Lätimaa loodus on mitmes mõttes Eesti lõunapoolne jätk. Üks äraspidine peegeldus on lõunanaabrite paepangad. Mõnikord esmapilgul suisa üks-ühele Saaremaa rannikutelt laenatud on need puistatud laiali hoopis sisemaa jõgede kallastele – Kuramaale, Liivimaale ning Zemgalesse. Lähemalt vaadates saab siiski olulisest erinevusest aru: Lätis levivad siluri asemel devoni ajastu dolomiitjärsakud, mõjudes tihtipeale oma punakates varjundites kuidagi lõunamaistena.

Näinud ära enamiku Eesti huvitavamatest paepankadest, leian ma enda jaoks sealt mailt aina uusi paeluvaid paeseid kaldalõike. Läti loodus on märksa rikkam, kui arvata võiks! Niisamuti ka Leedu oma, kuid läinud kevadel seal nähtust kirjutan loo teises pooles.
Tee Leetu viib paratamatult läbi Läti, läbi paekivise aluspõhjaga Zemgale.

Zemgale jõekallaste maalilised dolomiitjärsakud. Lauge ja tasane Zemgale on Läti viljaait. Niisama läbi sõites mõjub ta oma lageduses ehk üksluiseltki. Seekord jõudsin ma sinna aprillikuu keskpaiku ja tänu 400 versta lõunapoolsele asendile tundsin siirast rõõmu selle maa laiuvatest haljastest orasepõldudest ning rohetama löönud teepervedest ja õuemurudest. Eriti kui meenus nüüdsama maha jäänud pruunikarvaline Põhja-Eesti, kus tuli veel sekka sulaselget lund. Aga Bauskas olid hobukastanid juba noored lehed pungadest välja ajanud.
Zemgale südameks võib tinglikult pidada Bauska linnakest ja selle ümbrust. Siin levivad lagedad põllumaad väga-väga kaugete metsaviirgudeni. Maa on tasane ja rammus. Võiks arvata, et mida sealt peale kultuurmaastiku üldse otsida või leida.
Õnneks on Zemgales jõed, mis aastatuhandeid oma teel kulgedes on sellesse maasse sügavaid vagusid uuristanud. Üks erilisemaid kohti on Bornsminde (algupäraselt saksa keeles küllap Bornsmünde) kanjon Lielupe (tõlkes: suur jõgi) kohal. Muidu avatud maastikul mõjub paremkalda Jumprava mõisapargi laialehine puistu ning vastaspoole Bornsminde mõisapark koos männisaluga tõeliselt kutsuva oaasina. Jumprava viis meetrit kõrge helendav dolomiitklint koos sellel kerkiva paarisaja-aastase uusromantilise libalinnusetorniga paistab hästi ära kaugele lõunas kulgevale Bauska-Rundale maanteelegi. Umbes viie meetri kõrgune pank jääb ka Bornsminde poolele, mistõttu võib julgelt kõneleda ehtsast kanjonorust. Pärliks lisandub väike, poolteise meetri kõrgune Jumprava joastik, mis suviti jääb paraku kuivale.
Kõige selle ilu puhul ilmneb kahjuks suur aga: mõlemad mõisapargid on eravalduses. Jumprava uued omanikud olevat üksikisikutele täiesti keelanud oma territooriumil viibida. Bauska infopunkti naisterahvas kehitas kahetsevalt õlgu ja ütles, et nemad ei saa sinna vähimatki parata: eraomanik teeb nii, kuidas tahab. Ma võivat siiski värava taha küsima minna, äkki valvur laseb mu läbi.
See oli minu jaoks üllatav avastus: mismoodi on võimalik üht suurimat Zemgale loodusväärtust ning ainsat juga tänapäeval sõna otseses mõttes lukku keerata? Säärase erilise looduspaiga puhul peaks üldrahvalikud huvid ülemad olema. Tundub, kui hiiliks vägisi mõisasakste ajastu tagasi.
Uurisin infopunkti töötajalt, kas mujalt mööda jõekallast poleks võimalik joani pääseda: kallasraja seaduse alusel. Tema kahtles. Nimelt on seal tiheda ketina levinud talud ja seal teadagi ohtlikud lahtised koerad.
