Eesti Looduse novembrinumbrit lugedes tundub küll, et meie loomakaitseselts ja roheliste erakond tahavad olla veel rohelisemad kui Euroopa Liidu omad. Kipub paika pidama uutmoodi vanasõna, et üks asjatundmatu oskab rohkem väita, kui sada tarka tõestada või ümber lükata.

Neid probleeme, mida meie loomakaitsjad on harjunud esile tõstma, aitavad ennetada Euroopa Liidu direktiivid jm. õigusaktid [1, 4–6]. Juba 2004. aastal võtsin Audru karusloomakasvanduse loomakasvanduse juhina vastu kõrgetasemelise Euroopa Liidu komisjoni ja andsin Eesti veterinaarametnike juuresolekul kaks tundi inglise keeles aru, kuidas olen järginud direktiive ja täitnud vastavat enesekontrolli plaani. Õigusaktidele lisaks järgivad Euroopa karusnahakasvatajate ühingu (www.efba-eu.com) liikmed tavade koodeksit [3], mis tugineb Euroopa nõukogu soovitustele [2], hõlmab kõiki karusloomade tervishoiu ja pidamisega seotud probleeme ja põhineb aastakümnete jooksul tehtud tõsiteaduslikel uuringutel.

Nende uuringute ajendiks on enamasti olnud nn. roheliste õhust võetud väited. Et aga roheliste poliitiline võim Euroopa riikides suurenes, siis ei jäänud karusnahafarmidel muud üle, kui kulutada koos riikidega suuri summasid, et nende väiteid tõestada või ümber lükata. 1993. aastal paiknes üle Taani kuus uurimiskeskust, kus farmerite kokkupandud raha eest uuriti päevast päeva loomakaitsjate väidete paikapidavust. Samas ei pidanud rohelised oma väidete tõestamiseks kulutama sentigi.
Taani toodab enamiku maailmaturu minginahku ja see on kuningriigile suur tuluallikas. Niisama tähtis on sinirebasenahkade müük Soome riigile.
Euroopa Nõukogu direktiivi [6] alusel käsitletakse Euroopa Liidus puurikarusloomi koduloomadena. Eestis on direktiivi nõuded jõustunud alates tänavusest aastast. Ettevalmistusaeg oli Eestile seitse aastat.
Olles ligi kolm aastakümmet töötanud karusloomakasvanduses, võin täie vastutustundega öelda, et karusloomad elavad palju paremini ja stressivabamalt kui inimesed – vähemalt Eestis.
Selle tagavad tasakaalus ja täisväärtuslik toit ning elutingimused. Olgu mainitud, et noorloomad saavad kindlal kellaajal kolm korda päevas ja seitse päeva nädalas stressivabalt süüa. Metsas neil vist niisama hästi ei lähe! Kui alates tänavusest aastast keegi kunagi avastab, et karusloomade pidamine ei vasta mainitud direktiivile (või muudele õigusaktidele), siis on põhjust teemat arutada, kuid kuni möödunud aasta lõpuni oli kõik karusloomadega seotu ammu seadusandjaga selgeks räägitud ja kokku lepitud.

Kui pidada puurikarusloomi koduloomadeks, siis vääriksid nad samamoodi kui teised koduloomad riiklikku tähelepanu. Kahjuks ei ole Eesti riik karusloomafarme toetanud, kuigi kasvandused on omal ajal andnud kindlasti rohkem tulu- ja sotsiaalmaksu kui mõnigi tunnustatud koduloomaliik. Vaeslapse staatus on mõjunud kasvandustele laastavalt.
Rikkad riigid aitasid oma kasvandusi, et viia need vastavusse uute nõuetega. Meie ettevõtjatele käis see ilma riikliku toetuseta ilmselgelt üle jõu ja enamik otsustas lõpetada. Kaheksast suuremast kasvandusest on järel vaid üks ja seegi soomlaste oma. Olen oma silmaga näinud, kui suuri investeeringuid on Karjaküla karusloomakasvandus olnud sunnitud tegema, et nõudeid täita ja ellu jääda.

Loomaarstina tahaksin kommenteerida novembrikuu Eesti Looduses lk. 10–13 esitatud pilte ja nende allkirju (samad pildid on toodud ka siin – toim.).

1. pilt. Tänavu 1. jaanuarist on mitmekorruseliste puuridega varjumajad Euroopa Liidus keelatud. Kõnealusel pildil aga ei ole seda laadi varjumaja. Siin paiknevad alumises suures puuris noorloomad; ülemised pisikesed puurid on üksnes ajutiselt paigaldatud emadele, selleks et pärast võõrutamist saaks ema olla poegade lähedal ja hoida neid võõrutusjärgse stressi eest.
Hiljem paigutatakse noorloomad kahekaupa, põhikarjaloomad ühekaupa puuridesse. Kõnealust vaatepilti võib näha ainult paar-kolm nädalat, võõrutusjärgsel ajal.

