Eelmisel sügisel New Yorgis Ameerika loodusloomuuseumis käies meenus ülikooliaegne Saaremaa õppereis, üks sealne paemurd ja seal meie professori jutustatud lugu. Tundsin, et oli saabunud õige aeg see minevikku vajunud sündmus ja muuseumis nähtu kokku viia: poolikutest teadmistest toitu ammutav uudishimu hakkas liialt suureks paisuma.

Minu geoloogiastuudiumi eredaimad mälestused seostuvad suviste ekskursioonide ja menetluspraktikatega. Vabanemine loengute rutiinist ja kevadise eksamisessiooni pingetest vallandas alati emotsioonide tulva. Mõtteis terendus kauaoodatud suvi, seni nägemata paigad ja kaunis loodus, segatuna eksootika, romantika ja seiklustega.
Meis tärkav geoloogiline mõtlemine ja maailmapilt kinnistati enamasti meie omal Maarjamaal, aga selle avardamiseks viisid praktikumid meid koduvabariigist kaugemalegi: Siberisse, Krimmi, Kesk-Aasiasse ja mujale. Looduse saladusi tunnetada ja tema piire tundma õppida ei saanud mitte ainult praktikumide ja ekskursioonide raames, vaid ka matkadel mäestikesse, kõrbetesse ja jõgedele kuuendikul meie planeedist.

Maailma eri paigus olen hiljem korduvalt tajunud, kui tähtis on geoloogilise mõtte arenguks olla vahetus kontaktis loodusega ja näha oma silmaga eriilmelisi kohti, et mõtestada eri nähtusi ja protsesse. Seni õpperaamatustest tuttav abstraktne loodusobjekt või -protsess omandab hoopis uue mõõtme ning muutub ühtäkki iseenesestmõistetavaks.

Suur kanjon ja Balti klint. Viimane seda laadi tõdemus pärineb mullusügisesest reisist Ameerika Ühendriikide edelaossa. Ehkki erosioon kui kulutusprotsess toimib pidevalt ja kõikjal meie ümber, on tavateadvuse tasandil raske hoomata selle mastaape.
On ju Eestimaalgi suuresti erosioonist kantud pale, mille pinnamoes peegelduvad valdavalt viimase jäätumise jäljed. Selle alt võivad aga siin-seal välja paista jäätumiseelsete kulutusprotsesside traagelniidid, mille taust võib meid ajas tagasi viia isegi kuni Siluri ja Devoni ajastu vahetusel aset leidnud sündmusteni.
Ehkki olin kulutuse väge paljudes kohtades varemgi imetlenud, tajusin ometi, kuidas Arizona Suur kanjon äkki purustas senised alateadvuslikud kammitsad ja avardas minu mõtlemise piire.
Suure kanjoni mastaapsuse, mitmekesise ja keeruka morfoloogia lummuses kangastus mulle pilt, mis miniatuursemas vormis võiks avaneda kõrgelt Põhja-Eesti pankrannikult Soome lahele, kui sealt õnnestuks eemaldada Läänemere vood. See kogemine tugevdas veelgi minu arusaama meie klindiastangute erosioonilisest päritolust. Olen üsna veendunud, et Balti klint on samamoodi kui Suur kanjon tekkinud maakerke ja sellest tingitud jõgede erosiooni intensiivistumise tagajärjel, lähemalt võib sellest lugeda Eesti Looduse 2008. aasta septembrinumbrist [8]. [F 1]
Nagu Suur kanjon, köitsid mu pilku ja tähelepanu ka paljud Monument Valley’s asuvad eri kuju ja suurusega erosioonilised jäänukvormid – tõelised kulutusprotsesside võimukust peegeldavad ausambad. Nõtked õrnad võlvkaared, vormituna lõunaeestilikesse punastesse liivakividesse Archese rahvuspargis (Arches National Park) sümboliseerivad peale erosiooni hävitava väe ka looduse haprust ja selle ilme pidevat muutlikkust katkematus ajavoos. [F 2, 3]

Leiud muuseumis. Looduselamustest kantud tundmustest pakitsedes on raske ümber lülituda suurlinna miljöösse. Neljast maailma metropolis New Yorgis veedetud päevast pakkus enim kosutust käik Ameerika loodusloomuuseumisse (American Museum of National History).
Tõtates ühest saalist teise, et päevaga ahmida kõike, mis ühes maailma rikkalikema kogude ja parimate ekspositsioonidega muuseumis leidub, tajud esmalt jõuetust. Üksiti tunned, kui väike on inimolevus looduse võimsuse, mitmekesisuse ja ammendamatuse ees.
Päeva lõpus, vahetult enne muuseumi sulgemist, leidsin end aga ootamatult kohast, mis tõi tuhmunud mälusoppidest esile kauged, ülikoolipõlve jäänud hetked. Seisin saalis, kus oli väljapanek primitiivsetest paleosoilistest kaladest. Kannustatuna mälestustest, hakkasin teadlikumalt ringi vaatama: kas siin võiks olla eksponeeritud ka tükike minu kodusaart, Saaremaad?
Peagi seisin vitriini ees, kust leidsin kahe primitiivse, kalalaadse selgroogse, lõuatute klassi kuuluva luukilbilise Dartmuthia Gemmifera ja telodondi Thelodus sp. välisskeletid, mille nimesiltidelt võis peale üldinfo lugeda, et need on kogunud William Patten Saaremaalt. Natukene segadust tekitas üksnes Thelodus’e leiu aastaarv 1902. Minu mäletamist mööda tegi Patten kivististe kogumise retki Saaremaale umbkaudu 1920. ja 1930. aastail.

