Sarapuu (Corylus avellana) on rahvapärimuses tähtis puuliik pähklite pärast. See saab iseäranis selgeks, kui võrrelda paljude rahvaste usundipilti.

Jõulupähklid. Hane-, kure- ja sokumaskeering on meie jõulutavandis läänepoolse levikuga. Kui jõululaupäeval ilmus saunas vihtlejaid kimbutama jõuluhani, pakuti talle „kaeru”, s.t. sarapuupähkleid ja joogiks õlut. Läänemaalt Karuse kihelkonnast pärit teate järgi „ .. kolmekuningapäeval tehti kurge. Tahvad siis kurele seokest majakraami. Nääris sokule jälle tahvad kaeru – muidugi need oo pähklid” (1929).

Esimesel jõulupühal alustasid perest peresse käimist jõulupoisid: „Käivad ümberringi mitme versta kauguselt kõik külad läbi ja korjavad omale tüdrikute käest suured taskutävved pähkid” (Muhu, 1888). Kihnus on pähklite pakkumist jõuluaegsetele külalistele nimetatud vanaks kombeks (1948), Mustjalas on öeldud, et „igal olid omad pähklid paigale pandud. Kes ei saand ise pähklile minna, sellele kingiti, igaüks andis peoga” (1937).
Noorte omavahelises suhtluses oli pähklitel kindel koht. „Muhus on laialdaselt moodis, et jõuluks pähklaid kogutakse ja hoitakse. Iga noor tüdruk peab enda kohustuseks selle eest hoolitseda, et pähklaist pühade ajal puudus kätte ei tuleks, ja et poistele neid iga silmapilk anda oleks. Jõulu esimese püha hommikul toob pereneitsi omast korjandusest perele ühe osa, ühe osa viskab ta aga üle toa laiali, nimelt põrandale põhkude sisse. Põhjust nad isegi ei tea nimetada, teevad seda vana traditsiooni järele” (1926).
Et pähkleid jätkuks, käidi neid tööst vabal ajal sarapikus korjamas. „Teise piiri ilma lubamata pähkele ei tohtin minna, see oli justkui vargus. Kellel põldudel pailu sarapuid oli, see oli ööseti, siis kui pähked hakkasid valmis saama, päris vahtis. Sest pähkekogujad käisid vahest ka ööse, sest päeva pole tohtin minna. Põllupähked loeti ikka paremaks kui metsapähked. Metsas sai pähkel käidud pea igaspool ilma küsimata. Pähkel käisid ja käivad enamasti noored inimesed, poisid ja ka tütrukud. Harvemini käivad pähkel vanad, sest see oli ju esiti päris kombeks, et tütrukutel pidi olema anda pähkeid jõulu- ja nääripoistele” (Karja, 1940).
Pähklite valmimise tärminiks on peetud pärtlipäeva, 24. VIII (6. IX) või ka lihtsalt odralõikuse aega, liiga varast korjamist tauniti. Kohanime Nuustaku saamisloo lähteks ongi mõisa kehtestatud pähklipäev (sks. Nußtag).
Endisaja pähklil käimise laulud annavad aimu neidude kosjafantaasiatest.
Ma läksi kottu korvi tuoma,
akkasi pähkli noppima.
Peiu multa küsima:
„Kellel pähklid nopite?”
Mina aga tarka, ma küll kostsi:
„Kellel muil kui endale.”
Peiu mule vasta kostis:
„Nopi pähkled minule” (Varbla, 1890).
Kahekesi korjates „poisid tõmmasid sarapuud alla ja tüdrukud noppisid pähkled küllest oma kaelkottidesse” (Karja, 1940).
Piirkondadest, kus jõuluks pähkleid korjati, on ka teateid tulevase pähklisaagi ennete kohta. Pandi tähele, kas ilm on vaikne või tuuline, seda nimelt jõulu-, uusaasta- ja kolmekuningapäeva ööl. Tõekspidamistes on vastukäivat, näiteks Tõstamaal peeti tuult hea pähklisaagi endeks, kuid Jõelähtmes arvati, et tuul puhub pähkliõied ära.
Pähklite riituslikus „külvamises” taiaajal võib küll aimata kunagist viljakusmaagilist tähendust: viskavad ju mardid ja kadridki niimoodi viljaõnne soovides teri laiali, kuid kas jõuluaja pähklimängudel on vanasti olnud usundilist tähendust, seda võib vaid oletada. Kõige tavalisem neist on „Liig või paar?”. Võetakse peoga pähkleid ja küsitakse, kas neid on paaris- või paaritu arv. Vale vastuse puhul tuleb küsijale üks pähkel juurde anda.
Kaarma kihelkonnast kirja pandud mäng nii tuntud pole: „Pähkel sai peuse pandud ühe sõrme alla ja teise käest küsitud, missuguse puu all härg magab, teine pidi selle näitma” (1940). „Pähklirebast” on läänepoolses Eestis mänginud nii lapsed kui ka täiskasvanud. „Rebase” kuju laualeseadmiseks kulus enamasti 36 pähklit. Kes küsimise peale iga kehaosa pimesi eksimatult ära ütles (vastavalt: pea, pea, pea; kael, kael, kael; reis, reis, reis; käpp, käpp, käpp; kere, kere, kere jne.), sai need endale.