2. pilt. Valgete minkide noorloomad ei ole stressis, enamasti tekivad vigastused mänguhoos. Nii suurte kutsikate juurest on ema juba ära võetud ja sellepärast lutsivad nad enamasti üksteise kõrvu, sageli aga antakse hammastele voli ja võetakse natukene rohkem. Vigastatud loomad eraldatakse, ravitakse ja paranevad hästi.

3. pilt. Saba ja jäsemeid ei näri üksteiselt ära võõrutatud rebasekutsikad (pildil), seda võib teha vaid ema. Miks, seda ei ole selgeks tehtud. Säärast käitumishälvet tuleb mõnikord ette ja see ema praagitakse karjast. Pojad õnnestub sageli veterinaaride hoolsa tööga nahastamiseni üles kasvatada. Omal ajal oli Audru karusloomakasvanduses tööl peaveterinaararst, neli veterinaararsti ja kaks sanitari 15 000 looma kohta. Perearsti tavaline koormus on peaaegu sama, umbes 2000 inimest.
Küll aga oleks talitaja pidanud väiksema ja vigastatud kutsika panema omaette aluskattega puuri, mitte võrgul hoidma. Kui kutsikate vahel juba kakluseks läheb, üldjuhul toidu pärast, mitte stressist, siis murtakse nõrgem lihtsalt maha ja enamasti süüakse ka ära.

4. pilt. Karusloomi saab pidada ainult võrkpõhjaga puuris, maast kõrgemal, sest maa peal sureksid loomad lühikese aja jooksul parasitaarhaigustesse. Võrgust puur on parim lahendus haiguste vastu ja selleks, et hoida karusnahk puhtana. Karusloomafarmerile on sõnnikust läbi imbunud nahk ehk praaknahk suur õnnetus. Üks talitaja tähtsamaid ülesandeid on hoida puur puhas. Harukordselt rumal on loomakaitsjatelt kuuldud väide, et võrgul elavatel loomadel tekitatakse kunstlikult kõhulahtisus, et hoida puur puhtana.

5. pilt. Farmiloomad on kohastunud elama traatvõrgul, põhikarja loomad võivad elada paarikümne aasta vanuseks ja anda viljakaid pesakondi kõrge vanaduseni. See on ilmnenud nn. lemmikloomadel – loomadel, keda peetakse keskmisest kauem. Tavalisi põhikarjaloomi peetakse kolm kuni neli aastat, kõige rohkem on nende seas teise aasta loomi kui kõige viljakamaid. Nahalooma eluiga on keskmiselt kuus kuud.
Karusloomi on aretatud niisama intensiivselt kui teisi koduloomi. Eesmärk on suurem ja kvaliteetsem nahk. Kaasates tõuaretusse arvutid ja kunstliku seemenduse, on viimasel kümnendil näiteks sinirebaste kaalu suurendatud viielt kilogrammilt kuni kahekümneni, naha pikkus (ilma sabata) on suurenenud 70 sentimeetrilt 1,5 meetrini ja enam.
Puuride ümberehitamine kõrgemaks ei ole läinud niisama kiiresti. Pildil näha oleva jalgade asendi ongi põhjustanud ühest küljest suur kehakaal, teisest küljest madal puur, kus loom ei saa end sirutada. See ei ole küll loomulik, kuid madalas puuris loomale ainuvõimalik. Eespool jutuks olnud Code of Practice’i alusel peaks selline olukord kaduma, sest õigusakt kohustab tagama loomale sirutusvõimaluse, andes täpselt ette puuride mõõtmed ja pindalad. Sama nõude alusel oleks Audru karusloomakasvandus pidanud rebasepuurile kõrgust lisama 15 cm, ainuüksi mõtlemine töömahust ja kuluvast rahast oli vastuvõtmatu.

6. pilt. Ei ole tõene, et kasvandusrebastele on omane inimpelgus. Vastupidi novembrinumbris väidetule on tõuaretus selles osas tõhusalt aidanud. Agressiivseid ja kartlikke ei pea karjas keegi, nende geenid praagitakse. Samuti vastuoksa väidetule, üldiselt kasvanduste omanikud siiski investeerivad rõõmuga loomade söötmisse, jootmisse, pidamisse ja koristamisse, sest see tasub ära.

Siin toodud väited põhinevad autori põhjalikul kogemusel veterinaari ja loomakasvatuse juhina. Võrreldes siinseid ja novembrinumbri pildiseletusi, jääb vaid imestada, kuivõrd on võimalik tõde väänata. Kes ajab taga poliitilist kapitali, kes soovib lihtsalt olla pildil, kuid enamasti tehakse seda lihtsalt teadmatusest.
Kui käituda samamoodi kui loomakaitsjad siis piisab, kui käia ära haigla traumaosakonnas, hullumajas, vanglas ja asotsiaalide juures, pildistada ning üldistada – ja inimühiskonna palest ei jää suurt midagi järele. Küll selle elusalt nülgimise ka leiab!
Kõnealustes artiklites toodud ja viidatud Norra fotod olid valitud ja kommenteeritud kindla sihiga kallutada üldsuse arvamust. Tasub siiski mainida, et erinevalt meist ei kuulu Norra Euroopa Liitu ega allu selle seadustele. Kuid loomulikult leiaks ka Eestist samalaadset pildimaterjali: elab ju Karjakülas üle 100 000 looma koos oma õnne ja õnnetustega, nagu ikka nii suures populatsioonis. Sellise hulga puhul näeb juba enam-vähem kõik hädad ära, mis neid loomaliike tabada võivad. Isegi suurema osa väärarendeid, mis tulevad ette teatud statistilise tõenäosusega. Sellest hoolimata on omaniku põhieesmärk hoida hea pidamise, toitmise ja veterinaaride abiga loomi hädadest eemal: sellest oleneb tema kasum.

