02-03/2003



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Euroopa haruldused EL 02-03/2003
Väike armas soohiilakas

Eestis kasvava 37 orhideeliigi seast on kõige suurema õiega kuldkinga kõrval pälvinud Euroopa Liidu erilise tähelepanu ka üks meie pisemaid ja kahvatumaid käpalisi – soohiilakas. Erinevalt paljudest sugukonnakaaslastest võib teda nimetada pioneerliigiks, sest ta asustab isegi turbarabasid ja karjääre.

Soohiilakas (Liparis loeselii) on vaid kümmekonna sentimeetri kõrgune, ent hakkab siiski üsna hästi silma: heleroheline lehepaar hiilgab tumedamate tarna- ja jänesvillamätaste vahel kenasti vastu. Eriti hästi märgatavaks muutub see taim pärast viljumist, kui õisikuvars on täis püstiseid, heledaid ja suhteliselt suuri vilju. Õisikuvarrel avaneb tavaliselt kolm kuni kaheksa kannuseta õit, mis esmapilgul jäävad küll välimuselt suurte sugulaste varju. Erinevalt enamikust käpalistest ei ole soohiilaka õie raag üldse keerdunud ja rohekaskollane täheke vaatab “näoga” otse üles [7].

Levik. Soohiilaka levila on katkendlik, ulatudes Euroopa läänerannikult Walesist ja Bretagne’ist läbi Väike-Aasia ja Kasahstani Jenissei ülemjooksuni Aasias. Lõunas ulatub levila Itaaliani. Seda liiki leidub ka Põhja-Ameerikas.

Euroopa edelaosas soohiilakat pole. Põhjalas kasvab ta harva ja peamiselt rannikualadel. Lõuna-Skandinaaviat ja Eestit läbib soohiilaka levila põhjapiir: Mandri-Soomes see liik puudub, teda on leitud ainult Ahvenamaal. Lätis teatakse vaid väheseid soohiilaka leiukohti, Leedus on ta mõnevõrra sagedasem [8]. Eestis kasvab soohiilakas ligikaudu viiekümne enam-vähem elujõulise populatsioonina, enamik neist Saare- ja Hiiumaal. Suurte kogumikena kasvab ta veel Harjumaa soodes, Lääne- ja Pärnumaal, kuid üksikutes kohtades võib soohiilakat näha mujalgi.


Troopiliste iluduste lähisugulane. Varem kuulus soohiilakas koos soovalgu ja sookäpaga perekonda Malaxis, praegu on ta aga oma perekonna ainus liik Euroopas. Sama perekonna teisi liike leidub Hiinas, Jaapanis ja Põhja-Ameerikas. Väljaspool parasvöödet kasvavad soohiilaka sugulased on uhked epifüüdid niisketes troopilistes dþunglites. Nagu neil, nii moodustuvad ka soohiilakal varre alusel mugulad, mis oma ehituselt erinevad enamiku euroopa käpaliste omadest (meie orhideedest on sellised veel sookäppadel). Juured on hiilakal hästi arenenud, ohtrate juurekarvadega ja – jällegi erinevalt enamikust parasvöötmeorhideedest – seeneniidistikuta [10].

Uus mugul kasvab eelmise aasta mugula kõrvale, kuid veidi ülespoole viltu, ja on vaid osaliselt mullas. Samblasse jäänud vana mugul ei kõdune, sageli elab ta üle ka ülejärgmise talve. Niimoodi järjest kõrgemale kasvavate uute mugulate tõttu jõuab soohiilakas kasvava samblaga sammu pidada [9].

Tolmuka ehituseltki sarnaneb soohiilakas mõnevõrra oma troopiliste sugulastega: et polliinium (kokkukleepunud tolmuterad) kleepub kergesti emakasuudmele, on iseviljastumine kerge ning sageli viljuvad kõik õied varrel.[1]


Soohiilakas areneb orhideede kohta tavatult kiiresti. Viljade kapslid püsivad talv otsa kinni, sest idanemiseks vajavad seemned küll jahedust, kuid idanemisootel seemned ei kannata külmumist. Kevadel seemned idanevad ja esimese suve lõpuks kasvab juba üks soomusjas leht. Täiesti väljaarenenud mugul moodustub kolmanda suve lõpuks, ent sageli õitsevad taimed juba järgmisel aastal pärast lehe ilmumist. Kiire arenguga kaasneb aga ka võrdlemisi lühike eluiga: kuigi mõned hiilakataimed võivad elada kaheksa kuni kümme aastat, sureb enamik siiski paari-kolme aasta vanuselt [11].

