Aastatuhandeid on inimesed elanud koos loomadega. Loom ei ole asi. Kuidas peaksime loomi kohtlema? See küsimus ei ole tekkinud alles tänapäeva urbaniseerunud ja Bambi-kompleksi küüsi sattunud loomakaitseaktivisti peas. Inimese ja looma eetilise suhte üle on mõtteid mõlgutatud ajast aega. Sugugi mitte kõik ei ole jõudnud kartesiaanliku tõdemuseni, et loom on võrdväärne masinaga.

Loomakaitsjad ja loomaõiguslased lähtuvad loomi puudutavaid eetilisi valikuid tehes eelkõige loomast endast, mitte aga sellest, mis oleks kõige kasulikum inimesele või keskkonnale. Loomad tunnevad valu ja hirmu, nagu kõik elav, püüavad nad jääda ellu. Ent kannatuste põhjustamist või elust ilmajätmist oleme harjunud pidama moraalselt taunitavaks.

Albert Schweitzer tunnistas, et elamiseks peab inimene paratamatult võtma kellegi teise elu, kuid paratamatus ei vabasta meid vastutusest. Inimlikkuse mõõdupuu on tema arvates see, kas ja kuivõrd me austame teiste olendite elu. Austus elu vastu on pigem moraalne hoiak kui kohustuslik käitumisreegel, millest oleks võimalik jäägitult kinni pidada.
Olgugi teiste elusolendite tapmine inimelus paratamatu, jääb ometi hulk sellega seotud eetilisi küsimusi. Millised tapmisviisid on õigustatud? Mis eesmärgil tohib kedagi surmata? Kas eetilisest vaatepunktist on vahet, kas loom hukatakse toiduks, meelelahutuseks või näiteks selleks, et piirata mõnda taimeliiki ohustavate loomade arvukust?

Karusloomafarmide puhul lisandub tapmisega seotud probleemidele ka loomade elutingimuste külg. Kui metsloomad tulevad ise toime, siis farmiloomade elutingimuste eest vastutab inimene otseselt. Nii ei tohiks loomi pidada oludes, mis ei vasta nende loomusele ja põhjustavad seega ülemääraseid kannatusi. Peter Singer, üks loomavabastusliikumisele teoreetilise aluse rajanutest, ei taunigi tapmist iseenesest, vaid hoopis põhjendamata kannatuste tekitamist. Seega võiksid jaht ja loomakasvandused olla lubatud juhul, kui need ei põhjusta loomale piina. See on utilitaristlik ehk kasu silmas pidav seisukoht: suurendada elu jooksul kogetavat heaolu ning vähendada kannatusi. Loomaõigusluse seisukohast tähendab aga ka tapmine iseenesest looma kahjustamist, tema ilmajätmist heaoluvõimalusest. Nii on argumenteerinud näiteks Tom Regan.

Seni kirjeldatud käsitlusviisid on individualistlikud: silmas on peetud iga üksiku looma moraalset staatust. Loomade kohtlemise eetilisust on ent võimalik asetada ka üldisemasse plaani ning vaadelda keskkonna kui terviku taustal. Aldo Leopoldi õpetuse järgi on õige see tegu, mis hoiab keskkonna tervikut, stabiilsust ja ilu. Metsloomajahti saab õigustada näiteks sellega, et nende arvukus seaks muidu ohtu ökoloogilise tasakaalu.
Samas ei tähenda ökoloogiline tasakaal ju ühte kindlat ja meile teadaolevat seisundit. Tasakaaluseisund tekib looduses inimese sekkumisetagi. Ent kas see uus tasakaalupunkt sobib ka meile? Kuigi inimkeskset suhtumist loodusesse peetakse sageli kõigi keskkonnaprobleemide allikaks, ei õnnestu inimhuve eetilisest tervikpildist ka välja jätta. Küsimuseks jääb, milliseid huve rahuldada on moraalselt vastuvõetav? Näiteks on selge, et inimese enda ressursikasutusel, s.t. tarbimisel on ökoloogilised piirid, mida ületades seame ohtu inimkonna enda heaolu.
Nii et lahkheli „tehiskarusnahk vs naturaalne nahk” varjus võib tegelikult märgata, kuidas põrkuvad kolm põhimõtteliselt erinevat vaatenurka: individualistlik, iga üksiku looma heaolu või õigusi sihiks seadev eetika; holistlik ehk tervikule keskenduv tasakaalueetika; inimesele keskenduv eetika. Näiteks teades, et mõnda liiki karusloomi tuleb küttida nagunii, võib holistlikust vaatenurgast tunduda loomaõiguslaste kasukavastane tegevus põhjendamatu, koguni raiskamist soodustav.