Karusnahkade müügist. Olen olnud puurikarusnahkade müügiga kursis ligi kolmkümmend aastat ja metsakarusnahkade müügiga OÜ Redonia ühe omanikuna viimased kümme aastat. Kolmekümne aasta jooksul on olnud viis-kuus mõõnaperioodi. Eelmine enne praegust oli 1998–1999. aastal, kui kähriku nahk ei maksnud midagi ja nahad jäeti metsa samamoodi nagu nüüd. Ilusad ajad on enamasti kõigil meeles, kehvad ei meenu isegi vanadele jahimeestele. Kahjuks ei saa paljud inimesed Eestis veel aru, et ammu on käes aeg, kus väikese raha eest tuleb hoopis rohkem tööd teha.
Karusnahaturgu mõjutab otseselt puurikarusnahkade hind. Kui nende hind tõuseb, tõmbab see kaasa ka metsanaha kui odavama tooraine hinna. Ent hinna tõustes tahavad kõik rikkaks saada, farmerid suurendavad põhikarja ja turg täitub ruttu kvaliteetsete puurikarusnahkadega. Lõpuks on kõike küllalt, aga hind on laes nii puuri- kui ka metsanahal ja mull lõhkeb: kellelegi pole enam kallist nahka vaja, ostujõulisel tarbijal on kasukas olemas ja sajad kährikuääristega joped seisavad poes.

Karusnahahinna seekordne ülemaailmne mull lõhkes Soomes möödunud varakevadel Vantaa oksjonil. Palju varem kui kinnisvaramull. Targad valitsejad oleksid selle järele saanud maailmamajanduse olukorda prognoosida: majanduse jahtudes langeb karusnaha hind esimesena ja hakkab viimasena tõusma. Ühtlasi saaks selle järgi ennustada, millal kindlalt paremaks läheb. Väga paljud Soome farmerid lähevad ilmselt pankrotti, enne kui karusnahaturg korrastub: nahkade arv väheneb, vahemeeste kallilt ostetud nahad segatakse odavate uutega ja siis kõik maha müüakse.
Metsakährikunahkade nõudlus on nüüdsel ajal peaaegu olematu. Parem, kui me ei oleks eelmisel kevadel metsanahku üldse kokku ostnud, oleks raha rohkem alles jäänud.
Praegune kriis kestab veel mitu aastat, nagu öeldud, tõusva majanduse aegu jätkub raha metsakarusnahkadele viimasena. Nii käitub turg ja siin ei ole mitte midagi tegemist karusnahavastaste (kelle propagandat ei saa mingil juhul samastada rohelise mõtteviisiga) võidukäiguga. Inimlikult on küll arusaadav, et nad himustavad praegust madalseisu kuulutada enda saavutusena.

Pean ka ennast rohelise mõtteviisi pooldajaks, kuid soovin kogu südamest – vähem sisutut kära ja rohkem tõsikindlaid väiteid, tarkust ja tasakaalukust. Muidu juhtub jälle nõnda nagu end rohelisteks nimetava seltskonnaga viimastel valimistel: üks protsent toetushääli, ja siis nad lagunesid veel pooleks.

1. Agreement on International Humane Trapping Standards: en.wikipedia.org/wiki/Agreement_on_Humane_Trapping_Standards
2. Council of Europe recommendation concerning fur animals: loe nt. http://www.originassured.com/index.php/library/farmedrulesandregulations/
3. EFBA Code of Practice for the care and handling of farmed mink, fitch and fox in Europa.
4. Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiv 2000/60/EÜ (23. oktoober 2000); selle alusel on kehtestatud ühenduse veepoliitika tegevusraamistik.
5. Komisjoni direktiiv 93/119/EÜ (22. detsember 1993) loomade kaitse kohta tapmisel või surmamisel.
6. Nõukogu direktiiv 98/58/EÜ (20. juuli 1998) põllumajandusloomade kaitse kohta.

Euroopa Liidu õigusaktide eestikeelsetele tekstidele [4–6] pääseb ligi veebilehelt
eur-lex.europa.eu/et/legis/ (sealt valida nt. „Otsing õigusaktidest”).

Rein Viitas (1954) on töötanud 24 aastat Audru karusloomakasvanduses veterinaarina, loomakasvatuse juhina, OÜ Redonia juhatuse liige, Eesti karusnahaliidu juhatuse liige.