Põlevkivi, üht Eesti tähtsamat maavara, on siinmail tuntud juba mitu sajandit. Kirjalikes allikates märgitakse seda esimest korda 1777. aastal. Kaevandatud on põlevkivi muidugi märksa lühemat aega. Kus päris esimese karjääri auk täpsemalt asub, seda ei tea paraku keegi. See koht võib olla kusagil seal Kohtla-Järve Järve linnaosa kirdepiiril, kunagise Järve vallamaja lähedal.

Esimesed katsetuseks saadetud põlevkivipuudad läksid küttepuuduses vaevlevasse Petrogradi teele 1916. aasta juunis Järve mõisa külje alt. Katsetused tehti Peterburi polütehnilises ja tehnoloogilises instituudis.

16. novembril 1916 kinnitati põlevkivi ametlikuks nimetuseks kukersiit: Kukruse mõisa järgi, mille lähedal paikneb ka põlevkivikihtide avamusala.
Kivi- ja pruunsöest tunduvalt kehvemate näitajatega põlevkivi sai kütteainete peakomiteelt rohelise tule ja samal aastal hakati Pavandu kõrtsi lähedale rajama esimest karjääri [1]. See koht on Kohtla-Järvel sümboolselt tähistatud vagonetist mälestusmärgiga.
Nii võib just Järve ja Kukruse piirkonda pidada meie põlevkivitööstuse hälliks. Siin kandis on ju liikvel isegi hulk legende selle kohta, kuidas põlevkivi Kukrusel avastati. Seda pruuni kivi vedeleb siinsetel põldudel küllaga.
Ühe pajatuse järgi otsustanud külamees endale põlevkivist kerise laduda (teise tõlgenduse alusel ehitanud ta terve sauna). Kergekaaluline kivi, lihtne tassida. Esmakütmise päeval aga ilmnes: sauna panid, küla läks. Teine, mõnevõrra usutavam lugu räägib karjastest, kes lehmi valvates ladusid lõkke ümber kättesaadavatest kividest tuleaseme. Lõke põles ära ja kivid samuti. Tähelepanelikud karjased olid sellest imeasjast oma mõisnikule ette kandnud. Too aga andnud teada Peterburi akadeemikutele, kes tähtsat nähtust uurima sõitnud.
Viimast rahvajuttu võiks lausa uskuda: Kukruse mõisnikud Tollid olid ju tuntud oma teaduslembelisuse poolest. Polaaruurija Eduard von Tollist kirjutati mullu Eesti Looduse märtsinumbris. Tema ajaloohuvilisest onu Robert von Toll pani aga mõisa viinaköögi juba 1870. aastail põlevkiviküttele.

