Eesti rannakülades on aastasadu elatud kalapüügist, mis on saanud osaks ka meie kultuuriloost. Kuid nüüdisajal on järjest vähem kalureid, kelle sissetulekutest suurem osa tuleb kalapüügist, samuti on kalanduse roll majanduses väike: kalandusest tuleb alla 0,5% sisemajanduse kogutoodangust. Sellest hoolimata on kalanduse jätkusuutlik korraldamine vajalik kalavarude ja merekeskkonna kaitseks ning toetab ühtlasi meie kalapüügitavade ja rannaäärsete kalapüügipiirkondade püsimajäämist.

Pärast Euroopa Liidu laienemist 2004. aastal on Läänemerest saanud peaaegu täielikult Euroopa Liidu sisemeri. Liikmesriigid peavad merekalanduse korraldamisel arvestama EL ühist kalanduspoliitikat, mis hõlmab muu hulgas kalavarude säästliku majandamise korraldust püügikvootide ja -piirangute kehtestamise kaudu. Samuti on oluline järelevalve kalapüügi üle, mille peamine meetod on kala teekonna jälgimine püügist ja lossimisest kuni töötlemise ja jaekaubanduseni.

Euroopa Liit korraldab liikmesriikide kalandust ainult merel, sisevete kalandus on liikmesriikide enda pädevuses. ELi Nõukogu kehtestab nelja peamise tööndusliigi – räime, kilu, tursa ja lõhe lubatud püügimahud Läänemeres, lähtudes teadlaste, eeskätt rahvusvahelise mereuurimise nõukogu (ICES) ja Euroopa Komisjoni soovitustest.

Läänemere kalavarude seis pole kiita. Viimase poole sajandi jooksul on peamiste tööndusliikide, nagu tursk, räim, kilu ja lõhe, püügimaht Läänemeres suurenenud ligi kümme korda. Kui 1930. aastateni püsisid püügimahud umbes 120 000 tonni piires, siis 1950ndatel kasvasid need 500 000 tonnini ning 1970ndate lõpus jõudsid ligi miljoni tonnini aastas.
Praegu võib üldistatult öelda, et Läänemere kalavarud on madalseisus, mis on tingitud nii Läänemere keskkonnaseisundist kui ka ülemäärasest püügikoormusest. Alates 1980ndate keskpaigast on peamiste tööndusliikide väljapüük järsult kahanenud (v.a. kilu). Tursa ja lõhe varud on aga sattunud kriitilisse seisu ning vajavad taastamist.
Läänemere ühe hinnatuima töönduskala tursa varu on mõjutanud nii ülemäärane püügikoormus kui ka Läänemere aeg-ajalt muutuv soolsus, millest olenevad sigimistingimused. Kui 1980. aastate keskel küündis registreeritud kogupüük Läänemerest kuni 400 000 tonnini aastas, siis järgnevatel aastatel vähenes püügimaht järsult ning pärast sajandivahetust jäid aastased püügimahud alla 100 000 tonni (ICES 2008).
Selleks et tursapopulatsiooni arvukus ei väheneks allapoole looduslikku taastumisvõimet, võttis ELi kalandusnõukogu 2007. aasta juunis vastu pikaajalise Läänemere tursavarude majandamiskava, mis on ühtlasi tursa idavaru taastamise plaan. Nüüdseks on Euroopa Komisjoni hinnangul olukord juba paranemas, seetõttu tegi komisjon ettepaneku suurendada 2010. aasta lubatud püügimahtusid 15%.
Ka Läänemere looduslik lõhepopulatsioon sattus kriitilisse seisu 1990. aastate algul: peale suure püügikoormuse ja halbade keskkonnaolude aitas kaasa ka levima hakanud haigus, mis tappis 60–90% loodusliku lõhe järelkasvust. Valdav osa Läänemerest püütud lõhedest on kasvandustest pärit kalad. Kui jõgedest merre laskuvatest noortest lõhedest on Botnia lahes looduslikku päritolu umbes veerand, siis Soome lahes alla 6%.
Et vältida lõhe väljasuremist ja taastada varu, koostas rahvusvaheline Läänemere kalanduskomisjon (IBFSC) lõhe tegevuskava aastateks 1997–2010, mille on kiitnud heaks ka Eesti. Kavaga seati siht tagada aastaks 2010 praeguste lõhejõgede looduslik taastootmine 50% ulatuses kudejõe maksimumpotentsiaalist ning taastada endiste lõhejõgede asurkonnad seal, kus elutingimused seda võimaldavad.
Kümme aastat pärast lõhe tegevuskava rakendamist on rahvusvahelise mereuurimise nõukogu (ICES 2008) hinnangul saavutatud mitmes piirkonnas (näiteks Botnia lahel) edu ning lõhe juurdekasvu parandamisel jõutud eesmärgile. Halvimas seisus on väikesed lõhejõed Soome lahe piirkonnas (enamikus Põhja-Eesti lõhejõed). Hoolimata ette võetud taasasustamisprogrammidest ei saavutata selles piirkonnas seatud sihti tõenäoliselt ühegi jõe puhul, kuna lõhe järelkasv on väike ja ebaregulaarne.
Oluline probleem on Eesti lõhejõgede tõkestatus tammide ja paisudega. Euroopa Komisjon valmistab praegu ette lõheliste majandamiskava, kus käsitletakse ka Eesti lõhejõgede probleemi lahendusi. 2010. aastaks soovitab komisjon lõhe püügikvooti Läänemere põhiosas (välja arvatud Soome laht) vähendada, kuna noorlõhede arv väheneb ja nende ellujäämisprotsent on kahanenud.
Ehkki kilu ja räime olukord on eeltoodud liikidest märgatavalt parem, väheneb Euroopa Komisjoni hinnangul nende pelaagiliste liikide varu ennekõike Läänemere lääne- ja keskosas. Läänemere lääneosas hõlmab räime lähiaastate juurdekasv vaid neljandiku pikaajalisest keskmisest. Samuti on vähenemisele kaasa aidanud 2009. aasta lubatud kogupüük, mis oli kaugelt suurem, kui teadlased soovitasid. Seetõttu teeb komisjon järgmiseks aastaks ettepaneku vähendada Läänemere keskosas räime ja kilu püügivõimalusi 15%.

