Pakendijäätmete kogumise ja taaskasutuse üle käivad vaidlused ning segadus ajendasid riigikontrolli analüüsima, kas riigi tugi on piisav, et pakendijäätmeid eraldi kogutaks ning taaskasutataks. Hinnanud olukorda, jõudsime veendumusele, et riigi ja kohalike omavalitsuste järelevalve peab tunduvalt paranema. Siis on lootust, et edaspidi on elanikel pakendijäätmeid mugavam ära anda ja neid taaskasutatakse rohkem.

Viimastel kuudel on olmejäätmete veo kallinemine tekitanud palju meediakära. Hinnatõusu peapõhjuseks peetakse jäätmete ladestamise saastetasude tõusu. Keskkonnahoiu seisukohast on selline areng õigustatud, sest jäätmete ladestamine raiskab taaskasutatavaid loodusvarasid ja tekitab loodusele koormuse. Saastajad peavad selle ühiskonnale hüvitama.
Ajakirjanduses on jäänud aga rõhutamata fakt, et Eesti inimestel on pakendijäätmeid aktiivsemalt sortides võimalik vähendada prügiarveid ja jääda puutumata olmejäätmete veo hinnatõusust, kuna pakendijäätmeid saab tasuta ära anda.

Pakendijäätmeid sorditakse loiult. Eri uuringud näitavad, et tavapäraselt hõlmavad meie prügikasti sisust mahuliselt ligikaudu 60% mitmesugused pakendijäätmed: papist või plastist karbid, plast-, metall- või klaaspudelid, kartongist mahla- või piimapakid, kilekotid jms. Pakendiseadusega kehtestatud tootja vastutuse põhimõtte järgi peavad kõigi nimetatud pakendijäätmete kogumise ning taaskasutamise korraldama (sh. selle eest maksma) pakendajad, pakendatud kaupade maaletoojad ja müüjad. Seetõttu sisaldub pakendi müügihinnas ka selle taaskasutuse kulu.
Tavainimese seisukohast tähendab tootja vastutus seda, et nn. pakendiettevõtjatel on kohustus korraldada, et igal inimesel oleks tema elukoha asustustihedusest olenevalt võimalikult mugavas läheduses pakendikonteiner, mille paigaldamise, hoolduse ning tühjendamise eest ei pea maksma. Seega saab üle poole prügist tasuta ära anda ning nõnda peaks olema võimalik vähendada prügiveo kordade arvu või tellida väiksem kogumismahuti.
Riigikontroll tegi Lasnamäel asuva kuuekorruselise kahe trepikojaga maja säästuvõimaluste kohta hinnangulise arvutuse. Selle järgi saaks jäätmeveo pealt säästa üle 50 euro kuus ning üle 600 euro aastas.
Ometigi näitas elanike küsitlus, et 54% inimestest ei teagi, et neil on võimalus pakendeid tasuta ära anda. Tallinna ja mitte-eestlastest elanike teadlikkus oli maainimestega võrreldes märkimisväärselt halvem. Samuti selgus, et pandipakendeid kogutakse eraldi aktiivselt, ent näiteks plastpakendid ja joogikartongi viskab üle 70% inimestest olmejäätmete hulka. Eramutes ja väikestes kortermajades on väga palju neid inimesi, kes põletavad pakendijäätmeid, kuigi nõnda tekib enamiku pakendite puhul tervisele ja keskkonnale mürgiseid kemikaale.
Miks eelistavad inimesed pakendite eest maksta esmalt siis, kui nad poes ostu teevad, ja teist korda uuesti siis, kui nad lasevad pakendijäätmed olmejäätmete koosseisus ära vedada?

