Eesti riigikontrolli kalandusauditis on põhjalikult analüüsitud meie kalanduse olukorda. Järeldused ei ole kahjuks rõõmustavad. Probleemid, millele tähelepanu juhitakse, on näiteks kalanduse osatähtsuse pidev vähenemine riigi majanduselus ning ebapiisav kalanduse järelevalve.

Kalanduse tähtsuse kahanemine on paratamatu. Paraku püütakse tänapäeval loodusest nii palju kala, et ülemmäär on käes ja erilist edasiminekut siin olla ei saa. Muidugi võiks nii mõnegi kalaliigi olukord olla natuke parem ja seega saaks üldist tulusust mõnevõrra suurendada.

Siiski on näiteks nii Läänemere kui ka Peipsi järve saakidel oma teoreetiline ülempiir ja väga kaugel see praegusest tasemest ei ole. Kui Eestis võib kümne aasta pärast olla kümme korda rohkem programmeerijaid või orgaanilise sünteesi keemikuid, siis kutseliste kalurite üldarvu kohta ei saa midagi niisugust lubada.
Tegelikult on lugu vastupidine: kuna püügitehnika on muutunud aina paremaks ja tõhusamaks, on looduse kandevõimega ette kirjutatud kalavaru kasutajaid vaja üha vähem ja vähem. Siin on olukord samataoline põllumajandusega: ka sellel elualal tegutsejate osakaal rahvaarvust on ju drastiliselt kahanenud.
Et kalurite hulk ei ole nüüdisajal vähenenud veelgi rohkem, selle taga on tõsiasi, et kalapüügist on saamas vaid osalise koormusega töökoht. Tegelikult ei olegi see ehk nii halb, sest paljud kutselised kalurid väidavad, et kalapüük on neile elustiil või isegi „haigus” ja nad jätkavad seda hoolimata väiksest tulususest. Ehk lepimegi olukorraga, kus meil on rannakülas pigem viis kalurit, kellele kalandus annab osa sissetulekust, kui vaid üks, kes rabab ööd ja päevad?

Kalandusaudit peab püügikvoote liiga suureks. Et Läänemere olulisemate varude kvoodid määratakse Euroopa Liidu tasemel, ei ole see viga tekkinud otseselt Eestis. Aga nii mõnegi varu puhul on kriitika õige: korduvalt on ette tulnud olukordi, kus ICES töörühma teadlased jõuavad varusid modelleerides mingi soovitatava püügikoguseni, ent poliitikute meelest tuleks kaluritel ikka lubada tunduvalt rohkem püüda – raske sotsiaalmajandusliku olukorra tõttu. Eriti sageli on nii juhtunud tursaga.
Keegi ei kahtle selles, et kalanduses töötajatel on olnud rasked ajad. Probleem on hoopis selles, et optimaalsest rohkem püüdes on saetud oksa iseenda all ja kalurite olukorda pole see ju kaugemas perspektiivis kuidagi parandanud. Positiivsest küljest võib nentida, et need ajad on hakanud ümber saama ja praegu suhtutakse Euroopa Liidus teaduslikku soovitusse märksa tõsisemalt kui varem.

Järelevalve kohta on tehtud enim kriitikat. Julgemata seda oluliselt leevendada, tuleb siiski tõdeda, et järelevalve ongi väga keerukas. Ja üha keerulisemaks läheb, sest masuaegne olukord on ju otse loodud tekitama röövpüüdjaid. Inimesed kaotavad töö, aga süüa on ikka vaja. Siis tõtataksegi senisest enam salaja võrguga veele, sest aegagi on volilt: tööl pole enam võimalust käia.
Kuidas on lood masuaegse järelevalvega? Sealgi tuleb koondada ja kahandada, näiteks järelevalve jaoks vajaliku kütuse limiite. Nii olemegi tänavu mereinstituudi igapäevatööd tehes näinud senisest enam hämaruse varjus toimetavaid kahtlasi paatkondi. Näpuga näidata on märksa lihtsam kui olukorda parandada.
Õnneks on siiski keskkonnainspektsioon võtnud tõsisemalt käsile valdkonna, millele on juhitud tähelepanu ka auditis – on hakatud kontrollima kogu ahelat püügist müügini. Kui ebaseaduslikult püütud kala ei õnnestu turustada, siis kaob motivatsioon teda püüda.
Kahjuks on järelevalve tõhusust pärssinud keskkonnavaldkonna pidev reorganiseerimine viimastel aastatel. Kogu kontrolli koondamine keskkonnainspektsiooni kätte on ülesehituse seisukohast küll õige, kuid ühtaegu on maapiirkondade loodusvahid, kelle tööandja on praegu keskkonnaamet, trahvijaõigustest ilma jäetud näiteks rannakalanduse jaoks tähtsatel kudealadel. See asjaolu on meelepärane röövpüüdjatele.