Ülemäärane püügimaht on olnud tingitud nii liiga suurtest püügikvootidest kui ka seadusvastasest püügist. Nagu öeldud, kehtestab räime, kilu, tursa ja lõhe püügimahu EL Nõukogu, võttes arvesse teadlaste ja Euroopa Komisjoni soovitusi. Teadlasi esindab rahvusvahelise mereuurimise nõukogu (ICES), kes analüüsib Läänemere kalavarude olukorda ja teeb püügisoovitused. Poliitilise otsusena on nõukogu vahel kehtestanud ka suuremad püügikvoodid, kui varude seisund teadlaste hinnangul võimaldaks. Euroopa Komisjon on näinud selles olulist probleemi, mis takistab kalavarude jätkusuutlikku majandamist ja taastamist.
Kalavarude hoiu ning varude jätkusuutliku majandamise suurim probleem on illegaalne kalapüük, ametlikus keeles „illegaalne, raporteerimata ja reguleerimata kalapüük”. See mõiste hõlmab kvoote ületavat püüki, püüki laevaga, millel puudub püügikvoot või -õigus, alamõõdulise kala püüki, püüki keelatud püügivahenditega, keelatud piirkonnas või piirkonnas, kus laeval pole luba kalastada.
Ebaseaduslik kalapüük on globaalne probleem, puudutades enamikku kalastuspiirkondi ka Euroopa Liidus, sealhulgas Läänemerd. Sellega kaasneb tõsine kahju nii kalavarudele, majandusele kui ka tööhõivele. Hinnanguliselt hõlmab illegaalne kalapüük ülemaailmsest kogupüügist vähemalt 15–20% ning kahju suurusjärk on üle 30 miljardi USA dollari aastas. Euroopa Kontrollikoja hinnangul võib seadusvastane püük Euroopas mõne varu puhul ulatuda ametliku püügimahuga samasse suurusjärku.
Illegaalse kalanduse ulatust ja kahju tervikuna on vähese tõendusmaterjali ja probleemi komplekssuse tõttu keeruline hinnata. Viimastel aastatel on seda siiski püütud teha. Hiljutiste analüüside ning modelleerimise tulemusena on leitud, et kõigis EL liikmesriikide kalanduspiirkondades saadakse keelatud kalapüügi tõttu kahju kokku vähemalt kuus miljardit eurot aastas, tegelik kogukulu on tõenäoliselt tunduvalt suurem.
Läänemeres on tursa illegaalse püügi mahuks hinnatud keskmiselt 35–40% kogupüügist, räime ja kilu puhul 35% kogupüügist. Sellest tulenev hinnanguline kahju kuni 2020. aastani on EL Läänemere riikide jaoks umbes 47 miljonit eurot aastas, üksiti kaob seadusvastase kalapüügi tõttu ligi 3800 töökohta. Eestis pole illegaalse püügi mahtu seni hinnatud.