Konteinerit peab olema mugav kasutada. Minu Tallinnas Koplis elav kolleeg sõidab kord nädalas pakendijäätmete kilekotiga paar peatust trammiga lähima pakendikonteineri juurde. Kohale jõudes peab ta pakendijäätmed ükshaaval kogumismahutisse toppima, sest väikese ava kaudu ei saa kogu kotitäit korraga ära visata. Suuremad pakendid konteinerisse ei mahugi. Korduvalt on juhtunud sedagi, et mahuti on täis ning ainukesed õiguskuulekad variandid oleksid asuda teist konteinerit otsima (mis võib samuti täis olla) või sõita trammiga koju tagasi ja panna prügikott paremaid aegu ootama.
Enamik inimesi loobuks sellises olukorras pakendite sortimisest või poetaks oma prügikoti konteineri kõrvale või halvemal juhul metsa alla. Pakendikonteineri lähedus kodule mõjutab oluliselt inimese valmisolekut pakendeid sortida.
Pakendiettevõtjatel pole üldjuhul võimalik kõigi oma pakendijäätmete kogumist ise korraldada ning seetõttu on ettevõtted ühinenud pakendite taaskasutuse organisatsioonidega ning andnud asjaomase vastutuse neile üle, makstes teenuse osutamise eest tasu.
Eestis on üks pandipakenditega tegelev asutus (OÜ Pandipakend) ning kolm organisatsiooni, kelle ülesanne on korraldada muude pakendite kogumine ja taaskasutus (MTÜ Eesti Taaskasutusorganisatsioon, MTÜ Eesti Pakendiringlus ning OÜ Tootjavastutusorganisatsioon). Kokku on organisatsioonidega liitunud üle 3000 pakendiettevõtja – eri hinnangute järgi 80–90% kõigist pakendiettevõtetest.
Organisatsioonid peavad vastutama selle eest, et elanikke oleks teavitatud vajadusest ja võimalustest pakendijäätmeid eraldi koguda. Ühtlasi tuleb tagada, et pakendikonteinereid oleks piisavalt ning neisse oleks tõesti võimalik jäätmeid jätta. Samuti vastutavad nad selle eest, et pakendijäätmeid kogutaks ja taaskasutataks vähemalt pakendiseaduses nõutud taaskasutusmäära ulatuses – kogu pakendimassist vähemalt 60%.
Riigikontrolli hinnangul pole kõik taaskasutusorganisatsioonid oma kohustusi nõutud määral täitnud ning üks pakendijäätmete loiu sortimise põhjusi on konteinerite vähesus. Näiteks Kadriorus on pakendikonteinerid vaid asumi kahes servas, kuid paljudes maakohtades paiknevad mahutid inimestest mitmete kilomeetrite kaugusel.
Tallinnas võivad lisasegadust tekitada eri organisatsioonide korraldatud pakendite äraandmise viisid: ligikaudu paarisaja maja elanikud saavad kõiki pakendiliike ära visata oma maja kõrval asuvatesse ainult nende maja jaoks mõeldud konteineritesse, eramajade piirkonnas saab koju tellida tasuta pakendikoti ning ülejäänud peaksid oma pakendid viima olmeprügi konteineritest eraldi asuvatesse avalikesse pakendikonteineritesse.
Eri pakendiliike peab saama ära anda ühes kohas, kuid üle Eesti peab mõnel pool klaasi ja pappi-paberit eraldi sortima, teisal tuleb aga kogu pakendiprügi ühte segapakendi konteinerisse visata. Näiteks Hiiumaal, Valgamaal, Järvamaal ja Võrumaal pole kahel organisatsioonil mitte ühtegi klaasikonteinerit, Tallinnas aga on samadel ühingutel neid kokku 227. Paari aasta taguse ajaga võrreldes on oluliselt vähemaks jäänud ka papi- ja paberpakendi jaoks mõeldud kogumismahuteid.
Peale kogumismahutite vähesuse teeb sortimise ebamugavaks ka kohustus viia eri laadi prügi eri kohtadesse. Kõiki nõudeid järgiv inimene peaks kodus tekkivad jäätmed sortima väga mitmeks: biojäätmed, paber ja papp (mis ei ole pakend), pandipakend, klaaspakend, papp- ja paberpakend, muu segapakend, ohtlikud jäätmed, elektroonikaromud ning vaid ülejääva viskama olmejäätmete hulka. Sorditud jäätmed tuleks omakorda viia mitmes kohas asuvatesse kogumispaikadesse.
Lumerohked talved koos läbimatute auto- ja kõnniteedega seavad sortijate teele korraliku katsumuse. Omaette proovikivi on ära tunda õige konteiner, sest kogumismahutid pole ühtse märgistuse, kuju ega värvusega ning aastate jooksul on organisatsioonid konteinerite välimust ka muutnud. Seega eeldab pakendijäätmete sortimine suurt teadlikkust ning valmisolekut loobuda tavapärasest mugavusest.
Pakendiorganisatsioonide ja jäätmevedajate hinnangul on endiselt suur probleem, et pakendikonteinerites on ka muud kraami peale pakendijäätmete. Organisatsioonide sõnul on see peamine põhjus, miks enamik konteinereid on ebamugavalt väikse avaga ning sinna saab pakendeid visata vaid ükshaaval. Segaprügi tõttu on hulk pakendikonteinereid ära korjatud, sest muu prügiga risustatud ja määrdunud pakendijäätmeid on märksa kallim või lausa võimatu taaskasutada. Kui soovime mugavamaid pakendikonteinereid, tuleks neid senisest sihipärasemalt kasutada.

