Jaan Eilart oli kahtlemata meie loodus- ja kultuuriloo suurmees. Teda tunti ja teati terves Eestis ja ta ise tundis Eestimaa igat kanti. Sidudes looduskaitse ja kultuuri kodumaatundmisega, oli ta nõukogude ajal justkui isamaaline päikesekiir pilvises Eesti taevas. Tema panus meie looduskaitse arendamisse ja kultuuriloo tutvustamisse on praeguseni terviklikult hoomamatu.

Aega 1950. aastate keskpaigast pärast Stalini surma kuni 1960. aastate lõpuni võib pidada eestluse aktiviseerumise ajaks. See oli aeg, mis andis eestlastele lootust paremale tulevikule ja võimaluse uuesti julgemalt tagasi vaadata oma minevikule.
Sel ajal taastati Eestis looduskaitse, mida enne sõda oli juhtinud mitmekülgne Gustav Vilbaste, ja kodu-uurimine, mille teaduslikule suunale oli pannud aluse Johannes Gabriel Granö. Alates 1960. aastate keskpaigast haarasid need kaks valdkonda endaga kaasa väga arvukalt inimesi, kelle üks peamisi suunajaid ja äratajaid oli Jaan Eilart.

Aktiivsest poisist tegusaks üliõpilaseks. Inimese saatuse määrab paljuski aeg, millal sünnitakse ja tegutsetakse. Jaan Eilartil oli looduskaitse arenguteele mõeldes olla õnn just õigel ajal õiges kohas. Ta sündis 1933. aasta 24. juunil Paides eestimeelses ja kristlikus peres. Tema vanemad pidasid 32 hektari suurust Reegla talu Särevere vallas Pala külas. Jaan Eilarti lapsepõlv ja sõja-aastad möödusidki kodutalus.
1941. aasta sügisest alustas ta õpinguid Kirna algkoolis. „Huviküllasteks aineteks kujunesid tolleaegseist õppedistsipliinidest kodulugu ning selle otsene järg vanemais klassides – looduslugu ja emakeele kirjanduslikud palad,” on Eilart kirjutanud oma 1957. aastal koostatud eluloos [4]. Need valdkonnad jäid talle hingelähedaseks elu lõpuni.
1947–1952 õppis Eilart Türi 1. keskkoolis, kus süvenes tema huvi loodusteaduste vastu. Juba keskkoolis tegutses ta loodusteaduste ringi vanemana. Eilarti sõnul tunnistati see tema esimeheks oleku aegu „parimaks omataoliseks vabariigis” [4]. Ühtlasi tegi ta kaastööd ajalehele Järvalane ja murdekorjajana emakeele seltsile ning korraldas koolis fenoloogilisi vaatlusi looduseuurijate seltsile (LUS).
1952. aasta sügisel ei võetud Jaan Eilartit TRÜ matemaatika-loodusteaduskonda, sest 1950. aastal oli arreteeritud tema isa Hans osaluse tõttu Omakaitses. Eilartite suguvõsa oli saanud rängalt kannatada ka küüditamiste pärast: koos Hans Eilartiga oli Siberisse viidud 22 suguvõsa liiget.
Eesti põllumajanduse akadeemias (EPA) zootehnika erialal ei tehtud asjast aga probleemi ning nii alustas Eilart kõrgkooliõpinguid, vahetades üsna pea algse eriala metsanduse vastu. EPA-s paistis ta silma, juhtides üliõpilaste teadusliku ühingu entomoloogia- ja zooloogiaringi ning korraldades Eesti koolide naturalistide kokkutulekuid. Selle ühiskondliku töö tulemusel kutsuti ta 1954. aastal juhendama Tartu linna noorte naturalistide jaama (oli seal tegev kuni 1957. aastani).

Metsandustudengist ülikooli botaanikuks. 1954. aastal astus Eilart LUS-i liikmeks, kuid juba 1953. aastast kooskõlastas ta oma botaanilisi väliuurimisi LUS-i botaanikasektsiooni plaanidega. Uurimusi tegi ta toona koos EPA-s töötanud Viktor Masingu ja koolikaaslase Kaljo Porkiga. Ekspeditsioonidelt Kesk-, Kagu- ja Lõuna-Eesti rajoonidesse ning Saaremaale kogutud materjalid võimaldasid Eilartil koos ZBI botaanikasektori töötajatega Liivia Laasimeri juhatusel osaleda Eesti vegetatsioonikaardi koostamises.
