2010/1



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
aasta lind EL 2010/1
Tänavuse aasta linnud on õgijad

Eesti ornitoloogiaühing valib igal aastal ühe linnu, keda üldsusele põhjalikumalt tutvustada ja kellele loodusesõbrad pööravad rohkem tähelepanu. Selle aasta lind on järjekorranumbrilt juba 16. ning sedapuhku on neid koguni kaks: punaselg-õgija ja hallõgija. Õgijad on meie looduse tavalised asukad, punaselg-õgija vanalinde elab meil pesitsusajal umbes niisama palju kui Tartu linnas elanikke, samasuvised pojad peale selle. Ometi ei suuda need huvitava nime ja elukommetega linnud tuntuse poolest võistelda eelkäijate kodukaku ega tedrega. Püüan seda vajakajäämist veidi leevendada.

Hirmuäratavad laululinnud. Õgijad on laululinnud, ehkki nende nimetus, toitumisviis ja mõneti ka välimus viitavad pigem röövlinnule. Õgijate nokk on tugev nagu kullil. Rahvasuu ongi meie esimest peategelast hallõgijat kutsunud tihasekulliks. Tihaseid sööb hallõgija meelsasti, nagu ka teisi väiksemaid linde. Enamasti on neid siiski raske tabada ning linnu põhitoiduks on seetõttu närilised. Veel kuuluvad hallõgija menüüsse roomajad ja suuremad putukad. Kirjanduses leidub isegi andmeid, et hallõgija saagiks on langenud nirk [6].

Veidi hirmuäratava ja tapjaliku nimetuse andis õgijatele juba süstemaatika isa Karl Linné. Perekonna ladinakeelne nimetus Lanius tähendab nimelt lihunikku. Sellise nimetuse on tinginud tõenäoliselt õgijate komme torgata oma saak terava oksa või okastraadi külge. On arvatud, et nõnda kogub lind toidutagavara. Mõne teadlase meelest aga on linnul sel moel lihtsalt hõlpsam toitu suupäraseks tükeldada.

Rahvasuu kutsub hallõgijat ka pajuharakaks (samamoodi on vanarahvas nimetanud küll ka hallrästast, pasknääri, siniraaga, peoleod ja rootsiitsitajat [3]). Oma sulestiku ja pika sabaga meenutab lind kaugelt vaadates väheldast harakat. Kuid tõepoolest oluliselt vähendatud kujul, sest „päris” haraka saba on umbes niisama pikk kui meie pajuharaka keha ja saba kokku. Suuruse poolest võib hallõgijat võrrelda näiteks rästaga.

Ja kui õnnestub hallõgijat hoolikamalt vaadelda, siis näeme, et ka nende sulestik ja välimus on üsna omamoodi. Seljasulestik on hall, alapool valge, silma piirkonda katab „must mask” ning nokk on tugev ja konksjas. Isas- ja emaslinnu sulestik on ühesugune. Noorlindude sulestik on tuhmim ning nende valkjat alapoolt ilmestab triibustus.

Hallõgijat tasub otsida talvel. Kõige parem on hallõgijat tundma õppida just praegu: talvel tegutseb muidu peiduline rabalind kultuurmaastikus. Saagivaritsuseks valib hallõgija endale üldjuhul silmapaistva koha. Teraselt tuleb jälgida telefonitraate ning põõsalatvu – tõenäoliselt istub aasta lind mõnes sellises kohas. Aga pilku tasub suunata ka veidi kõrgemale. Hallõgijatel on kombeks tuuletallaja kombel rappelendu teha. Nii võib ta põllu kohal paigal lennata mõnikord õige mitu minutit. Inimese suhtes on hallõgija enamasti pelglik ning lendab eemale juba mõnekümne meetri kauguselt.
Kultuurmaastikusse ilmuvad hallõgijad juba sügisel: septembris ja oktoobris. See on hallõgijate läbirände aeg: meil pesitsenud seltskond liigub enamjaolt lõuna poole, samal ajal saabub siia põhjapoolsetel aladel pesitsenuid. Neid jääb meile ka talvitama. Viimastel talvedel on Eestis talvitajate arvu hinnatud 500–600 isendile. Seega on huvilisel päris tõenäoline seda lindu näha.

