Möödunud aasta lind kodukakk osutus rahva seas üllatuslikult populaarseks liigiks. Eesti ornitoloogiaühingu ja Eesti rahvaluule arhiivi koostöös koguti ülestähendusi nii inimeste endi kogemuste ja vaatluste kohta kui ka teistelt kuuldut: uskumusi, lugusid öökullist kui endelinnust, rahvapäraseid nimetusi jne. (loe ja vaata joonistusi: www.eoy.ee/kodukakk). Nüüd on aeg otsida vastust küsimusele, kas meie argikujutluste kakk vastab eurostandardile.

Kõigepealt tuleb tunnistada, et rahvapärimusse talletunud kakuliste liiki määrata on olnud raske läbi aegade nii meil kui ka mujal. Näiteks kümneköiteline usundileksikon „Handwörterbuch des deutschen Aberglaubens” (1927–1942) pakub välja kolm märksõna: kirjelduste järgi otsustades on Eule kakkude üldnimetus, Kauz märgib pigem kodukakku ja Uhu kassikakku, kuid täpset vahet pole tehtud.

Juba antiikajast on öökulli peetud õnnetusetoojaks, fataalseks endelinnuks. Pulmarongile vastu lendav öökull hoiatab noorpaari õnnetuse eest, kaku hääl haigetoa akna taga kuulutab kadu. Kodukakku on nimetatudki surmalinnuks ja leinalinnuks. Germaani traditsioonis on tema hüüd „Komm mit!” („Tule kaasa”). Kes ta kutset kuuleb, sureb enne, kui aasta mööda saab. Itaalias on isegi öökulli pilku surmavaks peetud. Talletatud uskumusteadete järgi otsustades on teiste rahvaste folklooris halvad ended – surm, haigus, sõda, nälg, ikaldus, tulekahju – kakkudega seotud pärimuses suuremas ülekaalus kui meil.

Eesti traditsioonis on öökulli sõnumit püütud lahti mõtestada, ja siin on oma reeglid. „Kui mina läksin poisikest tooma Elva kliiniku, siis öökull vääksus lapse moodi. Öökulli häälest on kohe kuulda, mis ta ennustab. Kui tuleb õnnetus, siis ulub. Kui pulmad tulevad, siis piiksub” (Rannu, 1988). Kakuliste häälitsusi jälgides on meil üsna oluliseks peetud, kas endelinnu hüüd kõlab rõõmsalt või kurvalt, selle alusel on ka interpreteeritud: ulumine, oigamine, nutmine, nuuksumine ja kiunumine tähendab surma, leina, kurbust, vaeva, õnnetust vm. halba; kiiksumine, niutsumine ja haukumine kuulutab lapse sündi; naermine tähendab head – kasvab hea vili, tuleb kaugelt külaline, ees on pulmad, tuleb pidu. Huikamine võib tähendada nii head kui ka halba, üksiti lihtsalt ilmamuutust. Händkaku rütmistatud hüüd „Uhuu! Kas tüdrukud kodu?” annab märku, et peresse on peatselt kosilasi oodata.
Soome folkloorist on teada kena seletusmuistend kosilaste ootamisest tüdinud vanapiigast, kes aina hõikas: „Uhuu! Uhuu!”, et peiud teda märkaks, kuni muutus kassikakuks. Lääne-Euroopa rahvaste folklooris kohtab nunnast kakuks muutumist, samuti võivad saada vanatüdrukutest pärast surma öökullid. Kõige sagedamini on kakkusid peetud nõia kehastuseks, öökullina võib end näidata ka metshaldjas. Ühtlasi on kakkudele omistatud erilist maagilist mõju nõiduse tõrjes, nimelt painaja vastu – seda ka Eestis.

„Öökull ja nahkhiir peavad vanapagana tehtud olema, need on tema oma näu järele teinud, sellepärast nad öösel käivad. Öökull maha lasta ja talli ehk lauda seina külge naeltega kinni lüüa, siis miski paha haigus loomadesse ei hakka, sest et pahad vaimud seda kardavad” (Haljala, 1896).
Tõenäoliselt sai kakkude talliustele või -seintele naelutamise komme meil tuntuks mõisade kaudu, teateid on enam Saaremaalt ja Lõuna-Eestist. Mulluselt kakufolkloori kogumise võistluselt siiski sellesisulisi tekste arhiivile ei saabunud.

Nõiakullide hulka kuulub Lapimaa kulliks nimetatud ja meile aeg-ajalt talikülalisena sattuv lumekakk. Teda on nähtud Lapi nõidade läkitatuna Eestimaalt tetresid oma maale kihutamas:
„Lapi kull käinud vanal ajal Saaremaalt tetri ajamas. Kui tema Saaremaale jõudnud, siis lendand kõik tedred tema juure kokku. Kohe võtnud, kui suur kari juba koos olnud, tagasimineku Lapimaale ette. Nii käinud Lapi kull vanasti tihti Saaremaalt tetri ajamas. Tedred ei kartnud teda põrmugi, vaid imeväel kogunud kõik parves tema ümber ja lendand ühes temaga Lapimaale” (Muhu, 1927).
Ka Lapi kaku kohta ei tulnud mulluse kogumisaktsiooniga ühtegi teadet. Üllatav oli koguni heatahtlik, sõbralik ja hooliv suhtumine nii ronimisharjutusi tegevatesse kakupoegadesse kui ka vareste rünnaku eest varjuvatesse vanalindudesse. Üle ootuste rohkesti laekus perepärimusena põlvest põlve jutustatud memoraate ennete (lapse sünd, pereliikme või kodulooma surm, õnnetus vm.) täideminekust, samuti öökulli häälitsuse seostamisest mingi vaimolendiga. Aga kakku kui tarkuse sümbolit mainiti vaid paaris saadetises.

Mall Hiiemäe (1937) on loodusehuviline folklorist, Eesti rahvaluule arhiivi vanemteadur.