Ajakirjanduses on tihti juttu sellest, et vanasti oli kalurite elu hea: kala oli palju, hind kõrge ja nõudmine suur, kuid praegu on olukord kehvaks läinud. Hinnates Eesti kalanduse perspektiive, tuleb küsida, mis määrab meie kalurite püügivõimalused.

Kalanduse arengu võimalused olenevad meie veekogude kalavarude suurusest. Bioloogile on selge, et ei saa püüda rohkem kalu, kui veekogu toidubaas ja sigimistingimused võimaldavad, ning kui püügisurve ületab kriitilise piiri, on tulevik tume. Näiteks rahvuskala räime puhul on probleem eeskätt toidubaasis ja püügis, kõrgesti hinnatud tursa puhul ka sigimisoludes.

Eesti mereinstituudi, Eesti maaülikooli, Põlula kalakasvatuskeskuse jt. asutuste teadlased on aastaid koostöös uurinud ka lõhelaste probleeme. Lõhelaste olukord on eriti keeruline. Nad vajavad siirdekaladena paljunemiseks kudekohtasid ja noorkalade elupaiku jõgedes, toitumiseks aga avamerd ja seal elavaid kalu. Nende püügivaru seisundit ei määra mitte üksnes mere suurus või toidubaas ja kalapüügi surve varule, vaid peamiselt sigimisvõimalused magevees. Just need on inimtegevuse tagajärjel oluliselt kahjustatud.
Lõhelaste kudemiseks sobivad alad on peaaegu kõigis Läänemerre suubuvates jõgedes väikesed, sest enamik neist on tõkestatud elektrijaamade paisudega. Paljud Läänemere-äärsed riigid kompenseerivad jõgede tõkestamisest ja sellega kaotsi läinud lõhelaste kudekohtadest loodusele tekitatud kahju kalakasvatusliku taastootmise kaudu. See on sisuliselt kalade karjatamine meres. Lõhe- ja forellimaime kasvatatakse kalakasvandustes ja lastakse lahti jõgedesse, kust nad siirduvad avamerre toituma, kasvavad suureks ja tulevad suguküpsena tagasi kodujõgedesse kudema. Siin saavad nad saagiks ranna- ja harrastuskaluritele.
Paljudes maailma maades, näiteks Inglismaal, Islandis ja Norras, on lõhelaste harrastuspüük oluline turismi haru. Sel puhul pole tähtis püütud kala hind, vaid püügilõbu eest makstavad ja turismimajandusse suubuvad rahad.
Eestis teevad tänuväärset asustamistööd Põlula kalakasvatuskeskus, mis asustab Põhja-Eesti jõgedesse lõhet ja meriforelli, ning meriforelli tootev Õngu noorkalakasvandus Hiiumaal. Näiteks Põlula kalakasvatuskeskus asustas mullu üle 120 000 ühesuvise, üle 120 000 aastase ja peaaegu 50 000 kaheaastase lõhe, samuti üle 25 000 ühesuvise ja 10 000 kaheaastase meriforelli. Asustatud kalade püügil põhineb näiteks ka populaarne püügivõistlus Narva Lõhe.

Läänemere kalanduses ei saa lõhelaste püük tänapäeval olla tähtis tegevus. Kooliõpikutest võime lugeda, et ürgajal toitusid inimesed jahi-, kalapüügi ja koriluse saadustest. Praegu tuleb toit meie lauale põllult ja laudast. Kalanduse osa Läänemere-äärsete maade majanduses on nüüdisajal üldse väike. Kui kalanduse osa Eesti sisemajanduse kogutoodangust on alla 0,5%, siis võiksime võrdluseks küsida, kui suur on jahipidamise või seente ja marjade korjamise tähtsus Eesti majanduses.
Võrdleme kaluri tööd jahimehe eluviisiga aastatuhandete eest. Metssealiha ei ole Eesti kaubanduses kuigi tähtis toode. Nii nagu sealiha on pärit seakasvatusest, on ka poes müüdav lõhe toodetud kalakasvandustes. Vanasti oli lõhe kalurile väärtuslik saak. Praegu on kaubahallide kalaletis lõhe pidevalt saada. Seda kasvatatakse maailmas üle 1,5 miljoni tonni. Kui neid toota avaras ookeanivees, pole probleeme dioksiinide jm. keskkonnamürkidega, mille sisaldus Läänemere kalades võib olla kriitilise piiri lähedane.
Majandusanalüütik võib teha lihtsa arvutuse. Norra kalakasvandustest saabub Eestisse aastas tuhandeid tonne (täpset arvu kauplejad ei edasta) lõhet, mida töödeldakse, müüakse edasi ja pakutakse kaubahallides tarbijale hinnaga 60–80 krooni kilo. Kui palju lõhet peab püüdma Eesti kalur, et sellise hinnaga lõhet müües ennast elatada? Kogu Eesti lõhesaak on praegu suuresti ümardades 10 tonni ja meriforelli saak umbes 15 tonni.

Eesti kalanduse tulevikku prognoosides tuleb järeldada, et lõhed ja forellid on tulevikus harrastuskalameestele põnev saak ja rannakalurile väike lisatulu, kuid kalandus kui majandusharu saab põhineda vaid tasuval intensiivsel kalakasvatusel. Aga lõhelased on meie vete uhkus ja nende kaitse ning arukas majandamine hädavajalik. Lõhelaste majandamist tasuks pidada võrdväärseks maaelu osaks näiteks jahiturismi ja marjakorjamise kõrval, mitte pelgalt rannakalanduse päästmise võimaluseks.