1955. aastal õnnestus end mitmel pool võimekana näidanud aktiivsel noormehel vahetada metsanduse eriala oma tõelise kire botaanika vastu ja minna üle Tartu ülikooli bioloogia eriala IV kursuse botaanikaharusse. Oma ambitsiooni põhjendas Jaan talle väga omase lausega: „Minu püüe alustada õpinguid TRÜ Mat.-Loodusteaduskonna bioloogia osakonnas lähtub soovist kasvada väärikaks eriteadlaseks-järglaseks meie botaanikute generatsioonile…” [14].
Eilarti sooviavaldust saada botaanika eriteadlaseks toetasid oma kiitvate soovituskirjadega Liivia Laasimer, Karl Eichwald (LUS-i botaanikasektsiooni juht) ja August Karu (EPA metsandusteadlane). Hoolimata sellest on avaldusel ülikooli toonase rektori Fedor Klement märge „ .. ei saa lubada .. ” [13]. Ülikooli matemaatika-loodusteaduskonna prodekaan Leo Tiik paluti Klementit ümber veenma. Rektor olevat pikalt mõelnud ning lõpuks nõustunud [8]. 26. septembril ongi Klement Eilarti avaldusel oma endise märke maha tõmmanud.
Mitte väga distsiplineeritud loengutelkäija Eilart lõpetas ülikooli 1957. aastal kiitusega. Lõputööna kaitses ta uurimuse „Pontiline ja pontosarmaatiline element Eesti flooras”, mis suuresti oli valminud ZBI botaanilise kaardistamise materjalide põhjal. Toonase taimesüstemaatika ja geobotaanika kateedrijuhataja ning Eilartile lähedase Hans Trassi sõnul saanuks Eilart kateedris koha, kuid ta ei avaldanud sellist soovi.
Eilartile oli loodud koht hoopis teaduslikule uurimistööle keskendunud ZBI-s, kuhu teda kutsus Eesti sõjajärgse looduskaitse algataja ja ZBI direktori asetäitja teaduse alal Eerik Kumari. ZBI-s olid toona kõik tingimused täidetud, et jätkata oma uurimissuunda, läbida aspirantuur ja omandada kandidaadikraad.

Looduskaitsjana ZBI-s. Instituudis võeti Eilart tööle noorema teadusliku kaastöötajana, kelle põhiülesandeks kujunes 1955. aastal loodud TA looduskaitse komisjoni teadusliku sekretäri töö. Tööle asudes vahetas Eilart sellel kohal välja Hans Trassi viimase ettepanekul.
Trassi ajal oli looduskaitsekomisjoni 12 liikme kohustus valmistada ette looduskaitseseadus ja loodavate looduskaitsealade ja alaliste keelualade asutamise kavandid, ent pärast seaduse vastuvõtmist 7. juunil 1957 seati eesmärgiks korraldada Eestis teaduslikku looduskaitsetööd [7].
Tähtsaks muutus looduskaitse õpetamine koolides. Seda küsimust arutas komisjon oma 1957. aasta pleenumil. Mõttest haaras kinni Jaan Eilart, kellele inimeste juhendamine oli kutsumus. Juba 1955. aastal ülikooli üleminekul kirjutas ta oma avalduses, et püüab teha kõik, et „ .. teha teaduse saavutused kättesaadavaks laiemaile hulkadele” [14]. 1958. aasta kevadel asutatigi Eilarti juhendusel Tartu üliõpilaste looduskaitsering – esimene omataoline NSV Liidus.
Samal õppeaastal alustas Eilart looduskaitse aluste lugemist Tartu ülikoolis ja järgmisel aastal EPA-s. Eesti Looduse toimetaja ning ringi liige ja hilisem esimees Ann Marvet meenutab, et Jaan oli toona tudengitele väga suur autoriteet ja tema ettevõtlikkus nakkav. Loenguid pidas Eilart enamasti kohakaasluse või tunnitasu alusel ülikooli geograafiaosakonna juures. 1966 loodi Eilarti algatusel TÜ looduskaitse ja kodu-uurimise kabinet, mille koosseisu aga ei kuulunud ühtegi palgalist kohta. TÜ juures oli Eilarti eestkostja tema sõber, TA looduskaitse komisjoni aseesimees (1955–1972), kodulooliste huvidega geograaf Endel Varep.