Soohiilakal, nagu paljudel teistel parasvöötme käpalistel, on mõnel juhul kahtlustatud ka dormantsust – seisundit, kus taim ühe või mitme kasvuperioodi jooksul rohelisi võrseid ei moodusta, vaid “puhkab”. Et tal on aga maa-aluse juuremugula asemel roheline ja osaliselt katmata varremugul, siis jääb selline puhkevõimalus siiski küsitavaks.


Kust soohiilakat otsida? Ta eelistab märga lubjarikast kasvukohta eelkõige allikalistes soodes, vahel ka õõtsikutel. Tihti asustab see liik suhteliselt noori, niiskeid ja lubjarikkaid nõgusid. Soohiilakat võib leida ka rabades, aga ainult laiguti ja just liikuva, lubjasema veega kohtades. Tema tavalisemad saatjataimed on ubaleht, vesihernes, hirsstarn, kollane tarn, pääsusilm. Rannikualal kasvab soohiilakas mõnikord kuivemateski paikades, kuid ikkagi seal, kuhu ulatub merevee mõju. Walesi ja Inglismaa rannikuluidetel eristatakse hariliku soohiilaka laialehelist varieteeti: taimed kasvavad seal koos hanepajuga ja sageli palju tihedamalt, kui seda Eestis näha võib. Ka Põhja-Ameerikast ja Mandri-Euroopast on teateid karjäärides või lausa järveäärsel paljal liival kasvavate soohiilakate kohta [6].


Kuidas teda kaitsta? Soohiilakat on nimetatud pioneerliigiks [2], mis asustab turbarabasid, kuid kaob, kui pinnas muutub kuivemaks või taimestik tihedamaks. Peamine oht tulenebki soode kuivendamisest ning sellega kaasnevast võsastumisest. Inglismaal soovitatakse rabades isegi turbakihti koorida, et tekitada lagedaid alasid, kus võiksid areneda seemikud [11].

Soohiilaka populatsioon võib kujuneda üsna lühikese ajaga ka liivastele rannaaladele või taimestikuvabadesse nõgudesse. Taimed hakkavad õitsema paari aastaga, ent just liivastes ja kuivemates kohtades võivad terved populatsioonid kehvematel aastatel hukkuda ja siis kulub aastaid, enne kui säilinud seemnetest kasvavad uued elujõulised taimed. Sageli ei kasvagi, sest selleks ajaks on kasvutingimused muutunud noortele taimedele ebasobivaks.

Kuigi enamasti on suurimate liigikaitseliste probleemidena märgitud inimtegevust, nagu soode kuivendamine ja turba kaevandamine, siis Eestis tekib vahel probleeme ka inimese tegevusetuse tõttu: väikeste allikasoode ja rannikuloikude veereþiim muutub, kui ümbruses niitmine ja karjatamine lakkab.

Õnneks ei ole soohiilakas meil siiski veel väga suur haruldus. Peale ammu teada leiukohtade on viimastel aastatel leitud mitu uut suurt populatsiooni ka mahajäetud karjääridesse kujunenud veekogude servadelt. Nii võime loota, et see uhkete orhideede väike armas sugulane meie soodes kunagi väga haruldaseks ei muutu.



1. Davies, Paul et al. 1983. Wild Orchids of Britain and Europe. London.
2. Delforge, Pierre 1995. Orchids of Britain and Europe. Harper Collins.
3. Dijk, E. et al. 1997. Nutrient responses as a key factor to the ecology of orchid species. – Acta Botanica Neerlandica 46 (4): 339–363.

4. Eesti soontaimede levikuatlase andmebaas. EPMÜ ZBI, Tartu.

5. Hulten, Eric; Fries, Magnus 1986. Atlas of North European Vascular Plants,
I. Koeltz Scientific Books, Königstein.

6. Jones, P.S. 1998. Aspects of population biology of Liparis loeselii
(L.) Rich. var. ovata Ridd. ex Godfrey (Orchidaceae) in the dune slacks of
South Wales. –Botanical Journal of the Linnean Society, 126: 123–139.
7. Kull, Tiiu, Tuulik, Taavi 2002. Kodumaa käpalised. Digimap, Tallinn.
8. Kuusk, Vilma 1984. Selts orhideelaadsed – Orchidales (Microspermae).
Eesti NSV floora IX. Valgus, Tallinn.

9. Rasmussen, Hanne N. 1995. Terrestrial Orchids from Seed to Mycotrophic Plant. Cambridge University Press.

10. Schmeidt, Olaf 1996. Eestimaa orhideed. Varrak, Tallinn.

11. Wheeler, Bryan D. et al. 1998. Liparis loeselii (L:) Rich. in eastern England: constraints on distribution and population development. – Botanical Journal of the Linnean Society, 126: 141–158.

Kadri Tali (1966) on botaanik, töötab teadurina Eesti põllumajandusülikooli zooloogia ja botaanika instituudis ning õpib doktorantuuris.



Kadri Tali
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012