Maagiline abivahend. Meie arheoloogidele on teada, et Eestimaal on sarapuupähkleid toiduks tarvitatud juba ürgajal, kuid sellist mainet, nagu on sarapuul Lääne-Euroopa rahvaste usundis, pole tal siinmail nähtavasti olnud. Rahvabotaanika uurija Heinrich Marzell [2] märgib, et pähklikoori on leitud neoliitikumi kuuluvatest asulatest.
Rohkete sarapuu imeomaduste loendis äratab tähelepanu tõrje- ja viljakusmaagiline suunitlus. See puutub nii puud kui ka tema vilja. Öösel kummituskohast möödudes tuleb kaitseks kätte võtta sarapuukepp, oks aitab vampiiri, nõiduse, viljakahjurite, elamusöödikute, laudas kariloomade kahetamise vastu, kaitseb põldu rahe eest. Sarapuuoks ravib ka soolatüükaid ja nikastust, aitab varastatud asju leida. Kui rästikule visata sarapuuleht, ei tule ta järele.
Legendi järgi kaitses sarapuu Jeesust ja Maarjat (Valgevene versiooni järgi olid pähklid Jeesusele toiduks); tänuks heateo eest pole sarapuul vaja välku karta, äike aga kuulub äikesejumalus Donari valitsuse alla. Asjaolu, et sarapuul on oma koht sigivusmaagias, lähtub Marzelli arvates uskumusest, et germaani äikesejumalus Donar on ühtlasi abielujumal. Pigem võib küll öelda, et sarapuu seostamine Donariga on sekundaarne.
Igatahes on sarapuupähkel iidne viljakusmaagia sümbol. Kuigi sama funktsiooni võib täita sarapuuokste kimbuke, loeb sarapuu viljakus ja tema viljade sarnasus munandiga. Et neiud ja noormehed koos pähklil käisid, soodustas see vastava maine kujunemist, möönab ka Marzell.
Rahvapärane väljend „lähme pähklile” tähendab ettepanekut ühte heita, pähklirohke sügis ennustab vastlapäevaks pulmi ja järgmiseks aastaks palju lapsi. Naised jäävad käima peale, sünnib palju poisse, vallaslapsi, lapsehällid on hinnas. Kui neiu leiab kuus pähklit ühes kobaras, saab ta varsti pruudiks; kes väikese sõrmega sarapuult võrse murrab, saab veel samal aastal mehele; kahe tuumaga pähkli leidmine vihjab paariminekule; pähklikoorepulbrit on 15. sajandi retseptis kasutatud afrodisiakumina.
Viljastav abivahend on see puuliik veel mitmes valdkonnas: sarapuuvitsaga tuli lüüa maapinda, et kasvaks seeni, võsu siduda ümber külvaja käe, urbi sööta lehmadele, et piimaand suureneks. Eluoksa funktsioon on sarapuuvitsal ka karja kevadisel väljalaskmisel.
Mõnegi maagiavõtte puhul konkureerivad sarapuu viljadega kreeka pähklipuu (Juglans regia) viljad. Nii võlgneb sarapuu osa oma populaarsusest teisele maitsvate viljadega pähklikandjale. Tuleviku, eriti aga tulevase ennustamisel vana-aastaõhtul on ju Eestiski kasutatud ikka kreeka pähkli koori; pähklikoortesse asetatud põlevaid küünlajuppe ujutati veekausis (lähenevad või kaugenevad üksteisest).
Sarapuu kullakarva urvad viivad mõttele, et läheduses võib maapõu peita varandusi. Leidmiseks tuli kasutada sarapuuoksa. Ka Eestist, nimelt Räpina kandist on Matthias Johann Eisen 1930. aasta paiku kirja pannud ühe sellise õpetuse: „Kui jaaniöösi kell 12 kaheharuline sarapuu jäme oks lõigatakse, siis saadakse pilda (mulle öeldi: nõiakepp). Pilda abil võib rahaaugu leida ja tulevasi asju teada saada.” Sarapuu õitsevat küünlapäeva öösel kukelauluni. Kes siis endale õitsva oksa hangib, teab kõike. See uskumus on pärit 1930. aastatest Lutsi keelesaare eestlastelt.