Mitmekülgne, agar, produktiivne. Ettevõtlikkust üliagaral populariseerijal jätkus ning selleks oli Hruðtðovi-aegse sulaga loodud soodus pinnas. Mis mõnele mehele olnuks elutöö, oli Jaan Eilartile jõukohane vaid mõne aastaga. Võrdlus, et Eilart oli Gustav Vilbaste uus väljaanne nii töövõimelt kui ka iseloomult, nagu leiab toona ZBI vanemteaduri ja Eesti Looduse toimetaja kohal olnud Erast Parmasto, ei ole liialdus.
Tõesti, uusi ühiskondlikke ameteid tuli üha juurde, alates LUS-i fenoloogia- ja kaastöökomisjoni esimehe ja teadusajaloo komisjoni aseesimehe kohast ning akadeemia kodu-uurimise komisjoni juhatusest, lõpetades tööga Eesti Riikliku Kirjastuse populaarteadusliku kirjanduse toimetuses.
1980. aastal koostatud omakäelises elulookirjelduses on ta maininud, et „Mitmesugustes vabariiklikes, üleliidulistes ja rahvusvahelistes organites on täidetud üheaegselt tavaliselt 25–30 ühiskondlikku kohustust” [15]. Väärikaim neist oli vast rahvusvahelise looduskaitseliidu (IUCN) Ida-Euroopa komitee esimehe ametikoht (alates 1978).
Kirjanduslikud huvid võimaldasid tal läheneda Eesti loomeinimestele: Voldemar Pansole, Juhan Smuulile, Friedebert Tuglasele jt. Avalik esinemine ning kirjutamine ajalehtedes ja ajakirjades oli Eilarti kirg. Ta tegi kaastööd Eesti Riiklikus Kirjastuses kirjastatud fotoalbumile „Eesti kaunis loodus” (1957), kirjutas pikema artikli koos Viktor Masinguga uurimistööst looduskaitsealadel esimesele looduskaitsebülletäänile „Teadusliku uurimistöö organiseerimise küsimusi looduskaitse alal” (1959) ning osales kogumiku „Kas tunned maad” (1965) koostamisel.
Kuid mis peamine – ta avaldas ajalehtedes ja ajakirjades rohkesti menukaid lühiartikleid looduskaitsest, kodu-uurimisest ja tähtpäevaartikleid eesti loodusteadlastest ning loomeinimestest. Üldistavaim ja väärtuslikem tema populaarteaduslikest töödest on kaheldamatult raamat „Inimene, ökosüsteem ja kultuur” (1976), mis ilmus ka inglise keeles. Ühtaegu leidis ta aega tõlkida ja tutvustada oma eeskuju Nikolai Vavilovi kirjutisi eesti lugejatele.
1964. aastal ZBI direktori Harald Habermani koostatud iseloomustusest loeme: „Sm. Jaan Eilart on väga elav ja produktiivne teaduse populariseerija ja andeka silmaga uurija. Tema sulest on arvukalt ilmunud peamiselt väiksema-mahulisi teaduslikke ja populaarteaduslikke artikleid ja suurem uurimus „Pontiline ja pontosarmaatiline element Eesti NSV flooras”. Sm. Eilart esineb sageli ja väga mitmesugustes ringkondades teaduslike ja populariseerivate ettekannetega. [---] Sm. Eilart on .. näidanud end produktiivse ja kiire reageerimisvõimega noore teadlasena, keda iseloomustab suur mitmekülgsus” [5].
Tegevuse tulemuslikkus ja üha suurenev tuntus rahvamehena Eesti ühiskonnas õhutas 1960. aastate algul noore Eilarti eneseusku ja auahnust. Sellel oli omajagu õigustust, kuid mõningane edevus, liigsest esinemistuhinast ja kirjutamisest tingitud kohatine pealiskaudsus häiris nii mõndagi teadusele orienteeritud kolleegi-loodusteadlast ja looduskaitsjat. Habermani iseloomustuses kajastusid vastuolud kolleegidega lakoonilises lauses: „Kaastöölistega saab üldiselt hästi läbi” [5]. Kolleege aga huvitas teadus.

Taimegeograafia ja kaitsmata kandidaaditöö. 1963. aastal ilmus trükist Eilarti olulisim teadusuurimus – taimegeograafiat puudutav „Pontiline ja pontosarmaatiline element Eesti NSV flooras”. Nii Laasimer, Parmasto kui ka Trass hindavad seda väga hea originaaluurimusena, eriti teoreetilise osa poolest. Kuid selleski uurimuses ei puudunud Trassi sõnul omajagu edevust, mis on tunnetatav juba raamatu eessõnas.
