Uus aasta toob ikka muutusi, ka Eesti Loodusesse. Tähelepanelik lugeja märkab kindlasti siin leheküljel vahetunud logosid: lugemisaasta, Eesti looduskaitse aasta ja rahvusvahelise elurikkuse aasta asemel viitame nüüd MTÜ Loodusajakiri kümnendale sünnipäevale.
Meie omalaadne kirjastus on asutatud 2001. aastal ja nagu näeme keskkonnainvesteeringute keskuse mullu aasta lõpul jagatud toetustest (www.kik.ee), ilmuvad meie ajakirjad Eesti Loodus, Loodusesõber, Horisont ja Eesti Mets endistviisi. Eesti Loodus on muutunud sama raha eest paksemaks: nüüd hõlmab väljaanne iga kuu vähemalt 64 lehekülge, mullu oli mõne numbri maht 48 lehekülge.
Ajakirjast leiab muidki muutusi: oleme avaldanud rohkem sõnumeid, kroonikat ja lühiartikleid, sest see aitab lugejal toimunust kiiremalt ülevaadet saada. Jätkame muidugi ka pikemate artiklite avaldamist: tahame igas numbris avaldada vähemalt ühe põhjalikuma uurimuse Eesti loodusest. Oleme mõelnud ka meelelahutusele: nüüdsest on meil loodusteemaline ristsõna, mille lahendajad saavad auhinnaks looduskirjandust.
Uuel aastal on ka uus aasta puu. Eesti Loodus valis esimest korda aasta puu 1996. aastaks. Seega oleme aasta puid ajakirja veergudel käsitlenud juba 16 aastat. Seekord kannab aasta puu tiitlit jalakas koos oma loodusliku perekonnakaaslase künnapuuga. Teda tutvustame põhjalikult Eesti Looduse märtsinumbris. Esimene aasta puu oli kadakas ja ka nüüd kehtib 1995. aasta novembri-detsembrinumbris kirjutatu: igaüks võib aasta puust meile ka ise kirjutada!
Kas aasta puude valimine on end õigustanud? Kadakas valiti 1996. aasta puuks seetõttu, et aasta varem oli otsitud rahvuslille, -linnu ja -kivi kõrvale muid loodussümboleid: rahvuspuud ja -maastikku. Eesti Looduse tollaste küsitluste järgi jäi kandideerima neli puud: kadakas, kuusk, mänd ja pärn, igaühel veenev põhjendus. Teaduste akadeemia looduskaitse komisjon arvas tollal, et rahvuspuud on veel vara hääletada, ent põhjanaabrite eeskujul otsustati kõigepealt valida aasta puu.
Rahvuspuu valimiseni pole seni jõutud ja võib-olla on see isegi hea: kõiki kodumaiseid puid pole me senini põhjalikumalt tutvustanud ning tegelikult on nad ju kõik toredad, pole põhjust üht puud mingil põhjusel esile tõsta. Rohkete rahvussümbolite valimisega kipub nende väärtus lahjenema, pigem piirduksime rahvuslille ja -linnuga.
Looduslikke puid-põõsaid on meil eri arvestuste kohaselt umbes 60–80 liiki, nii et pealtnäha saaks veel hulk aastaid valida aasta puid, kordamata varasemat. Samas on puude perekondi märksa vähem, näiteks pajusid on ligi kakskümmend liiki, kaski on neli, pihlakaid kolm liiki jne.
Järgmise aasta puu oleme juba ette ära valinud – see on õunapuu. Edaspidi hakkavad tulema aasta puudena aga need, keda tavaliselt oleme harjunud nägema põõsana, näiteks kontpuu, paakspuu ja türnpuu, kuslapuu, lodjapuu jne.
Olen näinud umbes kuue meetri kõrgust tugeva tüvega paakspuud ning ka näiteks ligi kolme meetrini ulatuvat ühetüvelist magedat sõstart, kes vibaliku tüvena elegantselt ümbritsevatele kadakatele naaldus. Puu mis puu! Aga valimiskahtlusi võib äratada puude tuntus: mändi või tamme on tunduvalt põhjalikumalt uuritud kui näiteks lodjapuud. Mis muud, kui uued aasta puud panevad meie dendroloogide ja metsateadlaste teadmised proovile.
|