Mõiste jumi tähendusväljast saab juttu teha ka sarapuuga seotuna. Läänemeresoome-balti kultuuriruumis on jumiks (soome jumi, eesti jumm, läti jumis, juma) nimetatud kokkukasvanud viljapäid, ka õunu, pähkleid, marju, kurke, kartuleid jmt. „Juhul, kui pähklikoores leidub kaks tuuma, nimetatakse seda jumis-pähkliks; jumiseks nimetatakse viljapäid, mis kasvavad sama kõrre küljes; muna, mil on kaks rebu, on samuti jumis,” on kirjutanud Felix Oinas [3], väites, et tegemist on viljakushaldja, resp. -jumaluse kehastusega, ja siit lähtub ka viljapõllul viimaste kõrte kokkusõlmimise ning viimase vihu kojutoomise komme.
Kui lätlaste uskumustes naine, kes sööb jumise, saab kaksikud, siis eesti teadaolev rahvapärimus tunnistab kahe tuumaga pähkli, harvemini kaksikviljapea maagilist toimet vaid lammaste sigivusele. Näitetekst on Valjalast: „Kaksikud-kolmikud pähked pandi lambalauda seina vahel sissepool, nii tulevad kaksikud-kolmikud talled. Meie lapsed viisid tänavugi veel” (1959). Kahe tuumaga pähklit on nimetatud ka lambapähkliks. Kombest on enam kirjapanekuid Lääne-Eestist ja -saartelt, vähem Ida-Eestist, kus seost jõuluajaga pole oluliseks peetud. Jõhvi kihelkonnast on järgmine pärimusteade: „Kui kahe tuumaga pähkel leiti, seda oiti kui suurt õnneandjat oolega terve inimese eloaig alles, see pidi raha ja muu asjade andja majas elos õlema” (1892).
Kustaa Vilkuna on jumi sõna püüdnud seletada kui noorte abielueelse siivsa kõrvutimagamise kohta kasutatud mõistet [5], Martti Haavio arvates märgib Eesti põhjaranniku toponüüm Juminda (1290. a. allikates Jumentake) muistse jumaluse kultuspaika. Enn Tarvel ja Gustav Vilbaste on nimetuletust Juminda < Jumentagana loogiliseks pidanud, kuid kultuskohaprobleemi lahtiseks jätnud [4]. Veelgi üllatavam tundub Haavio hüpotees Läti Hendriku kroonikas mainitud ja palju kordi mõistatatud Tarapita kohta. Nimelt võiks see tähendada sarapuuhiit (vrd. liivi tarab ’sarapuu’), ent eestlaste rahvaluules siiski polevat jälgi sarapuu pidamise kohta hiiepuuks või pühaks puuks [1].
Vastuargumendiks võib tuua mitu tänapäeval sarapuukooslusega hiiepaika, nagu Tarapita-hüpoteesiga seotud Ebavere mägi, Viru-Nigula Samma küla Tammealuse hiis, Muhumaal Pühati mägi jt. 1996. aastal Läänemaal Ohtla küla Hiiemäge otsides leidsin eest paljude kivide ja jändrike sarapuudega puisniidu, kus kasvas ka künnapuid, tammi, pärni ja pihlakaid. Saaremaalt rahvaluulearhiivile saadetud teate järgi uhatles Kõigustel koplis üks vana naine kõik nahahaigused ära, „kõik kihelejad, valutajad, visked, kärnad, muhud pesta ja vesi sarapuupõõsa alla – oli üksainus teatud iseäraline põesas” (1932).
Kuidas aastasadade takka sarapuu ning tema viljade jumalustamisega on olnud, jääb sedapuhku lahtiseks. Kuid maagilist sigivat ja viljastavat väge on selles puuliigis adunud meiegi eelkäijad.

1. Henriku Liivimaa kroonika. 1982. Eesti Raamat. Tallinn: 217.
2. Marzell, Heinrich 1930–1931. Hasel (Corylus avellana). – Handwörterbuch des deutschen Aberglaubens, B. III. Walter de Gruyter & Co. Berlin u. Leipzig: 1527–1542.
3. Oinas, Felix 1979. Kalevipoeg kütkes ja muid esseid rahvaluulest, mütoloogiast ja kirjandusest. Mana. Toronto: 137–156.
4. Tarvel, Enn 1983. Lahemaa ajalugu. Eesti Raamat. Tallinn: 56–58.
5. Vilkuna, Kustaa 1982. Vuotuinen ajantieto. Otava. Helsinki: 251–257.

Kasutatud arhiivimaterjalid: Eesti Rahvaluule Arhiiv