Kirjalikesse allikatesse jõudis põlevkivi ligi sada aastat enne vana Tolli viinaköögi katseid. Teadaolevalt märkis tuntud rahvavalgustaja ja toona Põltsamaa pastor August Wilhelm Huppel (1738–1819) aastal 1777 kirjalikult ära, et kusagil Eestimaa väikese mõisa juurest leiti „õlikivi”[1, 2].
Võib arvata, et põlevast kivist teati siiski juba vähemalt pool sajandit varem. Peaaegu kõikidest pärast Teist Maailmasõda ilmunud raamatutest, mis tutvustavad meie pruuni kulda, leiame seda laadi tsitaadi: „Loodusuurija, rännumees ja arst Johann Anton Güldenstädt (1745–1781) kirjutas oma reisimärkmeis, et 1725. aastal avastati Jõhvi lähedal kivi, mis süütamisel tuld võtab. Need reisimärkmed avaldas 1787. aastal juba pärast Güldenstädti varajast surma tuntud saksa zooloog, geograaf ja Venemaa uurija Peter Simon Pallas (1741–1811)” [1].
Tavaliselt pole väite juurde viidet lisatud või on see kuidagi ähmane [1, 3]. Igal juhul viib tsitaat mõttele, et meie maale nii olulise vihje pani Güldenstädt kirja oma ainsas reisiraamatus, mille saksakeelne pealkiri kõlab tõlkes „Reis läbi Venemaa ja Kaukaasia”. Selle esimene osa nägi tõesti Pallase toimetatuna trükivalgust aastal 1787.
Paraku, lehitsenud läbi Güldenstädti Kaukaasia-reisi (1768–1775) mõlemad raamatud, polnud sealt leida ühtegi vihjet Eestimaale, veel vähem põlevkivile. Ja miks pidanukski: tema ekspeditsioon ju siia ei ulatunud.
Siiski ei maksaks Güldenstädti põlevkivi esmamainijate nimekirjast veel päris maha kanda. Riiast pärit noor, andekas ja mis kõige tähtsam, väga hoolikas maadeuurija tegi Venemaal kiiret karjääri: 25-aastasena valiti ta akadeemikuks. Naasnud kuulsusrikkalt reisilt Peterburi, oli Güldenstädt aktiivselt tegev Vabas Majandusühingus, mis oli ja on praegugi eraalgatuslik organisatsioon, et edendada Venemaa majandust.
Kuigi see vajaks täpsemat uurimist, võib kaudsete allikate [4] alusel arvata, et Güldenstädt mainis põlevkivi Venemaa teaduste akadeemia juubelile pühendatud kõnes, milles muu hulgas propageeriti kohalike kütuste kasutuselevõttu.
Ent need olid vaid esmamainimised.

Põlevkivi esimese kirjeldaja au langeb seniste teadmiste järgi Anton-Johann Engelhardtile (1729–1808), kes uuris põlevkivi Rakverest kümmekonna kilomeetri kaugusele jääva Kohala, toonase nimega Tolksi mõisa maadel. Seega esmakirjelduse au jääb Lääne-Virumaale, praegusele Sõmeru vallale.
Engelhardt tegi põlevkiviga rohkesti katseid. Kuumutades sai ta tumeda sitke massi, mis jahtumisel tardus. Oma tulemustest kandis Engelhardt Peterburis ette juba mainitud Vabale Majandusühingule [1].
Anton-Johannist on vähe teada. Ta sündis Riias ja kutsuti 1780. aastal Peterburi, kus hakkas kõrge ametnikuna Liivimaa majandust kureerima. Hoopis kuulsamad on tema pojad Christoph (1762–1831) ja Georg (1775–1862). Esimene oli sõjaväelane ja Potjomkini adjutant, teine aga koolihariduse arendaja Venemaal – kuulsa Tsarskoje Selo lütseumi asutaja.
Nagu kõik maailma von Engelhardtid olid ka Anton-Johann ja Tartu Ülikooli esimene geoloogiaprofessor Otto Moritz Ludwig von Engelhardt (1779-1842) omavahel sugulased, ent seda 16. sajandil elanud esiisa Caspari kaudu.
Johann Gottlieb Georgi (1729–1802) oli teadaolevalt järgmine, kes asus põlevkivi uurima. Ja sedagi korda praeguse Lääne-Virumaa aladel, Vanamõisa ja juba tuttava Kohala mõisa maadel. Nagu paljud 18.–19. sajandi teadlased, oli ka Pommerimaalt pärit Georgi laialdaste huvidega mees: hariduselt arst, keemik, harrastuse poolest botaanik, elulaadilt geograaf. Koos Pallase ja rootsi botaaniku Johan Peter Falckiga (1732–1774) võttis ta osa mitmest ekspeditsioonist Siberisse. Eriti huvitas teda Baikali järv.