Parmasto mälestuste järgi viitab sellele kaudselt ka Karl Eichwaldi hinnang „ .. mõnede Jaani julgete taimegeograafiliste väidete tõestuskindluse kohta” uurimuse sisulises osas [10]. Parmasto kui Eilarti raamatu toimetaja avab veel ühe tema iseloomujoone: „Olin selle raamatu toimetaja ja mäletan, kui raske oli temaga kokkuleppele jõuda mistahes, ka väikestes keele-, stiili- ja väidete loogika parandustes.” Eilarti sallimatus oma ilukirjanduslikus stiilis tekstide paranduste vastu oli loodusteadlaste seas üldteada ja seetõttu katkestas ta Linda Pootsi sõnul 1977. aastal ajutiselt koostöö esmajoones teadusliku keelekasutusega Eesti Loodusega.
Uurimust „Pontiline ja pontosarmaatiline element Eesti NSV flooras” plaanis Eilart kaitsta kandidaaditööna. Sellest leiab tema elulugudes 1960. aastate algusest kuni 1963. aastani korduvalt viiteid. Jaan Eilart polnud kunagi läbinud aspirantuuri (selle kohta pole tema toimikutes viiteid). Väitekirja kaitsmine eeldas kandidaadieksamite õiendamist, kuid nende sooritamise kohta pole dokumente. Lõpuks Eilart ei esitanudki oma uurimust kaitsmiseks ei Tartus ega Venemaal.
Näib, et põhjused olid nii isiklikku laadi kui ka tingitud tema teaduslikest vastuoludest kolleegide-botaanikutega. 1964. aastal Eilarti koostatud ZBI teadustöö aruandes pole väitekirja kaitsmisest enam sõnagi. Kahtlemata ärritas Eilartit teaduskraadi puudumine. 1973. aastal üritasid Tartus käinud NSV Liidu teaduste akadeemia akadeemik Jevgeni Lavrenko ja Eilarti lähedane võitluskaaslane Hans Kruus algatada protseduurid, et Eilartile saaks anda doktorikraadi ilma tööd kaitsmata, arvestades tema põhjapanevat teadustegevust Nõukogude Liidus nüüdisloodusteaduste mitme probleemi arendajana, kuid ka seekord kraadiandmine takerdus.
Eeltoodud asjaoludel kuhjusid aegamööda avalikkuse ees varju jäänud vastuolud Jaan Eilarti ning mitme loodusteadlase vahel. Need vastuolud avaldusid ka looduskaitsekomisjonis Eerik Kumariga, kel oli kaasaegsete sõnul samuti kõrge enesehinnang. Lisaks oli Kumari äärmiselt täpne igas pisiasjas nii teaduslikus tekstis kui ka muus elus, Eilart seevastu aga mitte sedavõrd. Kahe mehe vahelised pinged jäid püsima kuni Kumari surmani ja lahvatasid eri küsimustes ikka ja jälle.

Luuakse looduskaitseselts. Märtsist 1966 viidi Jaan Eilart ZBI juures tegutsenud TA looduskaitse komisjoni nooremteaduri kohalt üle instituudi botaanikasektsiooni nooremteaduri kohale. Tema aeg looduskaitsekomisjoni teadusliku sekretärina oli lõppenud, liikmena jätkas ta veel kuni 1972. aastani. Peagi avanes uus võimalus oma energiat rakendada.
1950. aastate keskel hakkas looduskaitseseltse tekkima üle kogu Nõukogude Liidu. Eestil ei olnud oma looduskaitseseltsi, sest selle kohuseid täitis 1955. aastal rajatud akadeemia looduskaitse komisjon ja LUS-i looduskaitse sektsioon, mida 1959. aastast juhtis Endel Hang. Eesti NSV ministrite nõukogu esimees Aleksei Müürisepp, talle alluva metsamajanduse ja looduskaitse peavalitsuse juhataja Voldemar Telling ja juhataja asetäitja Feliks Nõmmsalu pidasid aga vajalikuks asutada suurem organisatsioon (looduskaitseselts), kuna see oli Moskva soov.