Tõepoolest, kui jahil tapetud looma nahk jääb metsa, kaldume pidama seda raiskamiseks. Jahieetikas on küllaltki tavaline arusaam, et küttimine on õigustatud vaid tarbevajadusest lähtudes, nii nagu seda harrastavad loodusrahvad. Elu võtmist õigustab vaid paratamatus. Selline vaade taunib tapmist lõbu pärast: spordi või lihtsalt meelelahutusena. Metsa jäänud loomakorjus aga viitaks justkui, et looma tapmine ei olnud paratamatu.
Tegelikult pole asi ilmselt nii lihtne. Isegi kui kasutame sportjahi saagi püüdlikult ära, ei muuda see jahi eesmärki. Samas aga võib küttimise vajadus seisneda peale loomsete saaduste ka n.-ö. looduse majapidamise korrastamises. Nii et see, kas saak jäeti metsa või tarbiti ära, ei pruugi otseselt näidata jahi vajalikkust või eetilist õigustatust.

Nii küttimist kui ka karusloomakasvatust püütakse õigustada sellega, et ehtne nahk on keskkonnahoidlik materjal. Esmalt tuleks siiski tõestada, et see nii on, arvestades kogu töötlemis- ja tarbimistsüklit. Loomakaitsjad väidavad, et ehtsa naha töötlemine ei ole tänapäeval ja hulgi tootes keskkonnasäästlikum kui teiste materjalide tootmine. Nii või teisiti, selle probleemi saab lahendada faktidest lähtudes. Eetilise vaidluse objektiks jääb aga ikkagi see, mil määral üksikisendi elu ja heaolu võib terviksüsteemi, antud juhul keskkonna nimel ohvriks tuua. Kui suur sääst kaalub üles kellegi kannatused? Mis meetodiga neid aspekte üldse võrrelda?

Reklaamist. Juhul kui loomanahku saab töödelda ka keskkonnahoidlikult, võib loomakaitsjate protestiaktsioone taunida väitega, et need ei tee vahet, kas tegu on loomapiinamissaadusega või püütakse hoopis mitte raisku lasta eetilisi põhimõtteid järgides saadud keskkonnasäästlikku materjali. Viimasel juhul naturaalne nahk pigem täidab paratamatult vajaminevate rõivamaterjalide kohta, mitte ei ole eesmärk omaette. Kas aga võiks või koguni peaks siis ehtsat nahka ka reklaamima, suurendamaks nõudlust? Selle järele ei näe ma mingit tarvidust. Reklaami ohud on teada: paljud loomaliigid on hävinud või hävimisohus just seetõttu, et nende nahad, kihvad või muud osad on turul liiga nõutud kaup. Usun, et need ohud kaaluvad antud juhul üles toorme parema ärakasutamise plussid.

Loomade küttimise kaitsjad kasutavad sageli argumenti, et teiste elusolendite söömine või muul moel tarbimine on loodusseadus ning sellena väljaspool moraalseid hinnanguid. Me ei pea ju ebamoraalseks hunti, kui ta kitse murrab. Et inimene on kujunenud kõigesööjaks, peaks tallegi olema lubatud tarbida loomset materjali. Nii lihtsalt ei saa seda siiski võtta. Erinevalt muudest loomadest on inimene moraalne olend. Ainult inimesel on südametunnistus. Inimesel on ka valikuvõimalus, alternatiivid, mida loomal pole. Väita, et inimene on evolutsiooniliselt kõigesööja ja seega ei olegi siin midagi arutada, tähendaks moraali väljauhtumist kultuurist. Mis tahes moraalinõudeid me parasjagu ka ei tunnistaks, kehtivad need paratamatult üksnes inimestele, mitte loomadele. Ei ole vastuolu selles, et sallime hundi käitumist, kuid ei salli püssimehe käitumist.

Ma ei võta ühest seisukohta, kas ja mis oludes on küttimine ning karusloomade kasvatamine väär. Tõsist tähelepanu väärivad nii loomade elu ja heaolu eest seisjate väited kui ka nende seisukohad, kes näevad karusnahamajanduses vahendit toetada ökoloogilist tasakaalu või hoida alal kultuuritavasid.
Kuigi äärmuslikeks peetavad loomaõiguslased pääsevad meedia vahendusel rohkem mõjule, on neid, kellele loomade käekäik inimese voli all muret teeb, tegelikult väga mitmesuguseid. Võib-olla tuleks äärmuslaste tegevusele siiski tänulik olla, et loomade väärkohtlemist üldse märkama on hakatud? Loomi armsaks pidada võib küll kohati tunduda ebaratsionaalne, kuid inimlikust vaatevinklist – kas seda peaks taunima?

Vaata ka hulka artikleid ja raamatuid loomade kohtlemise eetika kohta: www.eetika.ee/Keskkonnaeetika/loomade_kohtlemine