Pille Saarnits

Haanja kõrgustiku põhjaserval, Võru linnast veidi lõuna pool paiknevad teineteisest vaid poolesaja meetri kaugusel Andsu sõsarjärved Edejärv ja Perajärv. Varasemal ajal on seal ilmselt olnud üks suurem veekogu, mis veel mõnekümne aasta eest suurvee aegu oma endist palet ilmutas.

Edejärve (tuntud ka Jaanijärve nime all) pindala on 1,6 ha ja suurim sügavus 6,8 m, Perajärve vastavad näitajad on 1,4 ha ja 12,4 m. Eesti 50 sügavama järve hulgast jääb Perajärv küll napilt välja, aga nii väikese veesilma puhul äratab selline sügavus küll tähelepanu. Mõlemad järved toituvad peamiselt oruveerudelt valguvast veest ja sademetest. Perajärv on lähtejärv, kuhu voolab vaid väike kaldaallikas ja lõunast ajutine oja, kuival ajal sissevool lakkab. Kraavi kaudu voolab vesi Edejärve, mille lääneotsast lähtub nõrk väljavool Vähkjärve. Vesi on järvedes rohekaskollane ning hea läbipaistvusega (kuni 4 m), järvetüübilt määratletakse mõlemat kihistunud kalgiveeliseks rohketoiteliseks veekoguks.

Järvede kaldad on suures osas pehmed ja märjad. Rohkem on soostunud Edejärv, kõige tugevam on kallas Perajärve kaguosas: seal on järve põhi lausa liivane, mujal jääb see mudaseks – Perajärves vähem, Edejärves rohkem. Perajärve liivasepõhjalises kaguosas käiakse agarasti suplemas, varem asus siin koguni ujula.

Kõrged kalda-alad (suhteline kõrgus kuni 40 m) on kõikjal inimtegevusest mõjutatud. Lõuna- ja idaosa “mägesid” katab kuuse, männi ja kase segamets, Perajärve kagukaldal paikneval Andsumäel asub endine suusaspordikompleks kahe hüppemäe ja slaalominõlvaga.

Andsu järvede looduskaitselugu sarnaneb paljude teiste kaitsealade omaga. Vajadus kaitsta võrulaste armastatud puhkekohta tekkis juba aastakümnete eest. 1962. aastal võeti järved koos 100 m laiuse kaldaribaga kaitse alla kui kohaliku tähtsusega veekogud. 1985. aastaks oli selge, et tegelik kaitse nõuab enamat, ja kaitsealust territooriumi laiendati 36 hektarini. Maastikukaitsealast saab rääkida alates 2001. aastast, kui valmis uuendatud kaitse-eeskiri. Ühtlasi suurenes siis kaitseala pindala 51 hektarini: see tulenes põhiliselt vajadusest muuta piir ka looduses jälgitavaks.

Uue eeskirja kohaselt on Andsu järvede maastikukaitseala loodud eelkõige hoidmaks looduskauneid järvi ja liigestatud reljeefiga puhkemaastikku, kogu kaitseala on määratletud piiranguvööndina. Looduses viibijale tähendab see lühidalt järgmist: jalgsi liikujale kaitseala piiranguid ei sea, jalgrattad ja mootorsõidukid peavad aga püsima neile ettenähtud teedel või parklates; telkida ja lõket teha tohib selleks ettevalmistatud paikades ning kala võib püüda kasvõi paadist, kui sel just mootorit küljes pole.

Kellel tõsisem huvi, saab lubatu ja keelatu kohta täpsemalt lugeda kaitse-eeskirjast (RT I 2001, 91, 550), küsimustega võib pöörduda ka Võrumaa keskkonnateenistusse.

Kask, Ilmar 1964. Eesti NSV järvede nimestik. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn.

Mäemets, Aare 1977. Eesti NSV järved ja nende kaitse. Valgus, Tallinn.

Tomson, Pille 2001. Andsu järvede MKA kaitse-eeskirja ekspertiisi tulemused. Käsikiri ITK loodusbüroos.