Hallõgija pesitseb rabades. Hallõgija on tundraalade lind. Tema pesitsusalad jäävad Euraasia põhjaossa ning Põhja-Ameerikasse. Hallõgijal on üheksa alamliiki, peale selle mõned hallõgijaga väga sarnased liigid, näiteks Lõuna-Euroopas elutsev lõuna-hallõgija. Eestis pesitseb hallõgija rabades, kuid vaid vähesel arvul: 300–500 paari [2].
Pesapuuks valib hallõgija peaaegu alati rabamänni. Leitud pesad on paiknenud enamasti poole kuni viie, kõige rohkem kümne meetri kõrgusel. Hallõgijatel on kombeks pesitseda aastaid samas piirkonnas [4].
Pesa välisosa on tehtud kuivadest oksaraagudest, keskele on paigutatud rikkalikult kulu. Sisevooderduseks kasutab hallõgija mitmesuguseid linnusulgi. Valminud pessa munetakse kuni 9, enamasti 6–7 muna. Täiskurnaga pesi võib leida aprilli lõpul või mai algul, vahel alles juuni keskel.
Haudumine vältab umbes kaks nädalat ning sellega tegeleb valdavalt vaid emaslind. Noored hallõgijad lahkuvad pesast umbes kolme nädala vanuselt, kuid jäävad veel mõneks ajaks pesakoha lähedusse, kus vanalinnud neid toitmas käivad. Väiksematele poegadele tuuakse algul toiduks putukaid, suurematele poegadele juba sisalikke.
Üldjuhul pesitsevad hallõgijad kord aastas. Vaid juhul, kui esimene pesa rüüstatakse, võivad nad muneda ka teise kurna.

Teine tänavuse aasta lind on punaselg-õgija. Praegu pole mõtet teda meie loodusest otsima minna. Punaselg-õgijad lahkuvad Eestist enamikus juba augusti teisel poolel, üksikuid noorlinde võib näha veel septembris. Talvitama rändavad need linnud Aafrika lõunaosasse. Kevadel saabuvad punaselg-õgijad meie aladele üsna hilja, kas mai algul või alles keskpaigas.
Punaselg-õgijad ei elaks talve meie aladel üle: nad toituvad peamiselt mardikatest, ritsikatest ja teistest suurematest putukatest. Harvem kuuluvad linnu menüüsse sisalikud, väiksemat sorti närilised või linnud. Nii nagu hallõgijatel, on ka punaselg-õgijatel komme torgata suurem saak, näiteks hiir või sisalik, terava oksa külge rippuma. Sageli söövad linnud ära üksnes ohvri pea kui kõige maitsvama ja toitvama osa.
Kui hallõgija emas-ja isaslind sarnanevad väliselt nagu kaks tilka vett, siis punaselg-õgija sugupooltel on välimuse järgi lihtne vahet teha. Nagu linnuriigis tavaks, on isaslindude sulepartii pilkupüüdvam. Isaste punaselg-õgijate pea on sinakashall, selg ning tiivad roostepunased ja alapool kreemjas. Emaslinnud on kahvatumad: selg roostepruun ning valkjashall alapool tumeda triibustusega.
Kuigi punaselg-õgija talvitusalad asuvad kaugel, pole sealt paraku tulnud teateid Eestis rõngastatud lindude leidude kohta. Tegelikult on meil rõngastatud umbkaudu 4000 punaselg-õgija kohta saadud üldse vaid kaks taasleidu ning mõlemad kodumaalt. Huvitav on seejuures asjaolu, et mõlemad linnud – üks samal suvel, kui rõngastati, teine aasta hiljem – leiti lehmade jooginõust uppununa.