Pakendiettevõtjate tegevust ei kontrollita. Pakendite kogumisvõrgustik on ebaühtlaseks kujunenud seetõttu, et ei riik, kohalikud omavalitsused ega ka pakendiettevõtjad pole suutnud või tahtnud kontrollida taaskasutusorganisatsioonide tegevust. Paari tuhande kogumismahuti rent, hooldus ja tühjendamine maksab aasta peale märkimisväärse summa. Samal ajal on oluliselt lihtsam saada palju puhtaid ning seega kvaliteetsemaid pakendijäätmeid kaubanduskeskustest, toidupoodidest (nn. veo- ja rühmapakendid: peamiselt pappkastid, pakkekile, kaubaalused, kaubakastid jms.) või ka otse tootjatelt.
Kuivõrd taaskasutusorganisatsiooni eesmärk on koguda piisavalt pakendijäätmeid, et vältida pakendiaktsiisi maksmise kohustust, tuleb elanikelt kätte saada vaid nii palju pakendijäätmeid, kui mujalt puudu jääb. Kogu oma tegutsemisaja jooksul on kõik pakendiorganisatsioonid suutnud riigile näidata, et nende kogutud ja taaskasutatud pakendijäätmete hulk vastab riigi nõutud kogusele. Niisiis polekski vaja kogumismahuteid juurde paigaldada.
Enamik pakendeid turule toovatest ettevõtetest on oma kohustused pakendi- või taaskasutusorganisatsioonidele üle andnud. Need omakorda peaksid tagama, et Euroopa Liidu seatud pakendite taaskasutuse üldmäär 60% oleks täidetud.
Kuid nii see siiski pole: ehkki pakendiorganisatsioonide aruannete kohaselt tekib Eestis vaid 118 000 tonni pakendijäätmeid aastas, küündib nende kogus keskkonnaministeeriumi arvutuste järgi 217 000 tonnini. Pakendijäätmete taaskasutuse protsent arvutatakse Eestis turule pandud pakendite ja taaskasutatud pakendijäätmete suhtarvuna. Kuna turule tuuakse 45% võrra rohkem pakendeid kui taaskasutusorganisatsioonid näitavad, ei täida riik Euroopa Liidu seatud taaskasutuskohustust!
Keskkonnaministeeriumi sõnul saab vahe väidetava ja tegeliku taaskasutatud pakendijäätmete hulgas tekkida kas sellest, et turule toodud pakendite hulka näidatakse tegelikust väiksemana, pakendite taaskasutust näidatakse tegelikust suuremana või deklareeritakse pakendijäätmete taaskasutusena muude samast materjalist koosnevate jäätmete ümbertöötlemist. Ei keskkonnainspektsioon ega ka pakendiaktsiisi õiget laekumist jälgima pidav maksu- ja tolliamet pole siiamaani suutnud ega ka üritanud tõestada, kes ja kui suures ulatuses on oma jäätmetekke, kogumise ja taaskasutamise andmeid ilustanud.
Kuivõrd riik ei taaskasuta pakendeid ettenähtud määral, peaks pakendiettevõtjatel lasuma kohustus tasuda pakendiaktsiisi. Riigikontrolli ligikaudse arvutuse järgi ulatunuks 2009. aasta aktsiisi summa ligikaudu 64 miljoni euroni (s.o. miljardi kroonini), ent kuna rikkujat pole kindlaks tehtud, ei saa seda summat ka kelleltki sisse nõuda.
Olukord, kus riigile on teada, et reegleid on rikutud, kuid mitte mingit vastutust ei tule kanda, annab edaspidigi nii pakendiettevõtjatele kui ka taaskasutusorganisatsioonidele võimaluse täita pakendi taaskasutuse kohustust vaid osaliselt. See omakorda võimaldab hoida raha kokku elanikelt pakendijäätmete kogumise korralduse pealt. Seetõttu soovitas riigikontroll riigil tunduvalt tugevdada pakendijäätmete andmete kontrolli ning pani muu hulgas ette kehtestada pakendiaktsiisi ettemaks.

