Kui kellelegi esimest korda mainin, et käin sukeldumas ja võtan vee alla kaasa ka fotoaparaadi, siis tavaline reaktsioon on, et välismaa vetes on muidugi soe ja lahe, aga palju sa sinna jõuad. Pärast mõningast teavitust Eesti veealuse maailma vaatamisväärsuste ja võlude kohta avaldatakse siiski arvamust, et ega siin ju ei saa pildistada: vesi meil nii sogane.
Kui aga eelarvamustest ja klišeemõtlemisest lahti saada, võib tulemus olla paljudele üllatav. Meie meres, jõgedes ja järvedes käib elu täie hooga, on värvi ja vormi, valgust ja emotsioone. Seetõttu olen ka oma veebilehel (www.kaidohaagen.com) just Eesti veealusele maailmale suuremat tähelepanu pööranud. Hea näide on seesama kõrvalpildil olev tähnikvesilik (Triturus vulgaris).
Õigel ajal õiges kohas vette sattudes on vaatepilt suurepärane. Draakoniharjadega isased uhkelt ringi askeldamas, tagasihoidlikumad emased rohkem varju hoides, käib nende igakevadine pulmatrall. Külalisteks mitmesuguste mardikaliste ja kiililiste vastsed, orkestriks konnakulleste parv, taustaks päikeses sillerdav heleroheline mändvetikavaip. Ja seda kõike vaid meetrisügavuses vees, veerandhektarises veesilmas. Ole ainult osav nähtut talletama.
See foto on tehtud Ikelite veekindlas kestas oleva kaameraga Canon EOS 400D, millel ees objektiiv Canon EF 24 mm F/1,4L ja abiks kaks Ikelite veealust välklampi. Säriaeg 1/90, F/11, ISO 100.