26. novembril 1962 arutas LUS-i juhatus looduskaitseseltsi loomist. Koosolekul sõna võtnud Eerik Kumari, Endel Varep, Malev Margus, Endel Hang, Karl Eichwald ja Jaan Eilart leidsid üksmeelselt, et looduskaitseseltsi ei ole vaja asutada, sest see kopeeriks teiste struktuuride tööd. Samal seisukohal oli ka peavalitsuse juurde väljasõiduistungile sõitnud looduskaitsekomisjon.
Aprillis 1963 otsustati hoopis laiendada LUS-i looduskaitse sektsiooni kodukorda ja parandada LUS-i põhikirja, et tõhustada looduskaitse populariseerimist ja teadvustada rahvale looduskaitse vajalikkust. Asjaomase koosoleku kutsus kokku Eilart. Esialgu ei olnud seltsi juhatus nõus muutma seltsi põhikirja ja looduskaitsesektsiooni kodukorda nii ulatuslikult, kui nõudis metsamajanduse ja looduskaitse peavalitsus, kuid kompromissi huvides seda siiski tehti ja viidi 1963. aasta lõpuks kooskõlla üleliidulise looduskaitse seltsi põhikirjaga.
Hoolimata tehtud jõupingutustest ei rahuldanud LUS-i looduskaitse sektsiooni töö 1966. aastal reorganiseeritud peavalitsuse asemel metsamajanduse ja looduskaitse ministeeriumiks nimetatud asutuse juhte. Seda tunnistas ka looduskaitsesektsiooni viimane juht Ivar Etverk 1967. aastal LUS-i juhatuse koosolekul, märkides, et sektsioon ei ole enam aastaid töötanud, lisaks puuduvat selle liikmete nimekiri.
Nii ei jäänudki ministeeriumi looduskaitsevalitsust juhtinud Heino Luigel muud üle kui üritada ülaltpoolt ette kirjutatud massiorganisatsioon siiski rajada. Luik leidis, et seltsi tasub luua vaid siis, kui seda veab Jaan Eilart, kuid seltsi asutajaliikme, looduskaitsevalitsuse töötaja Jaan Remmeli sõnul polevat Eilart seltsi mõttest eriti vaimustatud olnud. Arvatavasti kaalutles ta esialgu, kas on mõttekas minna vastuollu oma kunagiste põhimõtete ja kolleegidega, kuid pärast järelemõtlemist ta nõustus [11].
Selts asutati 4. novembril 1966 põllumajandusministeeriumis. Esimeheks valiti ettenägelikult ministrite nõukogu esimene asetäitja Edgar Tõnurist. Eilart kirjutas valmis nii põhikirja mustandi kui ka asutamisele kutsutavate isikute nimekirja, mis paljus koosnes Eilartiga seotud Tartu üliõpilaste looduskaitse ringi vilistlastest ja kultuurinimestest, nagu Tuglased, Voldemar Panso, Erni Krusten, Günther Reindorff, August Sang, Hans Kruus, kuid ka teadlased Harald Haberman ja Endel Varep.
Asutajate hulka ei kutsutud aga akadeemilisi looduskaitsjaid ega looduskaitsetegevuse kopeerimise kriitikuid, nagu Kumari, Masing, Parmasto ja Trass (toona LUS-i president). Loodusteadlastele ei meeldinud ka asjaolu, et Eilart „kaaperdas” LUS-i loodusesõprade kokkutulekud oma seltsi.
Erast Parmasto kirjutas 1967. aastal Sirbis ja Vasaras, et juulis võis teada saada, et toimub Eesti NSV looduskaitse seltsi IX loodussõprade kokkutulek. „Eelmise kaheksa kokkutuleku organiseerijale, Loodusuurijate Seltsile … ununes kokkutuleku kutse [aga] saatmata. Niisamuti kui omal ajal looduse kaitsjate seltsi asutamisele ununes kutsumata suur osa senistest aktiivsetest looduskaitse organiseerijatest,” märkis Parmasto oma lugejakirjas [9].
