Loomaökoloogia professorit Raivo Mändi küsitlenud Toomas Kukk
Raivo Mänd on sündinud 2. detsembril 1954 Saaremaal. Lõpetas 1978 Tartu ülikooli bioloogina, 1986. aastal sai teaduskraadi. Töötanud 1977–1992 zooloogia ja botaanika instituudis laborandina, teadurina, laborijuhataja ja juhtteadurina, 1992–1998 zooloogia osakonna juhatajana. Alates 1992 Tartu ülikooli loomaökoloogia professor zooloogia ja hüdrobioloogia instituudis, selle juhataja 2005–2007, praeguses zooloogia osakonnas juhataja. Avaldanud uurimusi looma- ja evolutsioonilise ökoloogia kohta. 2002. aastal sai kollektiivi juhina riikliku teaduspreemia. Tema juhatusel on kaitstud seitse doktoritööd. Populaarteadusliku raamatu „Elukunstnikud” autor. Kuulub mitmesse erialaühingusse: 1991–1994 Eesti looduseuurijate seltsi asepresident, 1991–1994 Eesti ornitoloogiaühingu esimees ja 1997–1998 juhatuse liige. Eesti malakoloogiaühingu asutajaid (1996), ornitoloogiaajakirja Hirundo asutajaid (1987), ajakirja Estonian Journal of Ecology toimetuse liige, kuulunud Eesti Looduse toimetuskolleegiumisse.
Kui palju lööb inimese käitumises välja animaalne külg: teame küll, et inimlik oleks käituda teisiti, kuid looduse tungid on tugevamad?
See „animaalne” ehk teiste sõnadega loomariigi pikaajalise evolutsiooni jooksul loodusliku valiku käigus välja selekteeritud geenidest põhjustatud käitumine lööb meis välja alalõpmata, lausa iga päev. Seda on rohkem, kui inimene harilikult ise arvab.
Nii näiteks tuleneb juba miljoneid aastaid tagasi välja kujunenud erinevusest isas- ja emassugurakkude tootmise hinnas – spermatosoidide tootmine on palju odavam kui munarakkude oma – paratamatult see, et isasorganismidel tasub bioloogilise edukuse nimel rohkem kui emastel paarituda võimalikult paljude vastassoo esindajatega. Vastavuses ennustatuga võibki isastel kogu loomariigis seda tungi täheldada, kuigi selle realiseerumist takistavad tihti mitmesugused muud piiravad tegurid.
Ja kuidas käitub inimene? Hoolimata sellest, et kristlikus kultuuris on talle paljude sajandite jooksul maast-madalast õpetatud taunima abielurikkumist, teise mehe naise himustamist jne., käitub mees, tihtipeale vastu tema enda „tervet mõistust”, ikka ja jälle selle ürgse tungi kohaselt, põhjustades sellega pisaraid ja kannatusi oma lähedastele ja iseendalegi. Kusjuures eriti paradoksaalne on see, et tänu rasestumisvastaste mooduste levikule on sellisest käitumisest saadav bioloogiline efekt mehe jaoks muutunud kaduvväikeseks.
Harilikult peetakse kõike seda, millega inimene peale söömise ja sigimise tegeleb, inimkultuurile ainuomaseks. See arvamus hakkab nüüd loomade põhjaliku uurimise tulemusena kokku varisema. Erinevate loomade käitumises on kindlaks tehtud väga palju inimkäitumisega funktsionaalselt kokkulangevat, kuigi see tihti ilmneb väga erilaadses vormis.
Näiteks on nii inimesele kui ka teistele loomadele ühtviisi omane enda võimekuse või hea kvaliteedi tõestamine nn. händikäp- ehk koormiskäitumise abil, mida näeb lõputult mitmekesistes ja tihti uskumatult veidrates vormides, kuid millel on üks ühine vältimatu omadus: need muudavad isendi elu raskemaks, keerukamaks, ohtlikumaks jne., ühesõnaga kulukamaks. Just sellepärast ongi selline käitumine hoolimata vormilisest mitmekesisusest usaldusväärne märk selle viljeleja hea kvaliteedi kohta, sest ainult võimekas indiviid võib endale kahjutult lubada aja, ressursside ja jõu raiskamist, riskimist elu ja tervisega.