Esimeseks teaduslikuks publikatsiooniks peetakse 1789. aastal (teiste allikate järgi 1791. aastal) avaldatud Johann Gottlieb Georgi artiklit põlevkivieksperimentide kohta [1, 5]. Maagist sai ta 40% toorõli, ülejäänu hõlmas vesi, savi ja lubjakivi. Ilmselt suure õlisisalduse tõttu on Georgi kasutanud põlevkivi kirjeldamisel sõna Bergpecherde, mida on tõlgitud kui „mäepigiaine” [1].
Sellist pruunikat, kihilist, savikat ja bituumjat kivimit leidis Georgi Vanamõisa ja Kohala mõisa maadelt toonases mõistes väga suurelt alalt. Ühtlasi on ta oma töös maininud, et põlevat kivi loobivad karjased lõkkesse. Kas see pole sarnane Kukruse legendiga? Muide, georgiin ehk jorjen ehk daalia on saanud oma nime Johann Gottlieb Georgi järgi.

Järgmine uurimus põlevkivist valmis ligi pool sajandit hiljem Gregor (Grigori Petrovitš) von Helmerseni (1803–1885) sulest. Tulevase akadeemiku ja kindralleitnandi töid peetakse jällegi tihti esimesteks teaduslikeks uuringuteks põlevkivi vallas [6]. Vaieldav esikoht küll, kuid Eesti mäemeeste ja põlevkivikeemikute ajalookäsitlused algavad sageli just Helmerseni töödest.
Igal juhul käis toona majori aukraadis Helmersen (ta kuulus mäeinseneride korpusse, mis oli poolmilitaarne asutus oma sõjaväeliste auastmetega ja mundriga) aastatel 1838–1839 mööda Eestimaa kubermangu ringi ja uuris põhjalikult siinset põlevkivi Keila-Joa astangus „bituminoosset savikilta" (diktüoneemaargilliit) // wiki andmeil ei ole seda õige nimetada kildaks http://et.wikipedia.org/wiki/Dikt%C3%BConeemaargilliit// (õigus, sellepärast võis selle bitumin... panna jutumärkidesse, kuna sellal tunti seda sellise nime all) ja praeguses mõistes kukersiiti – taas Kohalas ja Vanamõisas.
1838. ja 1839. aastal ilmusid mäendusajakirjas „Gornõi Žurnal” artiklid, kus Helmersen võttis kokku Eestimaal tehtud uuringud. Muu hulgas kirjeldas ta seda, kuidas Vanakülas (taas-)avastati põlevkivi. Ka selles loos on mõningaid sarnasusi Kukruse legendidega. Nimelt kaevati Vanamõisa külas kaevu. August välja tõstetud kividest ladunud lapsed vanematele söögitegemiseks kolde. Tule süütamisel põlenud ka kolle suure leegiga.
Põlevkivi majanduslikule tarvitusele andis Helmersen kriitilise hinnangu. Ta leidis, et põlevkivi varud on küll suured ja sobivad lahtiseks kaevandamiseks, ent ei suudaks konkureerida Inglise kivisöega. Seetõttu tasub seda tarvitada vaid kohapealseks vajaduseks – Peterburi vedada poleks majanduslikult mõttekas.
Helmerseni tööd olid väga põhjalikud: Vanamõisa maadele rajas ta põlevkivi uurimiseks kuusteist šurfi ning katsetas ka õlitootmisega. Kummalisel kombel sai ta põlevkivi õlisisalduse hoopis väiksema kui Georgi: vaid 9,5–12% [1, 2, 6].
Erinevalt eelnevatest põlevkiviuurijatest polnud Gregor von Helmersen enam valgustusajale tüüpiline entsüklopedistist maailmarändur, vaid selgelt spetsialiseerunud teadlane. Siiski oli tema haare ka geoloogina tohutult lai. Hüdrogeoloogia, rannaprotsessid, Peipsi ja Narva jõe geoloogia, jääajast kujunenud pinnavormid ja setted – see on vaid lühike loend Helmerseni huvialadest, mida ta Eestis uuris. Venemaa avarustelt leitud kulla- ja kivisöemaardlad tegid temast omal ajal ühe mõjuvõimsama teadlase.
Helmersen oli üks esimesi eluta looduse kaitsmise eestkõnelejaid Eestimaal. 1878. aastal Tartus loodusuurijate seltsis peetud kõnes tõstatas ta rändrahnude kaitsmise vajaduse. Hiiumaal on Gregor Helmerseni järgi nimetatud kivikülv. Helmersenist ja rändrahnudest on 1970. aastal Eesti Looduses põhjalikult kirjutanud K. Orviku.
Järgnevad tööd põlevkivi alal (Fr. Schmidt jt) tehti juba Kukruse mõisa maadelt saadud materjaliga.

