Eestis alustati kesktalvise veelindude loendusega juba 1960. aastal lindude rände uurimise Balti komisjon eestvõttel. Ahto Jõe algatusel liitus 1967. aastal projektiga ka looduseuurijate seltsi ornitoloogiasektsiooni, praeguse Eesti ornitoloogiaühingu vaatlusvõrk. Samal aastal hakkas rahvusvaheliselt projekti koordineerima rahvusvaheline veelindude ja märgalade uurimise büroo. Praegusel ajal tehakse kesktalvist veelindude loendust juba seitsmekümnes riigis. On saanud tavaks, et kesksed loenduspäevad on jaanuarikuu teisel nädalavahetusel.

Käre külm detsembris ja jaanuaris tegi loenduse planeerimise üsna raskeks. Olukord muutus õige karmiks jaanuari esimesel nädalal, kui peaaegu kogu Eesti rannikumeri oli jäätunud. Suuremaid lahvandusi leidus vaid Pakri saarte taga ning Vilsandi saarest ja Sõrve poolsaarest läänes. Kuna mere jäätumine algas eelmisel aastal üsna vara ja toimus aeglaselt, siis jõudis enamik veelinde jää eest taanduda. Nii vaadeldi detsembri jooksul Sõrve linnujaamas 2500 kühmnokk-luige liikumist lõuna poole. On loomulik, et veekogude jäätumine seab eelkõige ohtu põhja küünitades toitu otsivad ujupardid, sest olenevalt liigist on toitumissügavus vaid 20–90 cm. Seepärast polegi talvituvate ujupartide osakaal Eestis suur. Probleemliike on läbi aastate olnud vaid kaks. Üks neist on sinikael-part: enamik meile jäävaid sinikaelu talvitub inimasulate läheduses ning nad on harjunud eelkõige tänu lisasöötmisele siia jääma. Teine liik on kühmnokk-luik, kes laiendab oma leviala üha põhja poole ning on Eestis suhteliselt uus asukas.

Sukelpartide käekäik on talvel oluliselt parem, sest toidu järele sukeldudes ei ole nad kinnistunud kiiresti külmuvate madalaveeliste lahtede juurde, vaid saavad hakkama ka sügavamas vees, mis tavaliselt on jäävaba. Seepärast talvitub kaugel meremadalikel, kuhu meie silm ei ulatu, võrreldes rannikuga ja sisemaaga tuhandeid kordi rohkem linde. Näiteks 1992. ja 1993. aasta loenduse käigus laevadelt loendati Lääne-Sõrves ja Kura kurgus 700 000 auli, 200 000 tõmmuvaerast, 20 000 merivarti, 17 000 kauri jne. Neid ei ähvarda seal küll toidunappus, see-eest aga tunduvalt suurem oht – õlikatk. Seda ohtu teadvustatakse kahjuks alles siis, kui see käes on. Nii et mõelgem ka nendele, kes kaugel merel silmapiiri taga.