Nii on järjest rohkem loodusteadlasi jõudnud äratundmisele, et inimeste kunst ja muusika, tantsimine, kaljuronimine, uhkeldamine musklite, rõivaste, ehete, autode, pangaarvete või alkoholitaluvusega jpm. on olemuselt samad asjad mis sookurgede tants, tedremäng, paabulinnu saba, huntämblike pulmarituaalid või piiripääsukeste sööstlend. Olles vormilt küll muutunud, kutsub seda kõike ilmselt esile ikka seesama ürgne, geenidest tingitud „animaalne” tung.
Näiteks koormiskäitumise mõiste kipub tekitama lootusetuse tunnet: püüab inimene mis püüab, loomaks jääb ta endiselt ja oluline osa käitumisest on instinktidega ette määratud. Kas saad selle kohta öelda midagi lohutavat?
Tegelikult pole käitumises peaaegu mitte miski täielikult geenidega ette määratud, sest geenid toimivad üldjuhul alati keskkonnaga koosmõjus. Geenid määravad üksnes selle valemi, kuidas oleneb käitumine isendi konkreetsest elukeskkonnast, kasvutingimustest, kasvatusest jne.
Nn. geneetiliste deterministide vastupidised väited on kohati tinginud eksiarvamuse, nagu oleks ka kurjategijaks või pedofiiliks saamine jne. juba eostamise hetkest peale kindlaks määratud. Kui sellised seisukohad levivad näiteks poliitikute ja võimurite ringkondadesse, siis on siit vaid samm edasi „tõupuhastuse” ehk eugeenika võigaste meetodite rakendamiseni. Tegelikult, nagu seda on kujundlikult väljendatud, „geenid mõjutavad kõike, kuid ei määra midagi”.
Hea uudis on seega, et keskkonna kujundamisega ning ühiskonnatüübi valikuga on geenide avaldumist võimalik oluliselt mõjutada. Näiteks mitte kurjategijate kastreerimine, vaid efektiivne sotsiaalpoliitika, mis püüab ära hoida liigset varanduslikku kihistumist, on parim vahend kurjategijate arvu vähendamiseks. Samas, kui ühiskonnas kehtivad liberaalsed seadused võimaldavad mõnel finantsaferistil hoobiga kogu maailma majanduse totaalsesse kriisi tõugata, siis toodavad needsamad seadused ka enesetappude, varguste ja röövimiste puhanguid. Üksikemade sotsiaaltoetused töötavad vastu traditsioonilisele peremudelile jne.
Niisiis, „loomalikku” käitumist ei kutsu esile mitte üksnes mingid erilised geenid või instinktid, vaid eelkõige „loomalik” elukeskkond. Seal, kus maksab n.-ö. küünte ja kihvade seadus, lasevad inimesed oma küüned ja kihvad kohe ka käiku. Ja õieti teevad, sest vastupidine käitumine sellises olukorras oleks neile veel halvem. Headusega saab kurja vastu vaid muinasjuttudes.
Muuseas, tegelikult teeme „loomaliku” ja „inimliku” alalõpmatu vastandamisega loomadele selget ülekohut. Ka loomad hoiduvad omavahelistest konfliktidest alati, kui see vähegi võimalik on. Ja loomariigiski on palju seltsingulisi, ühiselulisi liike, kellele üksteise abistamine ja muud inimühiskonnas au sees olevad nähtused on tavalised.
Kas inimese käitumist saab ikka uurida samade meetoditega nagu loomade oma?
Ainult väga piiratud juhtudel. Esiteks piirab seda võimalust see, et inimese eest on raske seda varjata, et tema käitumist uuritakse, ja siis hakkab inimene käituma ebaloomulikult. Teiseks on mitmesugused eksperimendid ja uuringud võimatud eetilistel põhjustel. Seepärast seisnebki üks loomade käitumise uurimise tähtsus selles, et see aitab õppida tundma meid ennast.