Kohalikud omavalitsused peaksid rohkem pingutama. Pakendite kogumist kodumajapidamistest saaksid oluliselt suunata ka kohalikud omavalitsused. Nende ülesanne on kehtestada jäätmehoolduseeskirjad, sõlmida taaskasutusorganisatsioonidega lepingud ja kontrollida nende täitmist.
Ometigi tunnistas nii mõnigi omavalitsus riigikontrollile, et pakendiorganisatsioonid kirjutavad neile oma tingimusi ette, korjavad juba paigaldatud prügimahuteid ära või ei tühjenda neid piisavalt sageli. Mõned vallad ja linnad on kas teadmatusest või paratamatusest paigaldanud kogumismahuteid omavalitsuse eelarveraha eest ning maksavad kinni ka nende tühjendamise.
Kohalik omavalitsus peab sõlmima pakendiorganisatsioonidega lepingud, milles määratakse kindlaks nii pakendikonteinerite arv kui ka asukohad, välimus ning märgistus, samuti tühjendamise graafik. Nende tingimuste märkimine ka jäätmehoolduseeskirjas annaks omavalitsusele võimaluse teha nõuete rikkumise korral ettekirjutusi ja trahve.
Siin on omavalitsustel kõvasti arenguruumi: auditeerimise ajal oli mõnel organisatsioonil lepingud sõlmitud alla poolte omavalitsustega. Kui eeldada, et omavalitsus soovib otsustada selle üle, kui palju on konteinereid ja kus need asuvad, milline on nende välimus, märgistus ja tühjendusgraafik, siis peaksid tal olema sõlmitud lepingud kõigi taaskasutusorganisatsioonidega.
Ka analüüsitud jäätmehoolduseeskirjadest ei leidnud riigikontroll konkreetsele omavalitsusele kohandatud nõudeid, pigem oli piirdutud pakendiseaduse tsiteerimisega. Sellises olukorras pole omavalitsusametnikul muu hulgas selget alust nõuda, et paigaldataks rohkem konteinereid.

Pakend pole prügi. Kuigi Eesti pakendiettevõtted tasuvad igal aastal taaskasutusorganisatsioonidele ligikaudu miljon eurot pakendijäätmete kogumise ja taaskasutuse eest, jõuab pool pakendijäätmetest ikkagi prügimäele. Suurt osa sellest saaks tegelikult taaskasutada metallitööstuses, valmistada uusi plasttooteid, paberit jms. ning kui see pole võimalik, siis näiteks toota soojust ja elektrit.
Jäätmete taaskasutus uute toodete toormaterjalina on rahvusvaheline äri. Eestis kogutud pakendijäätmetest taaskasutatakse vaid osa siinsamas ning ülejäänu töödeldakse isegi Hiinas või Indoneesias. Keskkonnahoidu tähtsustava inimese jaoks on pakendijäätmete sortimine üks lihtsamaid viise anda oma väike panus puhta ja terve maakera heaks ning ühtlasi hea võimalus säästa pere rahakotti.

Riigikontrolli audit „Pakendijäätmete kogumise ja taaskasutamise tulemuslikkus” on avalikustatud detsembris 2010 ning selle täisteksti leiate kodulehelt www.riigikontroll.ee

Airi Andresson (1978) on riigikontrolli tulemusauditi osakonna auditijuht.