Sellega Lääne-Virumaa põlevkivisaaga siiski veel ei lõpe. Õieti kestab see ju Ubja lubjakivikarjäärina praegusajalgi edasi. Seal kaevandatakse Kunda tsemenditehase tarvis lubja- ja põlevkivi segu.
Kui taas ajalukku süüvida, jõuame Eesti Vabariigi esimeste kuude juurde, kui energianälja leevendamiseks avati Virumaal järjest mitu põlevkivikarjääri. Esimeste seas oli ka Rakvere-Kunda raudtee lähedale jääva Vanamõisa maadele rajatud karjäär, mis alustas tööd 1920., mõnede allikate järgi 1919. aastal [1, 2, 7]. Karjääri esimene omanik oli riik ja see rajati põlevkivikihtide avamusalale, et uurida õli tootmise võimalikkust.
1924. aastal müüdi kaevandamiskontsessioon Inglise kapitalile: asutati kompanii Estonian Oil Development Syndicate Ltd. ja sinnasamasse, karjääri külje alla hakati ehitama õlitehast.
Erinevatest riikidest pärit investorite võidujooks Eesti õlitootmise turu hõivamiseks algas tehnoloogilises mõttes suhteliselt tühjalt kohalt. Teati, et põlevkivist saab väärtuslikku õli, ent kuidas seda tööstuslikes mahtudes kätte saada? Sellist tehnoloogiat maailmas õieti veel polnud. 19. sajandil oli küll Šotimaal kasutatud põlevkivi keemiatööstuses, kuid sealne tehnoloogia ei sobinud siia. Nii tuli teoreetiline pool igal tehasel endal välja nuputada. Inglise investorid läksid Vanamõisa katsetehases seda teed, et kasutasid väljastpoolt köetavat lamavat pöördahju. Ööpäevas kavatseti toota kuni 24 tonni õli [1].

Vanamõisa katsetehase tehnoloogial oli jumet, sest siin „keedeti” põlevkivist protsentides välja oluliselt rohkem õli kui näiteks Kiviõli või Kohtla-Järve tehastes. 1940. aasta 10. septembri „Rahvalehes” hindasid uued võimud Vanamõisa eksperimente kõrgelt, väites, et seal andis põlevkivi keskmiselt 28% õli, samal ajal kui teistes tehastes jäi see suurus 16–20% kanti. Vanamõisa saavutusi soovitati juurutada punase viisnurga all töötaval Kohtla-Järve õlitehasel.
Paraku ei näita protsendid sageli suurt midagi. Inglaste kavandatud tehnoloogia võis õli küll kivist rohkem välja anda, aga kukersiit paakus ja ummistas pöördahju kiiresti, selle läbilaskevõime oli väike. Paakunud põlevkivi kättesaamiseks tuli tootmine tükiks ajaks peatada. Kapitalismi oludes tähendas see aga kiiresti saabunud finantsraskusi, omanikevahetusi ja muid ebameeldivusi. Lõpuks tuli tehas sulgeda. Kes teab, kui inglastel olnuks rohkem õnne, oleks ehk praegu Kunda ja Rakvere vahel laiunud samasugune linn nagu Kiviõli või Sillamäe, oma tööstuse ja tuhamägedega.
Vanamõisa põlevkivikarjäär lõpetas oma tegevuse 1931. aastal. Kokku toodi karjäärist välja 34 000 tonni põlevkivi [1]. Praegu on see ligikaudu Eesti Põlevkivi päevatoodang.
Õlitööstuse epopöast jäi Vanamõisa külje alla Aresi küla maadele maha umbes 800 meetri pikkune lääne-idasuunaline karjäärivagumus ja veidrad vundamendid-varemed noorukese männisalu all. Küla majade vahel asub aga pikk vallseljak, mis oli karjääri aherainemägi; õlitehase jäätmete ehk poolkoksi ladestuskohast on nüüdseks saanud peaaegu märkamatu küngas küla taga.
Vanakülast mitte eriti kaugel alustas 1926. aastal tööd Ubja põlevkivikaevandus. Kunda tsemenditehase tarvis murti siin põlevkivi nii karjääris/karjäärides/karjääriviisiliselt kui ka allmaakäikudes kuni 1959. aastani. Selle ajaga kasvasid aherainemäed ja kujunes välja väike töölisasula, mille eluolust on raamatus „90. aastat põlevkivi kaevandamisest Eestis” värvikalt kirjutanud teenekas põlevkiviuurija Arvi Toomik, kelle lapsepõlv seal möödus.