See halvendas suhteid ja 1967. aasta loodusesõprade kokkutulek jäigi pidamata, 1968. aastal aga peeti esimest ja viimast korda kahe seltsi ühine kokkutulek. Samas oli just Eilart alustanud LUS-i loodusesõprade kokkutulekute korraldamist 1956. aastal Saaremaal. LUS-i juhatus ei pidanud seda üritust oluliseks, võrreldes LUS-i 1958. aastal alustatud loodusteadlaste päevadega. Nii mõnelgi aastal polnud Eilarti korraldatavatest loodusesõprade kokkutulekutest juhatuse koosolekute protokollides kordagi juttu. Nii pole ime, et Eilart pidas loodussõprade kokkutulekuid enda omaks, esinedes 1986. aastal looduskaitseseltsi 20. kokkutulekul Missos ettekandega „20 aastat Looduskaitse Seltsi, 30 aastat esimesest vabariiklikust loodussõprade kokkutulekust”.
11. novembril 1966 kirjutas Eilart ZBI direktorile Habermanile lahkumisavalduse: „Palun vabastada mind alates 20. nov. s.a. Teile alluva instituudi noorema teadusliku töötaja ametikohalt seoses mu valimisega Eesti NSV Looduskaitse Seltsi koosseisulisele aseesimehe kohale. Tänan Teid ja eriti botaanikasektori kollektiivi eesotsas juhataja L. Laasimeriga mu senise teadusliku tegevuse kõigiti soodustamise eest, mille tõttu on võinud ilmuda ka mu monograafia „Pontiline ja pontosarmaatiline element Eesti flooras”. Lahkun instituudist tänulikuna” [6].

Kultuurikeskne looduskaitse selts. Rahaasjade pärast ei pidanud selts muretsema, sest oskuslikult oli seltsi põhikirjas juba sätestatud juriidilistelt liikmetelt (majanditelt ja ettevõtetelt) laekuv liikmemaks.
Nüüd avanes Eilartil erakordne võimalus teostada end looduskaitsjana mitteakadeemilisel moel. See oli tunnustus seni näidatud aktiivsusele ja tehtud korraldustööle. Ta mõistis kiiresti, et nüüdsest peale oli võimalik toimetada suhteliselt omatahtsi ja mõjustada seltsi kujunemist oma huvide järgi.
Tänu kindlale seljatagusele – võimude toetusele – sai seltsi üha enam suunata kultuurilisele tegevusele. Looduskaitseseltsi loodus- ja kultuuriloolistel matkadel üle Eesti osales palju inimesi ja nad oskasid hinnata retkede kultuuriloolist hõngu.
Ajal, mil seltside tegevus oli piirangute tõttu tagasihoidlik, oli looduskaitseselts ja eelkõige selle kultuurilooline tegevus Jaan Eilartile iseloomuliku dirigeerimise all kui päikesekiir läbi lauspilvede. Kokkutulekutel räägiti palju Eesti minevikust, kultuurist ja looduslikest seostest kultuuriga eesti kirjanduse põhjal (nt. Tammsaare ja Vargamäe, Tuglas ja Ahja jms.).
1962. aastal kinnitatud valdavalt mustvalgele rahvuslinnule suitsuspääsukesele lisandus 1966. aastal rahvuslillena sinine rukkilill. 1971. asutati Lahemaa rahvuspark, esimene omataoline NSV Liidus. See kõik innustas inimesi. Seltsi liikmeskond suurenes järjepidevalt, kuna seal aeti eesti asja. „Jaani koguduse” – nii kutsuti seltsi liikmeid heatahtliku muigega mõnes ringkonnas – õpetaja ja (rahva)valgustaja oli enesestmõistetavalt Jaan Eilart.
Jaan Remmel on meenutanud: „Üks meeldejäävamaid [seltsi kokkutulekuid] oli Vändra kandis [1984]. Seda saatis lausa isamaaline harras laulupeo meeleolu ja Ernesaksa rollis oli muidugi Jaan Eilart” [11].
Looduskaitseselts avas parteitule Eilartile tee vabasse maailma ja võimaldas pidada sidet Välis-Eesti teaduse ja kultuuri suurkujudega (nt. Edgar Kant, Berhnard Kangro). 1967. aastast reisis ta alates Tðehhimaast kuni Austraalia, Aafrika ja Ameerikani. 1980. aastal kirjutas ta, et on käinud 25–30 välisriigis [15]. Selline tihe reisimine oli toona harukordne ja tekitas kadedust.
Üha rohkem sai ta välismaalt ilma tsensuuri kartmata saata kirju oma sõpradele. Sel moel tegi ta kaastööd 1970. aastal Bernard Kangro välja antud albumile „Tartu Ülikool”, läkitades talle fotosid ülikooli professoritest. Samas kirjutas ta Kangrole: „Loomulikult palun mu ega kolleegide nimesid selle pisiasjaga seoses mitte kuidagi mainida” [3]. Asjaosaliste väljatulek tekitanuks ilmaaegu pahandust.
