Kihnu pärimuskultuur on tõstetud au sisse, kuid esiplaanil on just naise traditsioonilised tegevusalad. Kihnu mehe puhul on need kas seadusega keelatud või piiratud.

Hülgeliha on ajast aega olnud tõeline maiuspala kihnlaste toidulaual ning kuulunud saareelanike põhitoidu hulka. 1980. aastatel keelati kogu Eestis hülgepüük. Tollal oli see otsus vajalik, et asurkonna arvukus püsiks.

Praegu taotlevad kihnlased siiski oma traditsioonilisel püügialal Kihnu väinas õigust küttida hallhülgeid piiratud ulatuses. Eesmärk on hoida alles põlisrahva kultuurile omased oskused ja teadmised ning välistada võimalus, et kihnlased muutuksid seaduse silmis röövpüüdjateks.
Tähtis on see, et kihnlased ei soovi tappa hülgeid viha pärast: et need meres kala söövad või võrke lõhuvad. Soovime lihtsalt hoida tava ja harjumust süüa igal kevadtalvel hülgeliha ning kasutada sulatatud hülgerasva kui immutusvahendit. Hülgepüügi taaslubamine annaks hülgenahale ning sellest valmistatavatele toodetele senisest suurema väärtuse. Merest piiratud saare elanikel tekiks lisateenimisvõimalusi praegustes keerulistes oludes, kus kalapüükigi üha enam piiratakse.
Hülgepüük võiks olla lubatud ainult Kihnu ja Manija põliselanikele, olgu see põlisrahva privileeg. „Võõrad” ehk kihnu keeles „massakad” saaksid osaleda kihnlaste abiga ning soliidse tasu eest vast ehk ainult nn. fotojahil. Kihnlased ei ole iial andnud ega anna ka tulevikus oma vaimset pärandit ega ajaloolisi õigusi väljastpoolt tulijatele ära!
Nii nagu üks kihnu naise tugeva paikkondliku identiteedi väljendus on kört, nii on kihnu mehe puhul üks identiteedi väljendusi olnud ajast aega hülgepüük, mis nõuab väga häid teadmisi hüljeste elust, asukohast ning oskusi hüljest tabada. Kihnu mehed ei ole röövellikud meeletu tapmiskirega metslased, vaid austavad ja armastavad sügavalt loodust ja iseäranis merd. On ju meri andnud alati kitsikuses vaevelnud saareelanike toidulauale olulist täiendust, samas võtnud vastutasuks ka küllalt palju mehi. Kihnu mehed jälgivad huvi ja armastusega hüljeste elu merel ning laidudel, nii nagu naised laudas kasvavat seapõrsast, lammast või vasikat. Kõigist loetletud loomadest valmistatakse varem või hiljem pidu-, pühade- või pulmatoidud. Kihnlaste traditsioonilisest toidust, muu hulgas hülgelihatoitudest, annab ülevaate hiljuti ilmunud kihnukeelne „Kihnu kokaraamat”.
Lubada kihnlastele hülgepüük on au ja uhkuse küsimus Eesti riigile, sest siis saab ka saare ja riigi külalistele tutvustada väikese rahvakillu traditsioonilist elulaadi, kus kihnu mehe toimetused pärimuskultuuri hoidjana pole sugugi vähem tähtsad kui naise omad.
Luba hülgeid püüda ei ole praegu enam oht hüljeste arvukusele ega ole siin ka muud hirmutavat. Kindlasti ei kütitaks hülgeid enam ajaloolisel moel harpuuni, hülgeõnge otsas oleva pojaga peibutades ega ka ilmselt mitte võrguga. Tänapäevane hülgepüük saab toimuda vaid vintpüssiga, mis annab hülgele lootust kiiresti, ootamatult ja valutult surra. Hülgekütil peab olema relvaluba ja jahiluba, milleks tuleb läbida vastavad kursused. Kõik saare mehed lube taotlema ei hakka, vaid ikka tublimad ning ettevõtlikumad.
Meie lapsed ja ehk ka lapselapsed krimpsutavad hülgeliha keeduaurude ning maitse peale nina: aja jooksul on noorem põlvkond hülgeliha väga omapärasest maitsest nii või teisiti võõrdumas. Vanemale kihnlasele piisab, kui kord aastas kõht korralikult hülgeliha täis süüa, rohkem ei tea tahtagi.
Kirjutan seda lühilugu Eesti Loodusele ajal, mil erakordselt suured hülgeparved on asunud Kihnut ümbritsevatele laidudele. Kihnu kalameeste räimevõrkudest leiab vaid räimepäid, kuid mehed ei ole hüljeste peale pahased, vaid kirjeldavad elu laidudel ning hüljeste rohkust säravate silmadega. Just nüüd on Eesti riigil hea võimalus vastu tulla põlisrahva taotlusele: taasseadustada piiratud ulatuses, umbes 30 hallhülge küttimine 2003. aastal UNESCO pärimuskultuuri meistriteoste nimekirja kantud Kihnu kultuuriruumi põliselanikele.