Minu maakodu asub Matsalu lahe põhjakaldal. Mõnusa äraolemise kõrval on see paik võimaldanud ka looduslähedust. Roostikus, rannal ja vee peal keeb kevaditi ja sügiseti vilgas linnuelu: rände aegu koguneb siia tuhandeid sulelisi. Silm näeb ja süda rõõmustab. Maastik on huvitav ja peidab endas palju tähelepanuväärset. Et seda kõike pildile saada, on aga vaja aega ja kannatust.

Mõnel hetkel, kui ilm pole just soodne, võib laheäärne maastik esmapilgul tunduda üksluise ja troostituna. Ja kui siis pole ka kiidetud linnurohkust, võivad ekskursiooni korras tulnud linnuhuvilised pettuda. See johtub sellest, et kiirkäigul heidetakse pilk linnutornist Matsalu kesklahele, ja juba vuratakse autobussidega minema. Linde võib aga suuremal hulgal näha varahommikuti ja hilisel õhtupoolikul, mil nad saabuvad toiduretkelt lahe äärde puhkama ja ööbima.

Varakevad. Lahelt kostub laululuikede kluugutamist. Neid on seal sadu, mõnel aastal tuhandeid. Ilmade soojenedes lahkuvad nad põhja, jäävad ainult mõned noored vallalised.

Haned on sel ajal juba pesapaikadel. Tikutaja teeb niidul lombi kohal sööstlende: tal on seal läheduses pesal paariline. Rannakarjamaal laperdavad võnkleval lennul pulmatrallis kiivitajad. Hooti kostab rannaveerelt naerukajakate kisa: üks-kaks alustavad, seejärel kõik kooris. Neil on omavahel palju kraaklemist.

Kaks kosklapaari käib minu pandud pesakaste uudistamas. Ei tea, kas möödunudaastased asukad või uued. Minu sammudest ehmununa kargab mätta varjust seal tukastanud jänes ja põgeneb pikkade hüpetega, peatub, tõuseb tagajalgadele ja nähes, et ma teda ei jälita, jätkab rahulikku jooksu lepiku poole.

Ühel sombusel hommikul tulevad valgepõsk-lagled. Terve taevalaotus on neid täis. Pärast lahe kohal tiirutamist laskuvad nad ranna lähedal madalasse vette. Linnuhuvilisele on see ülev vaatepilt, põllumehele murettekitav, fotograafile suur võimalus.

Lahekäärus kahiseb mullune roog. Üleujutatud alal tarnamätaste vahel õitsevad varsakabjad kaelani vees. Aeg edasi, ja juba loovadki pääsusilmad rannaniidul meeldiva kontrasti hallikas-koltunud maastikule, kus märgata ka esimest rohelist. Selle kohal kõrges kaares lendav koovitaja laseb kuuldavale imelise trilleri.

Niisugune on minu nägemus kodumaastikust kevadel. Just seal olen teinud enamiku oma loodusfotodest. Möödunu meenutuseks vaatan vahel projektoriga diapositiive elustamaks hetki, mis enam kunagi ei kordu. Selles ongi fotograafia valu ja võlu.

Fotoaparaate on minu käest läbi käinud mitu. Kõige esimene neist oli monokkelobjektiiviga hüperfokaalkaugusele teravustatud Baby-box, mille säriaeg sõltus näpuga päästikule vajutamise kiirusest. Heades valgustingimustes võis temaga saada teinekord küllaltki talutava pildi. Järgmisena sain hulk aastaid hiljem lõõtsa kahekordse väljatõmbega plaatkaamera Zeiss-Ikon. See oli juba päris korralik riist. Ainult et plaate oli tülikas ükshaaval ilmutada.

Praegused kaks Ricoh KR-10M poolautomaatset kaamerat on mind ühegi tõrketa teeninud kümme aastat. Nende juurde kuuluvad vanast Pentaxist päranduseks jäänud objektiivid 24 ja 50 mm, erakordselt suure lahutusvõimega Cosinon 35–70 mm, Soligor 60–300 mm ja 2x makrotelekonverter 1:1; kaugjuhtimiseks 10-meetrine kaabel. Üleminekuks kitsasfilmilt laiale seisab reservis Pentacon-six objektiiviga 45 ja 70 mm. Välgutamiseks on Metz SCA 300 ja Starblitz 3602, mis töötavad ka sünkroonselt.

Täisautomaatseid, programmidega ja AF fotoaparaate ma võõrastan. Harva tuleb ette olukordi, kus täisautomaatika jäädvustab nii, kuidas silm näeb või näha tahab.

Statiivi kasutan välisvõtetel harva. Praegused kõrgtundlikud filmid on väga peeneteralised ega jää kuigivõrd alla nõrgematele. Kindla asendivalikuga saab kasutada üpris lühikest säriaega. Eks ole aga igal fotograafil omad töövõtted ja meetodid. Tähtis on ikkagi lõpptulemus.