Esimese teadaoleva inimesena tõusis üle 5000 meetri küündiva mäe tippu Tartu ülikooli geofüüsikaprofessor Friedrich Parrot (1791–1841). See mägi oli vanas testamendis Noa laeva maabumispaigana tuntud Ararat, mida peeti pühaks. Kuna Parrot oli mägironimist harrastanud varemgi, nii Suur-Kaukasuses, Alpides kui ka Püreneedes, võib teda pidada üheks esimeseks professionaalseks alpinistiks maailmas.
Tõus polnud lihtne. Füüsilise katsumuse kõrval tuli ületada psühholoogilisi barjääre: mäge peeti pühaduse tõttu vallutamatuks. See oli ka põhjus, miks Parrot varjas hoolikalt armeenlaste eest oma esimese tõusu luhtumist – õnnelikku allakukkumist mööda mäe kirdenõlva koos oma kaaslase, üliõpilase Karl Schiemanniga. Mäkketõus oli raske, kuna igilume piirkonnas tuli jäätunud lumme kirka ja kirve abil sisse taguda ligi kuus tuhat astet. Puudulik varustus, mis koosnes ainult kepist ja saapatalla alla pandud n.-ö. kassisarnasest tugevdusest, tegi tõusu ohtlikuks. Põhja poolt on Araratti väga raske vallutada isegi nüüdisaegse varustusega.
Edukalt õnnestus Parrotil ja tema viiel kaaslasel Ararati tippu tõusta kolmandal katsel, 1829. aasta 9. oktoobri pärastlõunal. Mingeid märke Noa laevast mäelt ei leitud. Pärast ekspeditsiooni otsustas keiser Nikolai I korvata Parroti ja tema kolme üliõpilase reisikulud.
Türgis asuva Eesti Vabariigi suursaatkonna 3. sekretär Vahur Luhtsalu tuli 2008. aastal ideele tähistada 180. aasta möödumist Parroti Ararati tipputõusust, korraldades mäe jalami lähedale jäävas İshakpaşa palees näituse.
Koostöös Luhtsalu, Ağrı provintsi ning Eesti välisministeeriumi kultuuribürooga Sten Schwede eestvõttel saigi plaan teoks. Näituse kuraator olin mina, arhitektuurse lahenduse eest vastutas sisearhitekt Andres Kull, kujundajas Margot Sakson. Näitus avati pidulikult tänavu 4. oktoobril Tartu ülikooli rektori Alar Karise ja Eesti suursaadiku Türgis Aivo Orava osavõtul.
5.–8. oktoobril tõusid 21 eestlast Eesti matkaliidust ja Jaan Künnapi alpinismiklubist mööda nn. lõunamarsruuti Ararati nõlvale, et olla püha mäe tipus 9. oktoobril – 180 aastat pärast Parrotit. Pärale jõudis 19 eestlast. Tipus käis ka Vesilinnu OÜ võtterühm eesotsas Riho Västrikuga, kes väntab Parrotist dokumentaalfilmi, mis valmib järgmise aasta lõpul.
Tõus Araratile oli meil märksa lihtsam kui Parrotil: meil oli korralik varustus ja polnud psühholoogilisi pingeid. Ent meilgi tuli näidata tahtekindlust, sest külm näpistas valusalt ning ronimist segasid suure kõrgusega seotud probleemid (peavalu, hapnikupuudusest tekkiv uni).
Meie läbitud marsruut kuulub raskuskategooriasse 2A, mis on algajatele piisavalt lihtne. Soovitan kõigil, kes tahavad saada mägironimise kogemust, alustada just Araratist.