Loodusehuvilisel on talvelgi üsna palju vaadata ja mõtteainet. Esikohal on muidugi loomade jäljed lumel, siis puude ja põõsaste äratundmine pungade ja okste järgi. Tähelepanu väärivad ka paljude puuseente mitmeaastased viljakehad, mis lehtedeta puude taustal hästi silma paistavad.

Üks ja sama torikseeneliik võib anda nii lamatüvede allküljel liibunult kasvavaid kui ka kübaratega viljakehasid. Mõnel teisel liigil arenevad ainult liibunud, kolmandal ainult kübarja kasvuvormiga viljakehad.
Mõlemal kujutüübil on oma eelised. Liibunud viljakeha ülesehituseks kulub seenel vähem ainet ja energiat. Nad saavad aga kujuneda ainult enam-vähem horisontaalselt, enamasti maapinna lähedasel lamapuidul, lamatüvedel või mahalangenud okstel, mõnel liigil hoopiski koredas metsakõdus. Viljakehast välja langevad eosed peavad levimiseks kohe sattuma tõusvate õhuvoolude kätte, muidu nad kuigi kaugele ei jõua.
Kübarakujulised viljakehad võivad kasvada puutüvedel, mõnelgi liigil isegi kümne-paarikümne meetri kõrgusel. Kuid lisaks eoseid moodustavale torukesekihile peab seen kulutama rohkelt ainet ja energiat selle kihi kandetarindi, kübara ülesehitamisele.
Maapinnast kõrgel asuvates kübarates kujunevatel eostel on aga palju rohkem eeldusi tuulega kaugemale kanduda ja nõnda seene edukat levikut tagada. Neid erisuguseid ehitusviise võib pidada eri seente erilaadsete levimisstrateegiate väljendusiks.

Juuresoleval täpptaeliku (Phellinus punctatus) fotol on näha veel üks, kolmas võimalus, kuidas kohastuda kasvukohaga. Kaldus või kõverdunud puutüvede ja okste allapoole kaldus pinnal kujunevad liibunud viljakehad, mille eoseid moodustava kihi torukesed on rangelt vertikaalsed. Ära korjates näeme, et erinevalt tavalistest liibunud torikseentest pole torukesed viljakeha allpinna suhtes risti, vaid põiksed; vastavalt pole ka nende suudmepoorid ringjad, vaid ümaralt pikaks veninud.

Fotol me mingeid viljakeha poore ei näe, ka looduses vaadates võivad need jääda märkamata: nad on niivõrd peened, ühel ristläbilõike ruutsentimeetril üle 6500. Sees eoseid moodustavad torukesed on 2–4 mm pikkused, kuid ainult 0,07–0,11 mm läbimõõdus. Eosed on peaaegu kerajad, kuni 9–10 μm (0,01 mm) pikkused. Selle liigi eosetoodangut pole uuritud, kuid võime lähtuda haavataeliku ligidase ehitusega viljakehade kohta teada olevast: igast torukesest langeb ööpäevas välja üle 7500 seal valminud eose.
Torukese sisepinna rakkudelt, eoskandadelt peaaegu toru keskteljeni paisatuna seisab neil ees umbes poole kuni kahe sekundi pikkune langemine läbimõõdust kuni 60 korda pikemas silindris. Selle jooksul ei tohi nad torukeste seinte vastu puutuda ega sinna takerduda – ka siis mitte, kui puutüvi tuules kiigub ja torukesed vertikaalsena ei püsi. Kuidas see võimalik on, sellele annavad vastuse biofüüsika ja aerodünaamika. Seene-eoste leviku uurimine pole aga veel pälvinud nende teaduste erilist tähelepanu.
Täpptaelik on Eestis üsna levinud, teada on üle 200 leiukoha paljudel lehtpuuliikidel, eriti sageli pajudel, sarapuul ja toomingal. Selle seene äratundmist hõlbustab viljakehade taanduv kasvuviis: iga aastaga pakseneb viljakeha uue torukesekihiga, mis on vanematest kihtidest kitsam. Nii muutub viljakeha aja jooksul läbilõikes padjakujuliseks – keskelt paksem, servadest õhem.

Erast Parmasto (1928) on mükoloog, Seenevana.