Head kontaktid Välis-Eestiga võimaldasid Eilartil hankida pagulaskirjandust, mida ta andis sõpradelegi lugeda. Kohati on selle mõju Eilarti loomingulisele käekirjale väga märgatav. Üks selline on Bernard Kangro ja Valev Uibopuu 1950. aastate keskpaigas koostatud entsüklopeediline albumite kogu „Meie maa”. Oma kiindumust neisse isamaalistesse albumitesse on ta väljendanud mitmes artiklis.
Isamaalisusest olid kantud ka Jaan Eilarti eestvõttel LUS-i egiidi alla Eesti eri piirkondadesse pandud mälestuskivid ja tahvlid Eestimaa loometegelastele ja teadlastele. Mõningail andmeil on neid kuni 300, kuid täpset arvu ei tea keegi. Ühtlasi istutati mälestuspuid. Selline kultuurilooliste paikade sidumine loodusmaastikuga oli üks Jaan Eilarti tegevuse tahke, millega ta alustas 1960. aastate algul.
Just Eesti looduskaitse seltsi tegevussuundadest lähtudes sai maastikuhooldus talle ülitähtsaks töövaldkonnaks. Ka 1983. aastal vastu võetud Tallinna deklaratsiooni ideed [2] olid ajendatud looduse ja kultuuri ühtsusest. Lisaks oli tal võimalus Eesti Panga presidendi Rein Otsasoni kutsel Eesti krooni komisjoni esimehena vääristada Eesti maastikke nüüdseks juba ajalukku läinud paberkroonidel. Just Eilart otsustas lõplikult, millised maastikud ja isikud saavad meie paberrahale. Need kupüürid on kui Jaan Eilarti testament Eesti rahvusmaastikest.
Tänu laiahaardelisele tööle kujundas Eilart looduskaitseseltsist kõige olulisema nõukogudeaegse isamaalise keskuse Eestis; tema ise oli 1970.–1980. aastatel kõnelejana ja kirjutajana üks silmapaistvamaid Eesti ühiskonnategelasi. Muidugi märkasid paljud nii Eilarti kirjatükkide kohatist kergekaalulisust kui ka esinemiste pealiskaudsust, kuid nii suure koorma puhul, mis mees oma kanda oli võtnud, oli see paratamatu.

Uued ajad, uued inimesed. 1980. aastate teisel poolel alanud fosforiidisõjas jäi looduskaitseselts eesotsas Eilartiga äraootavale seisukohale, lootes olukorda lahendada talle omaselt kompromissidega võimukoridorides. Erast Parmasto on Eilarti kohta öelnud, et ta „oskas Jannseni eeskujul oskuslikult munadel kõndida”. Üks näide kompromissimeisterlikkuse kohta oli seltsi 1987. aastal Haljalasse plaanitud kokkutuleku üleviimine Väätsale. Haljalas käidi 1988. aastal.
Fosforiidisõja ja sellele järgnenud „laulva revolutsiooni” ning muinsuskaitseliikumise tulemusel kujunes välja uus põlvkond. Paljudele neist polnud Eilarti tegevus enam oluline. 1992. aastal ei võitnud taasiseseisvuse esimesi presidendivalimisi mitte Arnold Rüütel (ELKS-i esimees 1981–88) ja tema kampaanias osalenud Eilart, vaid Lennart Meri oma noore meeskonnaga.
Uuel tõusulainel tekkis ridamisi uusi organisatsioone ja ühendusi ning looduskaitseselts oli kaotanud ühiskonda ühendava funktsiooni (nagu nüüdseks ka muinsuskaitseliikumine) ja oma senised toetajad – majandid. Üks tunnistusi selle kohta on 1993. aastal Maalehes ilmunud arutelu „Eesti Looduskaitse Seltsi hiilgus ja viletsus”. See „viletsus” on vast liialdus, sest ühiskonna uuenedes tuli seltsil asuda täitma oma nimest ja põhikirjast tulenevat põhifunktsiooni, millest aastatega oldi üle ja kõrvale kasvatud.
