Talvises rabas ja metsas valitseb vaikus. Aeg-ajalt kostab kusagilt kaugemalt rähni toksimist või puuokstes tihaste sidinat. Kui rähn lõpetab ja tihaseparv edasi liigub, muutub kõik uuesti vaikseks. Nii vaikseks, et kuulete enda südametukseid, kõhuhääli või hingamist. Järsku kostab puude kohalt tiivalöökide vihinat ja üksikuid kraaksatusi: rongapaar lendab üle.

Ronka peetakse meie planeedi üheks intelligentsemaks olendiks, kelle taibukust võib võrrelda kaheksajala või ðimpansiga. Intelligentsus hõlmab küll palju tahke, kuid üks põhilisemaid on kohanemisvõime, oskus sobituda muutuvate loodus- ja sotsiaalsete oludega. Intelligentseks ei peeta seda, kellel on palju teadmisi, vaid seda, kes oskab neid erisugustes olukordades edukalt rakendada. Tõsi, õppimisvõime on kindlasti taibukuse alus.
Ronga puhul saab rääkida nii loomulikust intelligentsusest ehk sünnipäraselt nutikast elukorraldusest kui ka uute kogemustega kogutud intelligentsusest. Nii nagu inimeste seas, on ka ronkade hulgas mitmesuguse õppimisvõime ja taibukusega isendeid.

Talv on karm aeg, mil paigalinnud peavad sageli oma toitumisharjumusi muutma. Kui tihased ja teised väiksemad linnud peavad talveks üle minema putuktoidult seemnetoidule, siis ronga puhul nii drastilist muutust ei toimu. Suvel on ronk kõigesööja ja talvelgi on menüüs tähtsal kohal korjused. Et ronk on sageli esimene, kes korjuse leiab, siis nimetatakse teda ka „konserviavajaks”: tema järgi joonduvad kõik teised raipesööjad.
Sula ilmaga, kui korjus on piisavalt pehme, kasutavad rongad oma tugevat nokka selle avamiseks. Kõigepealt süüakse ära sisikond: eriti meeldib ronkadele maks ja kopsud, mis sisaldavad palju vajalikke mineraale ja toitaineid. Seejärel minnakse liha kallale, kuni lõpuks jääb järele vaid luustik, mille omakorda hundid, rebased ja kährikud laiali tassivad.
Külmal ajal, kui korjus on muutunud kivikõvaks, talitavad rongad hoopis teisiti. Külmunud nahast läbi raiuda on vaevaline ja energiakulukas töö, mida ronkadel pole otstarbekas ise teha. Nüüd istutakse lähedusse puude latvadele või otse korjusele ja hakatakse „laulma”. Seda kuulevad ümbruskonnas viibivad hundid või rebased ning peagi on abivägi kohal. Ronkadel on huntidega erilised koostöösuhted: nemad avastavad korjuse ning annavad sellest teada huntidele, kes kohale ilmudes saavad kehakinnitust ja avavad omakorda ronkadele ligipääsu toidule. Niimoodi ei toimita mitte ainult talvel, vaid ka puhkudel, mil surnud looma nahk on liiga sitke, et sealt omal jõul hõlpsasti läbi tungida, näiteks vana metskult või põder.

Rongad on olulised ka meil talvitavatele kotkastele – meri- ja maakotkale –, kes talviti elatuvad samuti raibetest. Kaarnad on jällegi need, kes kotkastele toidu kätte näitavad. Oma kogemustest tean väita, et rongad pakuvad kotkastele ka turvatunnet. Talvel kotkaid pildistades olen nimelt pannud tähele, et kotkas maandub korjusele alles siis, kui rongad selle kallal toimetavad. Et seda näha, peab juba pimedas varjetelki minema: koos päikesega tulevad rongad, kelle järel sageli lendab meri- või maakotkas. Enne, kui on piisavalt valgust, rongad korjusele ei maandu.
Kuigi looduses viibides näeme ronki peaaegu iga kord, on nad väga ettevaatlikud linnud, kes oskavad hästi märgata isegi pisiasju. Näiteks, fotograaf on varje üles seadnud ja andnud lindudele paar päeva kohanemisaega. Kui ta nüüd hommikupimeduses varjesse peitub ning objektiivi otsa välja pistab, pole esimesel korral eriti lootust, et rongad puulatvadest maha tulevad: nad on muutust märganud ja umbusklikud. Et edukalt pildistada, tuleb pildistusava lahti jätta ka selleks ajaks, kui fotograaf varjes ei viibi. Veelgi parem, kui sealt pista välja mõni toru, mis imiteeriks objektiivi.
Kui koidu eel hahetab, maanduvad rongad korjusele. Kõigepealt tulevad noored ja uljad rongahakatised; vanad ja targemad jäävad veel mõneks ajaks latvadesse istuma. Ka kotkad ootavad veidi, enne kui maanduvad toidupoolist nautima. Korjusel toitudes suhtuvad rongad kotkastesse kui konkurentidesse. Huvitav on asjaolu, et merikotka kohalolek ei tekita ronkadel mingit aukartust, kuid maakotkast hoitakse turvaliselt eemale. Merikotkast tiritakse sabasulgedest või hüpatakse selga, et teda korjusest eemale peletada. Eriti ebameeldivaks muutub kotkale olukord siis, kui teda vaenavad korraga mitu ronka. Olen mitu korda olnud sellise ahistamise tunnistaja.