Näiteks selleks, et õppida tundma inimese abielukäitumist, sobib hästi just lindude uurimine, sest erinevalt imetajatest on enamik linde sotsiaalselt samuti paarabielulised nagu inimenegi. Miks näiteks tehakse inimese puhul nii suurt numbrit traditsiooniliste „kristlike” abielude asendumisest vabaabieludega, kui samas enamikul lindudel püsivad paarabielud pikki aastaid, tihti terve elu, ilma igasuguste laulatuste ja abielulepinguteta?
Kas TÜ loomaökoloogid uurivad ka inimeste käitumist? Kui seda tehakse, siis mis meetodeid kasutatakse ja mis tulemusi on saadud?
Väikest viisi ikka uurivad. Seni on professor Peeter Hõraku juhendusel kaitstud näiteks üks bakalaureusetöö, mis analüüsis evolutsioonilise käitumisökoloogia valguses ajalehtedes ja tutvumisportaalides ilmunud tutvumiskuulutusi. Seal ilmnesid väga huvitavad ja mõtlemapanevad suundumused ja seosed inimeste n.-ö. bioloogilise turuväärtuse ja vanuse vahel, mis selgelt kinnitasid, et inimese käitumine partneriotsingul vastab väga hästi sellele, mida ennustab bioloogilise evolutsiooni teooria. Professor Hõrak on sellelaadseid uuringuid jätkanud, kuid esialgu on konkreetsetest tulemustest rääkida vara.
Mina ise olen paljude aastate jooksul oma loengukursuste raames üliõpilaste abiga ja eelkõige neile aine huvitavamaks muutmise nimel teinud mitmesuguseid huvitavaid eksperimente ning ankeetküsitlusi. Kahjuks pole mul jätkunud põhitöö kõrvalt energiat neid tulemusi publitseerida.
Ka need on enamasti hästi tõestanud, et nüüdisaegne „tsiviliseeritud” inimene ei ole kaugeltki vaba pikaajalise bioloogilise evolutsiooni tulemusel välja kujunenud ja selle põhjal hästi seletatavatest käitumuslikest eelistustest. Näiteks demonstreeris üks lihtne kaardimäng, mida eri inimesed on sadu kordi läbi mänginud, et naised kalduvad võrdsetes tingimustes suhteliselt rohkem üksteisega koostööd tegema, võrreldes meestega, kes kipuvad üksteist tihti alt vedama isegi siis, kui see üldkokkuvõttes neile endile kahju toob. Sellele, kes on tuttav sugulise valiku teooriaga, pole selles tulemuses küll midagi üllatavat. Olen seepärast naljaga pooleks isegi väitnud, et kui Nõukogude Liidus oleksid elanud üksnes naised, oleks kommunism vististi võitnud (naerab).
Ilmselt metapopulatsioonide teooria siiski inimühiskonnas ei kehti: näiteks lätte- ja mülgaselupaiku määravad või tingivad inimesel pigem sotsiaalsed tegurid, päritolu ja haridus?
Esiteks on metapopulatsioonide teooria (nagu paljud muudki ökoloogilised mudelid) suur lihtsustus, mis ei kehti puhtal kujul kindlasti ka väga paljude teiste loomaliikide puhul. Teiseks pole ma aga sugugi kindel, et väga pikas ajaskaalas ei saaks seda teooriat rakendada näiteks Indoneesia või Okeaania saarte asustusloo kirjeldamisel. Võib-olla ongi seda proovitud, ma ei ole selle valdkonnaga nii hästi kursis.
Mis puutub aga sotsiaalsetesse teguritesse, päritollu või haridusse ja kogemusse, siis mis alust on neid jällegi inimesele ainuomaseks kuulutada? Näiteks päritolu tähtsus loomade „läbilöögivõimele”, mis kandub mõnikord põlvest põlve, on zooloogidele hästi tuntud ja seda kutsutakse „hõbelusika efektiks” – viidates analoogiale jõukast perest pärit ja hõbelusikaga toidetud inimlapse eeldatavalt paremast saatusest võrreldes kehvikuga. Samuti on sotsiaalne renomee tähtis seltsingulistel loomaliikidel, ja samas on see renomee paljuski mõjutatud isendi geneetiliselt tingitud omadustest.
