Meil kaubastatavate teede perre on end tasahilju poetanud lapatšotee. Hoolimata kuiva teepuru pisut kummastavast välimusest saab sellest valmistada mitmeotstarbelist jooki.

Ebatavaline teematerjal. Teekeeduks vajalikku kraami saadakse bignoonialiste sugukonda kuuluvalt lapatšotabebuialt (Tabebuia impetiginosa), eluvormilt kõrgekasvuliselt puult. Soodsates oludes sirgub puu ligi 30 meetri kõrguseks, kusjuures kõrgeimate puude vanus küünib mitmesaja aastani.
Peale aukartust äratava välimuse ilmestavad teeandjat ka ülisuured mitmeosalised viiest kuni seitsmest lehekesest koosnevad liitlehed ning trompetikujulised ereda värvusega õied. Olenevalt õie osast ja vanusest võime õites näha roosat, punast, kollast ja violetset värvuskombinatsiooni. Pilkupüüdva välimuse pärast kasutatakse puid haljastuses ilupuudena.
Nektaririkkad õied pakuvad tolmeldamise eest väärikat tasu. Järelikult saab loo nimitegelast edukalt rakendada meepuuna. Märkimist väärivad puude peaaegu poole meetri pikkused viljad, mis välimuselt meenutavad pigem kaunu, kuid kuuluvad botaanilise eripära poolest hoopiski kuparde hulka. Viljades peituvad väiksed kileja lennusega seemned.
Tuntud on ka kõnealuse puu pruunikashalli värvusega puit, mis hiilgab nii tugevuse kui ka vastupidavusega päikeselises ja niiskes kliimas. Selle tagab puidu parkainerohkus. Sajandeid on kohalikud indiaanlased valmistanud selle puu okstest vibusid. Et puit on suure eritihedusega ja kõva tekstuuriga, on teda raske töödelda.

Lapatšotabebuia kasvab Ladina-Ameerikas küllaltki laias vööndis Mehhikost Argentinani, kuid erilise tähelepanu on see puu pälvinud Paraguais, kus ta on rahvuspuu. Lapatšopuu kasvupiirkondades kutsuvad kohalikud teda mitme nimetusega, tuntumad on tajy, lapacho negro, pau d’arco, ipê-roxa ja peúva.
Teematerjali ei saada ei lehtedest ega õitest, nagu tavaliselt, vaid hoopiski puu koorest ja vähesel määral ka koorealusest kihist ehk niineosast. Pealt on koor hallikas, seestpoolt aga punakaspruun. Et lapatšopuu taastub vigastustest hästi, ei kujuta mõõdukas teematerjali hankimine puudele erilist ohtu. Kogutud saak kuivatatakse ja ribastatakse. Seetõttu ongi selle tee kuivmaterjal omalaadse kujuga.

Tuntud loodusravis. Lapatšotabebuia koore ja koorealuse kihi abil on kohalikud indiaanlased aastatuhandete vältel leevendanud paljusid vaevusi. Kohalikud on kutsunud puud isegi hellitavalt „elu puuks”. Kui esialgu pruugiti raviotstarbel toormaterjali vesileotist, siis nüüdisajal on suurema populaarsuse võitnud alkoholtõmmised, mida saamise järel veel kontsentreeritakse.
Peenestatud, läbikeedetud ja kontsentreeritud kooreleotisel on haigustekitajaid hävitav toime. Ühtviisi tappev on leotis viiruste, bakterite, pärm- ja hallitusseente, algloomade (peamiselt malaariatekitajad ja keerdviburlased) ning isegi hulkraksete parasiitide suhtes. Kohalikud indiaanlased tarvitasid kooreleotist nii sees- kui ka välispidi mitmesuguste põletike raviks.
Seespidine tarvitus piirdus tõmmiste või puumahla joomisega, välispidi otsiti abi kompressidest ja mähistest, kusjuures abi saadi ka raskelt paranevate haavandite või putukahammustuste korral.