Näiteks üks juhtum merikotkaga. Kümmekond ronka tegutses ühe korjuse kallal, kui sinna maandus kaks merikotkast. Esimesel hetkel ehmusid rongad nii, et pagesid lähedusse rabamändide otsa ning jäid vaatama, mis edasi saab. Merikotkad jälgisid veidi ümbrust ning lähenesid hüpetega korjusele. Nad olid siin ennegi käinud: tegu oli mu vanade tuttavatega. Kohe, kui merikotkad korjuseni jõudsid, tulid rongad puudelt alla ning hakkasid oma „saaki” uuesti sööma. Et aga merikotkas on suur lind, ei mahtunud kõik rongad enam pala kallale. Esialgu prooviti kotka juurest kiirelt tükikesi haarata, kuid see polnud lihtne, sest korjus oli külmunud ja kõva: andis nokaga taguda, et mõni tükk kätte saada. Tuli midagi välja mõelda.
Veidi aru peetud, prooviti asi lahendada koostöös. Kaks ronka astusid toituva merikotka taha ning hakkasid kordamööda teda sabast kiskuma. Esialgu ei teinud kotkas sellest välja, kuid peagi läks olukord tüütuks ja ta proovis ahistajaid nokaga lüüa. Ega ta sellele eriti lootnud, see oli pigem ähvardus. Löömise hetkel sai üks ronk oma positsiooni tagasi ning hakkas ettevaatlikult kotka kõrval korjust nokkima. Teine aga ei jätnud jonni ja proovis üksinda kotkast jagu saada, oodates, nokk lahti, et tabada kõige paremat momenti. Paaril korral õnnestus tal sabast kinni saada, ent mõne minuti jooksul ei lasknud kotkas end häirida. Siis aga läks suur lind närvi ning tegi juba tõsise rünnaku, mis kiusaja kiiresti sootuks männi otsa kupatas. Teised rongad toitusid rahulikult koos merikotkaga edasi.

Hoopis teine lugu on aga maakotkaga. Kui tema korjusele maandub, lendavad rongad mitme meetri kaugusele ja ootavad kannatlikult, kuni lindude kuningas eine lõpetab. Rongad isegi ei proovi maakotkaga rinda pista, teades hästi, et tema nalja ei mõista. Olen olnud tunnistaja, kui üks noor ja uljas ronk proovis maakotka peal samasugust trikki kui merikotka puhul. Kiirelt ja ootamatult ründas kotkas ronka: murdis tal tiiva ning surmas seejärel.

Kui teiste liikidega suhtlevad rongad eelkõige toidu teemal, siis nende omavahelised suhted on keerukad ja veel märksa huvitavamad. Nii nagu paljudel teistel liikidel, võib leida inimsuhetega sarnaseid jooni: hoolivust, tähelepanuvajadust, läheduse vajadust jne. Ronkade sotsiaalsed suhted on dünaamilised: täna kehtinu ei pruugi toimida homme või nädala pärast.
Istusin varjes ja pildistasin korjuse ümber toimuvat. Seal sujub aeg oma rada pidi, kellal pole mingit tähtsust. Esmavajadused rahuldatud, võtsid rongad päikest ja nautisid täis pugu. Nii mõnigi aga kasutas jõudehetki hoopis targemini, kui lihtsalt aega mõnusalt surnuks lüües. (Taas)leidnud oma paarilise, suruti end tema külje vastu. Armunud ronga noka vahelt tuli eriline hääl, mis meenutas pudrupoti mulksumist. Seejärel lubas paariline end nokaga kaelalt ja tiiva alt sügada. Armunute suuruse järgi võis öelda, et tegemist oli noorte lindudega. Üks sügas hoolikalt teise kaelasulgi ning teine lasi seepeale mõnusalt silma looja. Natukene tukkunud, läks ta uuesti korjuse juurde tagasi ning armuvalus kaasa töterdas talle järele, tiivad sorakil.
Ma ei tea, kas niiviisi kinnistati juba püsivat paarisuhet või oli tegu lõbusa tiivaripsutusega. Nii või teisiti tuleb tõdeda, et rongad on mõneski mõttes inimeste sarnased. Või öelda vastupidi: inimesed on ronkade sarnased?

Mitmelgi talvepäeval olen olnud tunnistajaks kingituste tegemisele. Paljud linnud, eriti troopikas elutsevad, püüavad kingituste abil meelitada vastassugupoolt paarituma. Ent mina nägin kinkimist märtsi keskpaigas, kui ronkadel munad pesas ja esimesed pojadki koorunud. Kaks ronka hüppasid vanale männitüükale, ühel oli midagi heledat noka vahel. See, kes võttis kõrgema positsiooni, andis kingituse allpool seisjale üle. Alguses puudutas too andamit õrnalt nokaga ning veendunud selle ehtsuses, kalliduses, headuses või mõnes muus väärtuses, võttis kingi vastu. Oletasin, et kingiks oli mõni luu- või nahatükk korjuselt, kuid lähemalt vaadeldes oli tegemist nelinurkse puutükiga!
Arvan, et siingi kinnistas rongapaar oma paarisuhet. Kuid mine tea, äkki on ka ronkadel nõnda, nagu valgetel toonekurgedel, kes küll loovad eluaegseid paare, ent kelle isased pole mitte nii truud, kui esmapilgul tundub. Ehk käib ka rongal „mees” ringi ning lööb vabadele ja vallalistele emandatele külge, sellal kui „naine” pesal istub ja poegi soojendab? Igal juhul oli tegu iseenesest kaunis ja üllas, oli see nüüd kingitus abikaasale või armukesele.
Ronk on meil täiesti tavaline lind, kuid selle harilikkuse taga peitub mitmekülgsus ja väga huvitav elukorraldus. Varjes istudes ja pildistades olen kogenud vaid tühist osa ronga eluolust. Kui see väikegi osa on olemuselt nii suur, siis mida veel ülejäänust arvata?

Jaanus Järva (1970) on loodusfotograaf, tegeleb ka loodusest ja seal toimuvast kirjutamisega.