Järelevalve kalapüüginõuete täitmise üle. Püügimahtude piiramine ja järelevalve kehtestatud nõuete üle on üks EL kalanduspoliitika nurgakive, mis peab võimaldama kriitilises seisus olevatel varudel taastuda. Seetõttu peavad liikmesriigid järelevalves Läänemere kutselise kalapüügi üle juhinduma ka EL Nõukogu ja Euroopa Komisjoni otsekohalduvatest määrustest. Liikmesriigid peavad inspekteerima oma vetes kalalaevu, kontrollima kõiki toiminguid, sealhulgas lossimist, müüki, kala transportimist ja ladustamist ning sissekandeid lossimise ja müügi kohta.
Nii Euroopa Kontrollikoda kui ka Euroopa Komisjon on praegusele kalanduse järelevalvesüsteemile andnud väga kriitilise hinnangu, leides, et järelevalvesüsteem ei suuda tõhusalt tõkestada illegaalset kalapüüki, ühtlasi on ta kulukas ja keeruline, liikmesriikides rakendatavad püügi registreerimise, kontrolli- ja seiresüsteemid on lünklikud, olulised kalandusandmed ei ole täielikud ja usaldusväärsed ning erinevad liikmesriigiti.
Seepärast on raske tõhusalt takistada ebaseaduslikku püüki, saavutada kalavarude hea seisund ning jätkusuutlik majandamine. Euroopa Komisjonil on kavas kontrollisüsteemi 2010. aastal reformida, lihtsustades järelevalve õiguslikku raamistikku ning ühtlustades kontrolli korda. Liikmesriikide kohustuste täitmine seotakse Euroopa Kalandusfondist saadavate rahaliste toetustega.

Traalpüüki saab Eestis kontrollida tõhusamalt. Riigikontroll analüüsis, kuidas tehakse Eestis järelevalvet traalpüügi üle merel ning kuidas arendatakse kalanduse korralduseks ja järelevalveks vajalikke infosüsteeme. Auditis keskenduti traalpüügi järelevalvele, sest traalpüügi mahud on võrreldes rannakalandusega Läänemeres kõige suuremad (Eestis umbes kolmveerand ja kogu Läänemeres ligi 90% püügimahust) ning Eestil on kohustus täita traalpüügile kehtestatud Euroopa Liidu järelevalvenõudeid.
Riigikontroll leidis, et kuigi järelevalveasutustel on ajakohased seadmed, pole vaadeldud perioodil (2005–2007) kasutatud paljusid võimalusi avastada andmete analüüsi abil röövpüüki. Järelevalves on tähtis võrrelda kala püügi, lossimise ja müügi andmeid (nn. andmete ristkontroll) kalanduse infosüsteemis, kuna see võimaldab avastada ebaseaduslikku püüki ja käitlemist. Neid andmeid järelevalve planeerimises ei kasutatud, kuna ristkontrolli pole mitme aasta jooksul tehtud. Põhjuseks on põllumajandusministeeriumi ja keskkonnainspektsiooni eriarvamus, kes peaks ristkontrolli tegema. Samuti pole järelevalves kasutatud kalalaevade satelliitjälgimissüsteemi kõiki võimalusi, kontrollimaks kalalaevade esitatud püügiandmete õigsust.
Riigikontrolli hinnangul on keskkonnainspektsiooni järelevalve traalpüügi lossimiste üle mõnes piirkonnas, näiteks Virumaal, liialt vähene ega täida inspektsiooni püstitatud järelevalve eesmärke. Samuti on laevu, mille püügitegevust on hoolimata suhteliselt suurest lossimiste hulgast, võrreldes mitmete teiste omataolistega, kontrollitud märksa vähem või pole mitme aasta jooksul üldse kontrollitud.
Kalavarude jätkusuutliku majandamise ning selle üle järelevalve aluseks on usaldusväärsed ja hõlpsalt analüüsitavad andmed. Riigikontroll leidis, et seni puudub kogu kalandusvaldkonda hõlmav infosüsteem, mis võimaldaks kalanduse korraldamiseks ja järelevalveks saada ühtse teabe.
Keskkonnaministeerium ja põllumajandusministeerium arendavad eraldi oma haldusala ülesandeid täitvat infosüsteemi ega ole suutnud kokku leppida, kuidas arendada terviklikku, kogu kalavaru ning kutselist ja harrastuspüüki hõlmavat infosüsteemi. Teabesüsteemide killustumisel kannatavad andmete analüüsi- ja kontrollivõimalused, väheneb kasutajamugavus ning suurenevad eraldiseisvate infosüsteemide haldus- ja arendamiskulud.
Riigikontrolli aruandega on võimalik tutvuda riigikontrolli kodulehel http://www.riigikontroll.ee/ Audit on osa Läänemere-äärsete riikide koostatud koostööauditist, mis käsitleb Läänemere keskkonnaseiret ning kalanduse korraldust ja järelevalvet.