Tavaline haudelind. Punaselg-õgijad on küll laululinnud, kuid laulmas kuuleb neid tiivulisi üliharva. Teatavasti on lindude laulmise peamine, kuigi kaugeltki mitte ainus põhjus teha end ahvatlevaks emaslindudele. Selleks on aga isasel punaselg-õgijal sootuks teised nipid: ta hakkab oma värvikireva sulerüüga emaslinnu ees edvistama. Sageli võtab linnuisand seejuures huvitavaid poose, teinekord väristab oma pilkupüüdvaid tiibu. Kui emaslinnu huvi püsib, lõpeb pulmamäng veelgi intiimsema rituaaliga: õgijapaar võtab ette „oksanäkitsemise”. Selle ilusa pulmakombe raames võtavad vanalinnud kordamööda tulevase pesa ümbert segavaid oksi ära.
Punaselg-õgija on pesitsejana levinud peaaegu kogu Euroopas ning Aasia lääneosas. Aastatel 1998–2002 hinnati Eestis punaselg-õgija arvukuseks 20–30 000 haudepaari [1]. Nii mujal Euroopas kui ka meil on linnu arvukus viimasel ajal suurenenud. Eesti viimane, 2003.–2008. aasta arvukushinnang on 40–60 000 haudepaari [2]. Siinkohal tuleb siiski rõhutada, et põhjus pole pelgalt liigi suurenev arvukus, vaid ka ornitoloogide täpsem loendusandmestik.
Nii ehk teisiti – punaselg-õgija on tavaline ning üle Eesti levinud haudelind, sestap pole suvekuudel kuigi raske seda lindu leida. Seda enam, et üha rohkem punaselg-õgijaid on kolinud inimestele lähemale. Nimelt on punaselg-õgija pesakaartide põhjal tehtud elupaigaanalüüs näidanud aina suuremat asulate osatähtsust pesitsuskoha valikul. Punaselg-õgijaid tasub otsida eeskätt põõsastikest, noorendikest ja kadastikest ning nende lähikonnast.
Üldjuhul istub punaselg-õgija kusagil põõsaladvas või muul hea vaatega kohal. Sellest hoolimata pole teda alati lihtne märgata, sest see lind laulab haruharva. Küll tuleb lindu otsides kasuks, kui tunda punaselg-õgijate hoiatushüüdu, mis kõlab kui „drvät-drvät” või „tsäk-tsäk”.
Punaselg-õgijate pesitsust jälgides peab loodusehuviline olema õige ettevaatlik. See liik on pesitsusajal häirimise suhtes laululinnu kohta tavatult tundlik ning võib pesa lähedusse sattunud inimese tõttu oma kurna kergesti hüljata.
Pesitsemisega teevad punaselg-õgijad algust kohe, kui on saabunud. Alates maikuu lõpust või juuni algusest võib leida juba täiskurnaga pesi. Neis on enamasti 5–7 muna. Haudumine vältab punaselg-õgijatel umbes paar nädalat. Vanima ja noorima poja koorumisel võib olla mõni päev vahet, sest emaslind asub hauduma juba enne, kui viimane muna munetud.
Noored lahkuvad pesast õige kiiresti, 12.–15. elupäeval. Pesast lahkudes lendavad nad siiski veel üsna kohmakalt. Järgmised paar-kolm nädalat toovad vanalinnud neile lisatoitu, enne kui pojad täielikult iseseisvuvad.
Punaselg-õgijatel jätkub aasta jooksul aega pesitseda üksainus kord, sest augustis rändab enamik vanalinde siit ära. Septembris võib meil näha veel üksikuid noorlinde.

Kõik loodusesõbrad on oodatud osalema aasta linnu projektis. Tuleb üksnes selle aasta linde tunda või siis tundma õppida. Juba praegu saab iga huviline aidata koguda andmeid hallõgija talvise leviku kohta. Selleks tuleb jaanuaris-veebruaris kohatud hallõgijate vaatlused kirja panna ning edastada need Eesti ornitoloogiaühingule. Kõige lihtsam viis on vaatlusi sisestada projekti veebilehe www.eoy.ee/ogijad kaudu, kust leiab kõik juhendid. Kellele see ei sobi, võiks oma hallõgija talvised vaatlused edastada tavaposti teel: EOÜ, pk. 227, Tartu. Teatesse peaks kindlasti märkima vaatluse kuupäeva, võimalikult täpse vaatluskoha ning kirjelduse elupaiga kohta, kus lindu nähti.
Punaselg-õgija kohta kogutakse aasta linnu projekti raames pesitsusandmeid. Juhendid pannakse projekti kodulehele üles kevadel.

1. Elts, Jaanus jt. 2003. Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus. – Hirundo 16: 58–83.
2. Elts, Jaanus jt. 2009. Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2003–2008. – Hirundo 22: 3–31.
3. Mäger, Mart 1994. Linnud rahva keeles ja meeles. Koolibri, Tallinn.
4. Rootsmäe, Lemming; Veromann, Heinrich 1974. Eesti laululinnud. Valgus, Tallinn: 62–72.
5. Väli, Ülo 2005. Punaselg-õgija elupaigakasutus Eestis pesakaardiandmestiku põhjal. – Hirundo 18: 10–17.
6. Great Grey Shrike: en.wikipedia.org/wiki/Great_Grey_Shrike

Kasutatud on ka Matsalu rõngastuskeskuse andmeid.

Tarvo Valker (1984) on projekti „Aasta lind 2010” juht.



Tarvo Valker
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012