Rohke parkaine-, eeskätt tanniinisisalduse tõttu ohjeldasid kohalikud lapatðo kooreleotisega ka ägeda kõhulahtisuse eri vorme ning seedekulgla parasiite, sest keeduse koostises leiduvad parkained sadestavad valke ja kootavad seedekulgla limaskesti.
Kolmas ammune etnomeditsiini kasutusvaldkond hõlmas hingamisteede haigusi. Lapatðoleotise pruukimine leevendas vihmametsade põliselanikel piinavat köha, sest leotises sisalduvatel ühenditel on rögalahtistav toime, samuti alandas kooreleotis palavikku.
Lapatðo on tähtis ka organismi üldtugevdajana: eri viisil valmistatud preparaadid toetavad mõneti immuunsüsteemi. Muu maailma meditsiinile oli lapatðo pikka aega suhteliselt tundmatu, sest see taim levib looduslikult vaid Ladina-Ameerikas. Seda innukamalt hakati uurima, milles peitub tema universaalse toime saladus.
Peale eri parkainete õnnestus kontsentreeritud kooreleotisest eraldada hulk antibiootilise toimega ühendeid, samuti bensoaatide eri vorme. See selgitab selle puu kooreleotise bakteritsiidset ja fungitsiidset mõju. Keemilise koostise uuringute käigus avastati lapatðo kontsentraadist ka naftokinoonide perre kuuluv ühend, mis ristiti lapahooliks. Eestikeelsetes kirjandusallikates on kasutatud ka labakooli nimetust.
Tegelikult on taimes mitu lapahooli keemilist teisendit. Eriti suurenes huvi lapahooli ja tema teisendite vastu siis, kui avastati, et nad hävitavad teatud tüüpi kasvajarakke nii in vitro katsetes kui ka katseloomadel. Muide, kohalike indiaanlaste ravitavade järgi pruugiti lapatðopuu kooreleotist ka kasvajate korral, kuid tavaliselt tarvitati seda raviotstarbel üksnes lühikest aega.
Paraku ei saanud lapahooli universaalse raviainena kasutusele võtta, sest halvaloomulisi rakke hävitavad annused olid nii suured, et põhjustasid ravialustel ohtlikke kõrvaltoimeid. Seetõttu ei tohiks mitte mingil juhul alustada iseravi! Terviseprobleeme võib põhjustada nii kangete lapatðokontsentraatide tarvitus kui ka neist valmistatud lahjendatud saaduste kestev tarbimine organismi jaoks ülisuurtes kogustes.
Mitte kõik lapatðo abitoimed, millest kohalikud põliselanikud on leevendust leidnud, pole nüüdisaegsete meditsiiniliste uuringutega tõestatud. Tihti jäetakse mainimata ka potentsiaalsed ohuallikad, mis selliste kontsentraatide manustamisel võivad tekkida.
Ehkki lapatðotõmmistes leidub taime kohta piisavalt rauda, minetab raud suuresti tulusust parkainerohkuse tõttu, mis ei lase raual seedekulglast imenduda. Veelgi enam, kui kasutada preparaate pikka aega ja üleliia ning toidusedel on piiratud, võib kujuneda isegi rauapuudusest tingitud kehvveresus.
Ka rasedatele ja imetavatele emadele on lapatðokontsentraadid vastunäidustatud. Samuti peavad neist loobuma isikud, kes kasutavad verd vedeldavaid preparaate. Kindlasti ei tasu kõnealusest taimest tehtud preparaate pruukida ka nendel inimestel, kes on ülitundlikud toimeainete suhtes. Ülitundlikkust võib põhjustada nii välispidine kui ka seespidine tarvitus.

Edukas läbimurre teejoogina. Ennekõike on lapatðo maailmas aga saavutanud tuntuse teejoogina. Teena on lapatðol ehk taheebol või „inkade teel” hulk plusse. Esiteks, erinevalt tavateest ei sisalda see jook kofeiini, järelikult ei põhjusta tee ka ülierutuvust ning seda võib rahulikult juua ka õhtusel ajal.
Teiseks, lapatðos leidub mitmesuguseid antioksüdante, peamiselt bioflavonoide ja rikkalikus valikus mikroelemente, mis teematerjali pikaajalisel keetmisel-hautamisel kanduvad rohkemal või vähemal määral joogiteesse ning lõpuks jõuavad vähemalt mingis hulgas jooja organismi.
Kolmandaks, need kelle jaoks on puhta lapatðotee maitse ja mõju limaskestadele liiga võõristav, võivad nautida isesuguseid teesegusid, kuhu on lisatud teisi teesid või maitselisandeid, nagu vanill, maasikas jne. Lapatðotee loomulikku maitset kujundavad nii parkained kui ka teematerjali koostises leiduvad eeterlikud õlid.
Neljandaks, soovi korral võib lapatðoteed juua ilma klassikaliste maguslisanditeta: see on tervislikum hammastele ja vähendab saadavat kalorikogust.
Viiendaks, seda teed võib ühtviisi edukalt nautida kuumalt või külmalt. Teematerjali koostise eripära tõttu on joogi valmistamise protseduur küllaltki pikk. Piisav kogus vett tuleb ajada keema, lisada pisut teepuru (mõõdukus on oluline!) ning keeta vähemalt viis minutit. Seejärel tuleb teel lasta veel 15 kuni 20 minutit tõmmata.
Selline valmistusviis tagab, et teematerjalis leiduvad ühendid lahustuvad jooki. Kuid nagu kõikide toitude-jookidega, ei tasu ka lapatðoteega arutult liialdada, paarist tassist päevas piisab täiesti.

1. Enkovaara, Anna-Liisa 2007. 101 loodustoodet. Medicina, Tallinn.
2. Kaur, Krista jt. 2008. Maailma rahvustaimed. Maalehe Raamat, Tallinn.
3. Mills, Simon; Bone, Kerry 2007. Principles and practice of phytotherapy: modern herbal medicine. Churchill Livingstone, Edinburgh.
4. Raal, Ain 2010. Maailma ravimtaimede entsüklopeedia. Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn.

Urmas Kokassaar (1963) on Tartu ülikooli üldbioloogia õppejõud. Biokeemikuna avaldanud rohkesti artikleid toidu ja toitumise teemal.