Kopenhaageni kliimakõnelused lõppesid pettumusega: riigid ei andnud tegelikke lubadusi piirata kasvuhoonegaaside heidet õhku. Ent Kyoto lepe kehtib veel veidi ja on aega, et selle järjes kokku leppida. Miks kokkuleppele ei jõutud?

Rahvusvahelise kliimalepingu võtmeriik on Hiina. Kyoto kliimaleping ei pannud Hiinale ja teistele kiiresti arenevatele majandustele kohustusi piirata kasvuhoonegaaside heidet. Ent hiljaaegu möödus Hiina senisest suurimast kasvuhoonegaaside õhkupaiskajast USAst ning ilma Hiinata pole võimalik tulemuslikust kliimalepingust rääkida.

Kuigi meie jaoks omapärase poliitilise ja seadusliku taustaga, jälgib Hiina väga hoolega teiste majandushiidude – USA ja Euroopa Liidu tehtavaid valikuid. Kliimakaitse vallas on Euroopa Liit olnud kõige ambitsioonikam, kuid Hiina jaoks on USA suurem autoriteet. Kuni USA pole püstitanud endale selles vallas siduvaid ja tugevaid eesmärke, ei hakka ka Hiina ennast liigutama. USA senat alles arutab asjaomaseid seadusi ning nende puudumisel ei olnud Barack Obama kõlavad üleskutsed Kopenhaageni kohtumisel teise jaoks piisavalt veenvad. Usun, et kui senat oma kliimameetmed kevadeks jõustab, liigutakse ka rahvusvahelise kliimalepinguga kiiresti edasi. Hiina ei soovi jääda kõrvalt vaatama, kuidas konkureerivad riigid asuvad kliimakaitse põhjendusel oma majandusi restruktureerima ja tõhusamaks muutma.
Rahvusvahelise kliimalepingu üle peetavates vaidlustes oleks hea tuua võrdlus teise suure globaalprobleemi – osooniaukude teema lahendamisega. Tegevust atmosfääri osoonikihi hõrenemise vastu on sageli peetud rahvusvahelise koostöö musternäidiseks keskkonnapoliitikas. Osooniaukude probleemile leiti globaalse lepingu abil lahendus: külmikutes hakati kasutama vähem osooniohtlikke kemikaale ja nüüdseks on osooniohtlike ühendite kontsentratsioon hakanud atmosfääris vähenema. Tööstuste restruktureerimist nõudev globaalne keskkonnaleping on seega võimalik.
On siiski üks väga oluline erinevus: kui kliima ebastabiilsuse põhjustatavad probleemid löövad esimesena vaeseid arengumaid, siis osooniaukudest tingitud probleemid ähvardasid esmalt poolustele lähemaid riike, rikkaid tööstusmaid. Arvan, et just seetõttu oli rikaste riikide tegevus selle probleemi puhul kiirem ja jõulisem. Kliimamuutuste korral on arenenud riikidel lihtsam lahendusega venitada, sest probleemid on esialgu teistel. Poliitikuil on elanikkonnale raske põhjendada suuri kulutusi valdkonnas, kus probleemid pole nende jaoks veel käegakatsutavad.