Mülgaselupaikadesse võib ka loomi meelitada sotsiaalne konformism, selle enamikul juhtudel kasulikuks osutunud reegli järgimine, et „ei saa ju olla vale see, mida teevad tuhanded”.
Noore teadlasena uurisid linnumunade suurust. Mida see ooloogia sulle tagantjärele vaadates on andnud?
Mitte ainult suurust ja mitte sugugi ainult noore teadlasena. Olen püüdnud välja selgitada ka seda, millest jutustab meile munade eri kuju, värvus, muster, keemiline koostis ja koore peenstruktuur. Minu juhitava üksuse linnuteadlased on muna suurust pikki aastaid kuni siiamaani kasutanud munade ja ka emalinnu kvaliteeti iseloomustava ühe näitajana.
Ühe uurimisprojekti raames mõni aasta tagasi õnnestus mul saada tõendeid, et ilmselt on linnud võimelised munade gaasivahetust ja veekadu kohastumuslikult reguleerima munakoore poorsuse muutmise kaudu. Praegu kontrollime üht inglaste püstitatud uudset hüpoteesi, mis väidab, et seniarvatud maskeerimisfunktsiooni kõrval täidab munakoore muster ka strukturaalse tugevduse funktsiooni kaltsiumipuudusel.
Mida on see mulle andnud peale selle, et meie avastused selles vallas on jõudnud artiklitena rahvusvahelise teadlaskonna käsutusse ja sellega rikastanud üldist arusaama linnumunade varieeruvuse tähendusest? Võib-olla väikese emotsionaalse tunnustusena on lihtsalt meeldiv siiamaani aeg-ajalt saada endise Nõukogude Liidu aladelt liigutavaid e-kirju noortelt teadlastelt, kes väidavad, et minu 1988. aastal ilmunud venekeelne raamat linnumunadest on neile „piibel” või „öökapiraamat”, ja paluvad mul arvustada oma linnumunadeteemalisi väitekirju või artikleid.
Oled peamiselt uurinud linde, aga samas oled ka Eesti malakoloogia ühingu asutaja. Mispärast on sind huvitanud teod?
Ka see huvi sai tegelikult alguse lindudest. Maismaatigude kojad on ju lindudele munemisajal hädavajalikuks kaltsiumiallikaks munakoorte ülesehitamisel. Ühe projekti raames tekkis mul vajadus teada, milline on tigude arvukus ja kojamass lindude eri metsaelupaikades, et selgitada lindude sigimiskäitumist neis elupaigus.
Otsisin üles paar tublit naisterahvast, kes tigusid tundsid, ja nende abiga koolitasin välja ka ühe teadusmagistri tigude ökoloogia alal. Hankisin neile ka teadusraha, mille eest sai uuritud tigude levikut Eesti eri metsatüüpides ja kirjutatud sellest paar artiklit.
Ühtlasi näitasime, et meie metsades on teod lindudele defitsiitne ressurss, mille kättesaadavusest oleneb nii munakoore paksus kui ka rebu kaltsiumisisaldus, mis omakorda mõjutab linnupoegade luustumiskiirust.
Ühel vihmasel õhtul istusime „teonaistega” kuskil varju all klaasikese veini juures ja arutasime, et tigude ja limuste tundjaid on Eestis teisigi, kuid nende tegevus vajaks efektiivsuse huvides veidi koordineerimist. Mõeldud, tehtud. Sai otsitud leht paberit ja samas allkirjastatud Eesti malakoloogiaühingu asutamise algatusrühma deklaratsioon. Edasi läks see pisikese veiniplekiga paber looduseuurijate seltsi presiidiumile ja üldkogule kinnitamiseks. Asjalikest naistest-meestest koosnev väike ühing tegutseb tasapisi siiamaani ja on üht-teist ära teinud.
Mida võiks pidada Tartu loomaökoloogide ja loomade käitumise uurijate tugevateks ja nõrkadeks külgedeks?
Meie kõige tugevam külg on ehk see, et oleme suutnud loomade käitumise uurimise väga tulemuslikult ühendada loomade füsioloogilise seisundi ja tervise jälgimisega vereproovidest mõõdetavate mitmesuguste näitajate abil. Meil on tõhusalt toimiv süsteem, kus mitmesuguseid uudseid meetodeid katsetatakse kõigepealt Tartus laboris ja seejärel rakendatakse looduses vabaltelavate loomade uurimisel.