Ehk oleks ma selle joa äragi näinud, kui oleksin valvurit ilusasti palunud. Aga minus tõstis pead ootamatult isepäine trots ja uhkus: kui ei lasta, siis ega ma lunima ei lähe! Bornsminde metsasalu poolt oleks kindlasti jõudnud kanjonini, ent too retk jäi sedakorda poolkogemata ära. Sest üsna samaväärset aseainet pakub ka Bauska orumaastik.

Bauska kanjon. Tõsi, paeastmetelt langevat juga seal kahjuks ei leidu, ent panku on see-eest jalaga segada. Ühtlasi tol hetkel suurveest häälekad Mûsa ja Mçmele jõgi, tõtlemas sulinal-pahinal ümber Kirbaksaare, et selle järel ühineda Lielupe jõeks. Paari meetri kõrguseni lõhutud koorega puutüved ning rookuhje täis Kirbaksaar näitasid suurvee äsjast ulatust, jäämineku rapsivat jõudu. Küllap just allavoolu liikuvate jäälaamade jõud lihvib põhiliselt jõgede kaldapanku ning hoiab neid taimestikuga kattumast.
Pankadest vahest ilusaim sakiliskihiline astang jääb Mûsa paremkaldale, ordulinnuse varemete ning Kuramaa hertsogite mustrilise fassaadiga renessansilossi jalamile. Pärastlõunase aprillipäikese paistel helendades meenutab ta eemalt nii väga Saaremaa Ninase või Sõrve Ohessaare panka. Tagatipuks levib kuni neljameetrise panga peal ribake madalmurust ehtsat (devoni!) loopealset. Ainult et mere asemel kulgeb jalamil jõgi ning ka taimestik on veidi teist nägu. Lisaks tuttavale harilikule kukeharjale, ussikeelele ja madalale kurerehale tärkas mingeid kandilise lehega laukusid, roomas lopsakat paljalehist liivateed. Päris eksootilisena mõjusid kaljupragudest tärkavad, Aafrika kalanhoede sarnased suured lihakad lehed. Siiski oli tegu mingi siia kanti sobilikuma kukeharjaliigiga. Täpset liiginimetust ei hakanud ma taga ajama, vaid suundusin kärsitult teisele poole linnusekompleksi, veerikkama ja suurema Mçmele äärde.
Üks Mçmele haru tormles üle paeklibuvalli kosena Mûsasse, oli oma hoos kaasa viinud suisa Kirbaksaarele viiva silla. Uhke raami lõi Mçmele üle kümmekonna meetri kõrgune vastas kerkiv kallas, mille järsakule kinnitusid harvad pärnad, saared ja viirpuud. Alla kukkuva veeru jalamil paljandus üsna pikalt kahe kuni kolme meetri kõrgune pank.
Kohe ülesvoolu lisandusid veelgi silmatorkavamad kaljuseinad linnuse all. Esmalt kolme meetri kõrgune pank. Kaevatud vallikraavi järel, otse ordulinnuse müüride jalamil eendus aga tõeliselt uhke, vast üle viie meetrine devoni Bauska lademe paljand. Jõgi on uuristanud selle õhemakihilist pehmemat alumist osa ning varistanud ülalt vägevaid paepangaseid, millest ühe alla jääb suisa nii suur koobas, et saab sisse pugeda. Järsu käänaku kohal on jõe erosioon eriti jõuline, mistõttu on linnuse päästmiseks jõekalda alumine osa betooniga kindlustatud.
Põhimõtteliselt võiks kõnelda lauska Bauska kanjonist. Kallaste kivipaljandid ei asu küll otse vastastikku, ent linnuse juurest võimaldavad ometi head vaadet korraga mõlemale Mçmele kaljusele kaldale. Seal veepahinat täis kiviseintega orus oli korraga üpris raske kujutleda, et samas üleval levib igavavõitu lausik ja lage põllumajanduslik „platoo”. Bauska jõeorgude looduspark selle raamis on kui varjule pandud, üllatusi täis ilmutis.

Läti auklikus lõunaservas. Peale Zemgalesse lõikuvate kaljuste jõeorgude avanevad Leedu piiri lähedale jõudes täiesti iselaadse ilmega maastikud. Tänu Dubniki (Salaspilsi) aluspõhjalistele, vee toimel kergesti lahustuvatele kipskivimitele algab n.-ö. ebakindel maa. Seda sõnapaari pole mõtet jutumärkidesse panna, sest just nõnda seal ongi. Leedus on asi päris segasevõitu, ent paras sissejuhatus enne piirijõe Mçmele ületamist on Skaistkalne (Ilumäe) lähikond. Siin on maa täis loendamatuid karstiauke ning neid tuleb järjepanu juurdegi.