Põlevkivitööstus pole seega ainult Ida-Virumaa monopol. Seda jagub sõbralikele naabritelegi – nii üle Narva jõe kui ka läänepoolsetele semudele. Läänevirulased ei pea naabreid „kadestama” õlitehaste, poolkoksi, aherainemägede ja alt tühjaks kaevandatud maa pärast. Need kõik on Lääne-Virumaal endal olemas. Tõsi, Ubja kaevanduse aheraine on küll tee-ehituseks laiali veetud ja õlitehas lagunenud, kuid ikkagi.
Lõpetuseks tahaksin juhtida tähelepanu seigale, et kõik varemed, mis põlluservas sammalduvad, pole endised karjalaudad. Ootamatutest kohtadest võib leida väga huvitavaid ajaloo jälgi. Omaette küsimus on, kuidas me neisse suhtume. Kas Eesti põlevkivisaagast on midagi õppida ja järeltulevatele põlvedele talletada? Või matame need piinliku mälestusena olmeprügi alla, mida Vanaküla õlitehases ja vanas Ubja karjääris leidub ohtralt?
Tööstuspärand, nagu tehased ja karjäärid, pole vaid Ida-Virumaa või Tallinna pärusmaa. Suuremad ja väiksemad käitised on juba aastasadu Eesti maastikke kujundanud. Paljudest inimese tehtud „aukudest” või „kuhjadest” on saanud Eesti looduse osa, millel on huvitav tekkelugu ja kes teab, võib-olla isegi teaduslugu. Vaadake, kas teie tagaaias ei ole mõnda sellist.

1. Varb Nikolai.; Tambet Ülo. (koost.) 2008. 90 aastat põlevkivi kaevandamist Eestis.
2. Luts, Karl. 1939. Põlevkivi – meie rahvuslik suurvara. – Elav Teadus 91. Eesti Kirjanduse Selts, Tartu.
3. Aarna, Agu. (koost.) 1954. Põlevkivi. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn.
4. Копелевич, Юдифь Хаимовна 1997. Иоганн Антон Гильденштедт 1745-1781. Москва: Наука.
5. Allik, Anatoli. (koost.) 1968. 50. aastat põlevkivi kaevandamist. Valgus, Tallinn.
6. Raukas, Anto.; Viiding, Herbert. 1993. Akadeemik Gregor Helmersen ja tema osa Eesti geoloogias. – Teaduse ajaloo lehekülgi Eestis IX. Tallinn.
7. Kattai, Vello. 2003. Põlevkivi – õlikivi. Eesti geoloogiakeskus, Tallinn.