Olen viimase paari aasta jooksul talvel tegutsevate putukate-mutukate teemasse süvenenud ja avastanud väga põneva maailma. Poleks uskunudki, et see elu nii rikkalik on.
Tavaliselt tulevad putukad lumepinnale sulailmadega. Siis tehtud fotod on aga sellised, et pilt kipub näima pigem kevadine, sest lumi sulab ja näha jäävad vaid kevadele tüüpilised siledad jääpinnad. Õnneks on putukad aktiivsed ka mõnekraadise külmaga. Nii tekkiski mõte jäädvustada putukad koos lumehelvestega, et pildilt oleks näha ka talvine meeleolu.
Tänavu 24. veebruaril Vilbaste allikate juures saidki kokku minu mõte, sobivad külmakraadid, kerge lumesadu ja lumel liikuvad hooghännad. Edasine on juba suhteliselt lihtne. Olime väljas koos abikaasaga, kelle kätte usaldasin pikendusjuhtme otsa pandud välklambi suunamise. Nii sain suurema vabaduse kaameraga liikuda ja pisitillukesi jälgida. Kokku tegin sadakond pilti ja juba kaamera ekraanilt pilte vaadates sain aru, et seekord on läinud täkkesse.
Olen seda pilti palju vaadanud ja lisaks tillukesele talveputuka loole on siia lisandunud veel üks inimesega seotud lugu. Lumehelves on maailma kõige õrnem asi. Veidi liigset soojust ja ta sulab. Veidi liigset tormakust ja ta puruneb. Pisike putukas aga suudab elada lumel ja ronida mööda räitsakaid ilma neid katki tegemata. Ka biosfäär, kus me kõik elame, on kui üks tilluke lumehelves universumis.
Canon EOS 5D Mark II, Canon MP-E65 F/ 2,8 1–5 x Macro Photo, 1/200 sec, f/14, ISO 400, Speedlite 580EX II isetehtud hajutiga. Võistluse Veolia Environment Wildlife Photographer of the Year kategooria „Loomad oma elukeskkonnas” võidupilt.