Skaistkalne karstiala kõige tähelepanuväärsem osa jääb asulast paari versta kaugusele idakaarde. Esmalt tervitab Zemgale kohta harukordselt varjukas vaheldust pakkuv, Läti riigile kuuluv kõrge männi-kuusemets. Algul üsna kodune, ent peagi siginevad selle rüppe mõned väiksed sammaldunud lehterlohud. Edasi minnes kasvavad need muljet avaldavateks, ligi kaheksa meetri sügavusteks kuristikeks. Aluspõhjapaljandeid pole küll märgata, ent seda paeluvamad on rohked kurisud – kuristikke ümbritsevad väiksemad, üsna värske moega uurded. Justkui tibud kanaema ümber hoides, kiiresti kosudes ja paisudes. Ühe korrapärase alangu põhjas läikles veesilm – nagu meteoriidikraater.
Lagedamatel talumaadel jätkusid karstilehtrite kuristikud, sedakorda kitsastest lehtpuupärgadest raamituina.
Jõudsin Krastmala (Kaldaääre) tallu. Noorperemees võttis telkimise eest ühe lati ning juhatas alla Mçmele jõe äärde. Selleski kohas on maastik kahtlaselt auguline, paaris lõhangus paljandub ka aluspõhi. Ühes augus õhukesekihiline ja pude, teisal monoliitsem ning tugevam. Ametlikult nimetavad lätlased neid Salaspilsi lademe keskmise osa kipsikihtideks, kuid mina eelistan meilt ära võetud Irboskamaa kipsikarjääride järgi pandud Dubniki lademe nimetust. Etteruttavalt võib öelda, et sama lademe kohta on leedulastel hoopistükkis omad nimed olemas: Tatula lade ja Nemunelise kihid. Eks heal lapsel ole ikka mitu nime. Või mis hea laps see tegelikult on, pigem „kasvatamatu ja tujukas”, lõhkudes maa auklikuks nagu Kuu pinna.
Skaistkalne kandi tuntuim paljand on Põrgulinn ehk Velnapilis. See jääb Krastmala talust tibake ülesvoolu Leedu-poolsele kaldale. Leedulased peavad üsna pikalt ukerdama ebamugaval lehtpuudega kaetud kaldajärsakul, et selleni jõuda. Hoopis ülevaatlikum pilt Leedu „kaljusele põhjapiirile” avaneb üle Mçmele (leedu: Nemunelis) Zemgale poolt.
Halli lepa ja künnapuudega kaetud järsaku jalamil peegeldasid end õhtupäikse kuldses punas päris maalilised väheldased kuni kahe meetri kõrgused õhukesekihilised kaljunukid. Varem mustendanud seal ka koopasuu. Krastmala noorperemees pajatas, kuidas ennemuistsel ajal viinud siit Põrgulinnast maa-alune käik 20 versta kaugusele Leedu Birþai linna. Mulle meenutas see kangesti meie pärimust Piusa koobastest Petseri kloostrisse suunduvast käigust. Kuid teisalt, sellel devoni kipskivide karstialal võib siiski paljugi raskesti usutavat olemas olla. Näiteks voolavat seal kandis Iecava jõest üks maa-alune haru sootuks emajõest eemale ja teises suunas, jõudes üle kümneverstase varjatud teekonna järel Mçmelesse. Ja kes teab, palju säherdusi peidetud veesooni veel võib olla.
See oli ilus vaikne aprilli keskpaiga õhtu seal kahte maad lahutava Mçmele ääres. Siin, Zemgale pool, kasvatas lubjakivitükiline muld sarapuid, türnpuid, kibuvitsu, Lätis nii tavalisi kikkapuid, ümber mullused humalaväädid, sekka pea kohal kollastes õiteurbades meelõhnalised remmelgad ning tagasihoidlikumalt õitsevad künnapuud. Leedu-poolsed väikesed kipskaljud peegeldasid end allavoolu värelevas vees. Ühtäkki eksitas õhturahu järsk rapsiv veesulpsumine, valged pritsmed saatjaks. Keegi ujus sabaga aeg-ajalt vette virutades Leedu kaldale. Kobras, kes muu.
