristama. Mingil juhul ei tohiks aga vastandada kasvandustes toodetud nahku metsadest pärinevatele: see toob kogu valdkonnale ainult kahju ja põhjustab segadust.

1. Canada Requests WTO Consultations On EU Seal Products Ban. Foreign Affairs and International Trade Canada: http://www.international.gc.ca/media_commerce/comm/news-communiques/2009/327.aspx
2. Eesti Chinchilla Liit: ECL pidamistingimused: www.chinchilla.ee
3. Eesti Karusloomakasvatajate Aretusühing: www.efba.ee
4. Eesti Karusnahaliit: www.furs.ee
5. Jha, Alok 2006. Attacks by animal rights extremists down by 50%. The Guardian, Thursday 27 July.
6. Kaplinski, Küllike 1995. Tallinn - meistrite linn. Koolibri, Tallinn.
7. Karusnahamoe meediakeskus: www.fur-style.com
8. Origin AssuredTM: www.originassured.com
9. Põllumajandusloomade kaitse Euroopa konventsiooni komitee soovitused karusloomade kohta:
agroweb.loomakaitse.ee/content.php?content.54
10. Karusloomade heaolu parandamine: agroweb.loomakaitse.ee/content.php?content.53
11. Rahvusvaheline Karusnahaföderatsioon (International Fur Trade Federation; IFTF): www.iftf.com
12. Report on current fur market situation in China. China National Native Produce & Animal By-Products Import & Export Corporation. Sept, 2009
13. Seals and Sealing Network: www.sealsandsealing.net
14. Scientists react to sentencing of animal rights activists. Science Media Centre, 21 January 2009. www.sciencemediacentre.org/pages/press_releases/09-01-21_sentencing_of_extremists.htm