See pidi olema kõrge enesehinnanguga Jaan Eilartile valus kukkumine, mida tuli endale tunnistada. Uuesti alustada polnud aga enam võimalik, sest Eilarti tervis oli hakanud halvenema juba ammu enne (1980. aastate lõpul), kui tema tervisemured said üldteatavaks.
Nii ei jäänudki muud üle kui tagasi tõmbuda. Seda on märgata ka tema kirjatööde arvus. Kui aastail 1976–1990 ilmus Eilarti sulest ühel või teisel moel üle 400 kirjutise, siis 1990.–2004. aastal 120 kirjatükki. Andekas loodusmees, populariseerija, rahva kaasahaaraja oli jõudnud oma eluõhtule. Jaan Eilart suri 18. mail 2006. Ta on maetud Raadile ülikooli kalmistuossa.

Hindamatu populariseerija. Andekat, mitmekülgset, laiahaardelist teoreetikut ja üldistajat Jaan Eilartit imetleti, kadestati ja vahel ironiseeriti tema üle. Hoolimata sellest tunnustavad isegi tema oponendid, et ta on andnud seni veel hoomamatult suure panuse Eesti looduskaitse ülesehitamisse ning loodust hoidva mõtte- ja eluviisi edendamisse alates 1950. aastate keskpaigast.
Looduskaitse, kultuurmaastike ja eesti kultuuriloo populariseerijana ei ole võimalik Eilarti rolli üle hinnata. Tema panus eesti ühiskonna arengusse vajab veel lisauurimist ja monograafia koostamist. Tema tegevus on üks oluline osa Eesti ajaloost ja tõestab, et oskusliku asjaajamise korral sai eestlastes eestimeelsust kasvatada ka nõukogude ajal ja täiesti seaduslikul moel. Siiski ei tohi unustada, et see tulenes paljuski Jaan Eilarti erakordsest isikust, kes on paljudele jätnud kustumatu mälestuse.

Artiklis on kasutatud Ott Kursi, Erast Parmasto, Hans Trassi, Ülo Manderi, Linda Pootsi, Jaan Riisi, Rein Ahase, Heino Mardiste, Hiie Kontori ja Silvi Eilarti mälestusi ning Tartu ülikooli, Eesti maaülikooli ja Eesti ajalooarhiivis talletatava Eesti loodusuurijate seltsi arhiivi materjale.

1. Eesti Looduskaitse Selts 2007. 40 aastat Eesti Looduskaitse Seltsi. Tallinn.
2. Eilart, Jaan 1985. Loodus ja kultuur käsikäes. – Eesti Loodus 36 (7): 442–448.
3. EKM EKLA, f. 310, s. 55: 11. Jaan Eilarti kirjad Bernard Kangrole.
4. EMÜ arhiiv, f. 17, n. 5, s. 155: 5. Jaan Eilarti isikutoimik ZBI-s töötamise ajal.
5. EMÜ arhiiv f. 17, n. 5, s. 155: 27.
6. EMÜ arhiiv f. 17, n. 5, s. 155: 34.
7. Hang, Vaike 2001. 45 aastat Eesti Teaduste Akadeemia looduskaitse komisjoni. – Linnade haljastud ja nende kaitse. Tartu–Tallinn: 128–142.
8. Kurs, Ott 2010. Leo Tiik. Tartu.
9. Parmasto, Erast 1967. [Kiri toimetajale]. − Sirp ja Vasar, nr. 33 (1236): 5.
10. Parmasto, Erast 2009. Ühe seenevana elupäevad. Tartu.
11. Remmel, Jaan 2006. Pool sajandit looduskaitserajal. [Eesti looduskaitse seltsi asutajaliiget, geograaf Jaan Remmelit küsitlenud Ann Marvet]. – Eesti Loodus 57 (10): 34–38.
12. Tammoja, Sirje (koost.) 2005. Jaan Eilart. Bibliograafia 1948–2004. Tartu.
13. TÜ arhiiv, n. 22/57 s. 41: 1. Jaan Eilarti üliõpilastoimik Tartu ülikoolis.
14. TÜ arhiiv, n. 22/57 s. 41: 3.
15. TÜ arhiiv, n. 11-k, s. 3379: 124. Jaan Eilarti isikutoimik TÜ-s töötamise ajal.

Erki Tammiksaar (1969) töötab Tartu ülikoolis geograafia osakonnas ja Eesti maaülikooli Karl Ernst von Baeri maja teadusloo uurimise keskuses vanemteadurina.
Taavi Pae (1976) on geograaf.