Meie eelised on ka selles, et oleme suutnud käivitada mõned maailma ulatuses unikaalsed uurimissüsteemid, mille abil saame uurida asju, mida kusagil mujal pole võimalik. Nii näiteks toimib rohevintide ja koktsiidide alusel suurepäraselt linnu-endoparasiidi süsteem. Metsalindude sigimiskäitumise uurimiseks on meie käsutuses katsepesadega heterogeenne elupaigasüsteem, millist jälle ei leidu kuskil mujal maailmas.
On fantastiline, et me oma väikeses Eestis, ühes ja samas linnas, ühes ja samas ülikoolis oleme suutnud luua eri loomarühmade – putukate, lindude ja imetajate uurijate rahvusvaheliselt tunnustatud rühmad, kes omavahel pidevalt suheldes üksteist rikastavad ja ühtlasi tagavad üliõpilastele mitmekülgse ja maailmatasemel hariduse.
Mis puutub meie nõrkadesse külgedesse, siis ise ei näe põhjust praegu midagi väga masendavat välja tuua. Arvan, et meil läheb praegu rahvusvahelises võrdluses väga hästi. Kindlasti on puudusi, aga seda las parem ütlevad teised, kes asju kõrvalt vaatavad. Pealegi on evolutsiooniliselt põhjendatud oma nõrkusi varjata, mitte eksponeerida. Muidugi, kui sa just pole muus osas sedavõrd „kõva” tegelane, et võid mõne puuduse demonstreerimist endale lubada. Sel juhul kvalifitseeruks see varem mainitud koormiskäitumise alla.
Millega sinu linnuökoloogia töörühm oma Kilingi-Nõmme uurimisalal peale varem mainitu veel tegeleb?
Näiteks oleme oma rasvatihase ja must-kärbsenäpi uuringutega edasi arendanud viimasel ajal ökoloogide ja looduskaitsjate huviorbiiti tõusnud ökoloogilise lõksu kontseptsiooni. Näitasime, et teatud tingimustel võib lindudel mingi meeliselupaiga eelistamine osutuda neile kahjulikuks valikuks ja et inimene võib isegi headest kavatsustest ajendatud, kuid asjatundmatu tegevusega seda häda veelgi süvendada. Suur osa meie uuringutest ongi olnud seotud sellise ökolõksu tekke mehhanismide detailse uurimisega. Viimasel ajal on minu õpilane ja nüüdne kolleeg vanemteadur Vallo Tilgar, leidnud oma ala ja saavutanud edu lindude hirmustressi füsioloogia uurimisel. Uusim suund on lindude isiksuse uurimine, mis on kogu maailmas praegu aktuaalne teema.
Kas sul jääb aega tegeleda peale teaduse ka muude tegevustega? Kuidas sa puhkad?
Jääb ikka. Peab ju jääma, sest kuidas muidu saaksin veel ka õppetööd teha või haldus-korraldustöö kohustusi täita. Aga mis puhkamisse puutub, siis ega teadlasel polegi eriti vaja puhata, sest parim puhkus on vaheldusrikas ja huvipakkuv töö – selle pärast teadlaseks üldse hakataksegi. Magama muidugi vahepeal peab.
Kahjuks tuleb küll tunnistada, et ei ole kunagi suutnud kuigi efektiivselt vastu hakata mind alalõpmata tabavale kiusatusele lugeda raamatuid, vaadata filme, reisida, lobiseda naise, laste või teiste sõpradega.
Viimasel kümnel aastal on suur osa energiast kulunud meie maamaja ja kõige selle juurde kuuluva taastamisele, aga see toob ka sada korda tagasi ümbruskonna põldudel turluututavate sookurgede, taeva all sügiseti sõudvate haneparvede, aida all elava mägra, kevadhommikuse kuldnokakoori, üle soo kostva hundiulgumise ja palju muuna. Lõpuks, nagu minu eas inimesel ikka, taastab kõige rohkem energiat lihtsalt aias jalutamine, pihus lapselapse soe käeke.
|