Varsti rahunes kõik jälle, vaid linnud vidistasid õhtuserenaadi ja järjekindel kimalane revideeris suminal esimesi kevadõisi. Kuniks loojangujärgne hämarus kõik enda udusesse niiskesse rüppe mässis, ennustades taas külma aprilliööd.

Birþai kandis variseb Leedumaa pind maa alla. Zemgale Skaistkalne karstilehtrite ala andis aimu, mis võib ees oodata üle piirijõe Mçmele-Nemunelise. Ometi ei osanud ma eelseisvat ette kujutada. Pigem suhtusin ikka veel natukese üleolevalt: teil võib ju midagi olla, aga meie Eesti Kostivere ja Kuimetsa ja Pae karstiala (ärgem siinkohal unustagem näiteks ka Hiiumaa Kurisu lehtrit oma joakese ja koopaurkega!) ning paljude teiste kõrval võib seal vaevalt loota midagi hirmus rabavat. Kuid vale puha! Juba Skaistkalne värsked mullas haigutavad uurded oleks pidanud hoiatama: selle kandi karst on sootuks omamoodi, palju aktiivsem ning peagu suisa silmanähtavalt arenev.
Esmamulje sain sellest piirijõe äärest Birþai linna hääletades. Sel 20-verstasel teekonnal silmitsesin autoaknast mööda libisevat tasast ja lagedat, korralikult üles haritud põllumajandusmaastikku, kus metsapiir on tükati taandunud peagu horisondini. Kuid siis korraga tuimavõitu maastik justkui liigutas end, puistates paremale ning vasemale võsapärgadest palistatud lohke, lehtreid ja kraatreid. Milline kummaliselt katkine maa, imestasin.
Birþai linn oma vanemate puitmajadega mõjub üsna koduselt, Eesti- ja Lätimaale omaselt. Vaatamisväärsuste hulka kuuluvad vana kitsarööpmelise raudtee lõppjaam, neljasaja-aastane haapsalulik roostikusaartega paisjärv ning renessansikindlus selle kaldal. Tolle rajatise kahekordse sammaskäiguga fassaadi ees kasvavad 30 musta mändi ning mõni pöök tekitavad petliku Itaaliasse jõudmise mulje. Esmajoones nimetatakse Birþaid siiski Leedu õllepealinnaks. Tegelikult on ta pigem karstipealinn. Birþai ümbruse aktiivselt arenev karst on selline tähelepanuväärne loodusilming, mille turismivankri ette rakendamist pole veel täielikult ära kasutatud.
Infopunktist sain tasuta mahuka kaardi Birþai ümbruse loodusväärtuste kohta. See tähendab eeskätt karsti ning veel kord karsti. Neid lehtreid ja auke on kaugelt liiga palju, et üritada jalgsi kõiki läbi kõmpida. Tõtt-öelda tekib neist ka ruttu küllastus. Mõttekas on piirduda kõige erilisematega. Kindlasti tasub üle vaadata Kirkilai karstijärvistu oma ümbritsevate kuivade lehtritega. Ja mõistagi on otse kohustuslik ära käia Karajimiðkise karstialal, mis jääb Birþaist neli versta läänekaarde.
Kohe üsna linna servast alates muutus maastik rahutuks, kõikjale sigines põlde liigendavaid lohke. Üks lagedal paiknev taluhoov oli lohkudest üleni ümber piiratud, nagu oleks hiidsipelgalõvid oma püünisaukudega selle piiramisrõngasse võtnud. Milline ebakindel elamise paik!
Et karstiga pole nalja, näitab paarikümne versta kaugusel edelas Pasvalyse linnas 1999. aastal juhtunu. Birþai infopunktist kaasa saadud voldikus oli trükitud väga muljetavaldav foto: terve nurk kahekordsest kivieramust oli koos tubade sisustusega välja varisenud. Alt õõnsaks uhutud maa andis järele. Nagu mingi pilt 1990. aastate Balkani kodusõdadest.
Vaadates seda fotot ning Birþai ümbruse elumaju piiravaid lohke, taipasin, mida infopunkti neiu mulle mõista andis, kui küsisin mitteametlike telkimisvõimaluste kohta Karajimiðkise karstialal. Ta ütles: „Te võite muidugi seda teha, kuid see pole ohutu.” Tõepoolest, Eesti karst on Leedu kõrval tõeliselt vagane.

Erilisemad kohad Birþai ümbruses. Viimaks jõudsin kauge lageda taga sakitava kutsuva metsapiirini. Tegelikkuses osutus see siiski vaid noorukeseks halli lepa võsatukaks. Kuid asjaks seegi. Kohe maantee ääres, piiratuna taraga, haigutas ümbruskonna värskeim tippvaatamisväärsus: Geologu duobe, tõlkes geoloogide auk. See tekkis 2003–2004 kahes järgus, kaheksa ja viie meetri sügavuste aukudena. Nüüdseks on need ühinenud muljet avaldavaks „pommilehtriks”. Praegugi pidevalt areneva uurde seintes paljanduvad (leedu moodi: Tatula lademe Nemunelise kihtide) kaljupangased ning heledad pinnaseveerud, suundudes sügavikus tumendava urkeava poole kokku. Siin adusin, miks erinevalt Läti paepiirkondadest pole Birþai kandis märgata dolomiidist või lubjakivist ehitisi. Mida sa ikka ehitad säärasest Dubniki lademe kipskivist, mis vihmades sulab ja laguneb nagu mingi sool.
Geoloogide augu kõrval paiknes teinegi võimas lehter – Lapes ola. See on varem kujunenud kuristik, 10 meetrit sügav ning umbes 17-meetrise läbimõõduga. Oma ammu varisenud paelahmakate ja põhjast vastu peegelduva veesilmaga jättis ta veidi rahumeelsema, ent ometi väga suurejoonelise mulje.
Karajimiðkise karstiala kõige populaarsem koht on siiski Karves ola, tõlkes Lehmakoobas, asetsedes halli lepa võsa rüpes, loendamatute lohkude rägastiku keskel. Selle kuni üheksa meetri sügavusse põhja viib erandlikult trepp. Üpris kõhe on seista alla jõudnult pisikese veesilma kõrval, pea kohal lainjaskihilised kipskaljukamakad, mis ähvardavad alla variseda. Mõni kipsikamakas on muuseas välja tõstetud ka Lehmakoopa kõrvale lepikuveerde. Geoloogid eristavad neis küll kipsi kõrval ka dolokive ja mergleid, ent minule jäid ikkagi silma eeskätt valgetest kipsnõeltest kihid. Täpselt samasuguseid tõin kahe aasta eest kaasa Irboskast lõunas asuvast Kipsiorust.
Nii palju kui ma ühest leedukeelsest tekstist välja veerida suutsin, asuvat Lehmakoopa all suisa terve maa-alune järv. Muidugi ei maksa vaimusilmas hakata kohe maalima näiteks Aadria merre tungiva Istria poolsaare maa-aluseid järvi. Igatahes olevat seal silmale peidetud lõhederägastikus siiski väike püsiv veekogu, kus temperatuur püsib aasta ringi umbkaudu +4,5 °C. Kas seal ka tänapäeval molluskid ja muud olevused elutsevad, ei julge ma keeleoskamatuse tõttu tolle teksti põhjal väita.
Kindlasti on Leedu karst nii eriline teema, et seda peaks Eesti Looduses põhjalikumalt käsitlema mõni asjatundja. Siinne kirjatükk on vaid tagasihoidlik viide, et Baltimaades, mille eestlased on üsna unustanud, leidub üllatavalt palju avastusväärset. Nagu mind üllatas läinud varakevadel Birþai ümbrus: ala, kus maa kaob pidevalt maa alla. Igast väikesest uurdest põllumullas võib kiiresti saada terve kuristik. Kui Eestil on oma murenevad rannapangad, siis Leedus võib pealtnäha rahulik ja igav maapind otse su jalge all ootamatult variseda.
Üks Birþai infopunktist saadud väike voldik manitseb: „Ärge siin kandis kellelegi soovige: keri õige põrgu! Sest see võib üsna kergesti tõepoolest täide minna.” Ja kui sa ise võid veel pääseda, siis su maja pole teps mitte kaitstud maa põue vajumise eest.

Tapio Vares (1976) töötab Hiiu Lehe toimetuses, kirjutab looduslugusid.