Põige Saaremaale. Tõenäoliselt kuulsin esimest korda William Pattenist ja tema Saaremaa käikudest ühes professor Arvo Rõõmusoksa köitvatest loengutest. Igatahes tõid need eksponaadid minu mälestusis esile Siluri aluspõhjakivimite õppereisi: kolmanda kursuse lõpetanud geoloogiatudengitena võtsime professori juhendusel ette traditsioonilise reisi Saaremaale.
Tookord, 1978. aasta varasuvel, käisime vaatamas ka saare loodeossa, Pilguse ja Karala vahele jäävat juba unustuse hõlma vajunud Himmiste-Kuigu paemurdu. See oli üks olulisim koht, kust Patten Siluri fossiile kogus.
Innuka geoloogia ajaloo huvilise ja uurijana ning paleontoloogina oli professor Rõõmusoks Patteni ekspeditsioonidest teadlik (võimalik, et Pattenit aidanud tolleaegse Tartu ülikooli töötaja, hilisema professori Artur Luha kaudu) kindlasti juba enne seda hetke, millest ta meile tookord seal paemurru veerel jutustas.
Nimelt oli ühe eelmise ekskursiooni käigus tulnud selles karjääris nende juurde kohalik külamees ja küsinud: „Kas te otsite siit neid kujusid?” See vana saare mees mäletas hästi Patteni ettevõtmist, mil paljud ümbruskonna mehed olid tema teenistuses. Iga leitud „kuju” eest olevat peale palga makstud ka korralikku lisatasu. Oma sõnade kinnituseks otsis ta selle suve kohta välja mõned fotod, mis praegu on tallel Tartu ülikooli geoloogiamuuseumis. [f 5]
Oleksin tahtnud muuseumis nähtust rääkida ka oma professorile, lootes saada lisainfot Patteni ekspeditsioonide kohta. Samas olin teadlik, et tema mälu ei olnud enam see, mis aastate eest. Aga aeg jõudis minust ette: eelmise aasta jõulukuul sai täis meie armastatud ja austatud geoloogiaprofessori eluring.

Skorpionid on selgroogsete eellased? Kuu aega varem Ameerika loodusloomuuseumis New Yorgis tundsin, kuidas minu jaoks sõlmusid Arvo Rõõmusoksa räägitud jutt Himmiste-Kuigu paemurrus ja vitriinis seisvad Siluri kivistisi sisaldavad lubjakivi tükid kodusaarest. Siiani olin end vahel tabanud mõtisklemast selle üle, mis on Saaremaalt korjatud fossiilidest saanud seal kaugel Ameerikas? Senini olidki need jäänud üksnes mõteteks.
Nüüd meenus mulle, et aastaid tagasi, kui aitasin professoril tema asju kolida ja raamatuid, separaate ning ajakirju sortida, juhtus mu pilk peatuma ühel William Patteni kirjutisel [5]. See oli nimelt artikkel Patteni enda mälestustest. Seesama artikkel, internetiotsingud ning Siluri lõuatute ainsa arvestatava eestlasest eriteadlase Tiiu Märsi kirjutised [2, 3, 4] selgitavad paljutki.
Oma mälestustes meenutab toona USA Dartmouthi ülikooli emeriitprofessori staatuse saanud William Patten (1861–1932) esmalt, kuidas temast 1880. aastate lõpus sai nn. lifer: piltlikult öeldes vang ühe teadusliku probleemi kammitsais. Kantuna nooruslikust innust ja trotsist seadis ta sihiks analüüsida üht teaduslikku probleemi, kuni sellele lahenduse leiab. Tõuke selleks andis huvi silma vastu, mis ämblikel, krabidel ja skorpionitel nende pea keskosas paiknevast lohust või poolõõnesjast ajust esile kerkis. Samal moel nagu silm inimese ja teiste selgroogsete peast.
„Võib-olla on skorpionid selgroogsete kauaotsitud eellased?” küsis Patten endalt. Ta pidi tõdema, et tollaste teadmiste valguses tundus selline väide absurdina, andes paljudele kolleegidele alust teda sõbralikult tögada. Lõpuks utsitas aga just see teemat süvitsi uurima ning pikkamisi kujunes arusaam, et pindmine välimuste erisuste mask varjutab nende eluvormide paljusid, põhiolemuselt sarnaseid omadusi.
„Pagan võtaks, ma näitan neile bioloogia fundamentalistidele paari asja, mida nad ei tea ja millele nad pole eales mõelnud!” Mõttest tiivustatuna sukeldus ta eluvormide ja nende evolutsiooni keerdkäikudesse – siht oli tõestada, et kõikide selgroogsete eellased on olnud fossiilsed meriskorpionid. Tol hetkel ei osanud ta aimatagi, et sellele väitele tõendusmaterjali otsides satub ta korduvalt Saaremaale – ühele saarele kaugel Läänemeres.
Patteni arvukate, maailma eri paigusse korraldatud väliekspeditsioonide eesmärk polnud siiski jahtida fossiilseid meriskorpioneid, mille poolest ka Saaremaa on maailmakuulus, vaid hoopis koos skorpionitega elanud kalalaadseid ostrakoderme (lõuatute vananenud nimetus). „Ühelt poolt on see kummaline loomarühm väga sarnane meriskorpionitega, teisalt aga kaladega, olemata siiski ei üks ega teine,” arutles Patten.
Just ostrakodermide lõaluu ja meeleorganite (nägemise, lõhna, kuulmise) anatoomia detailid pidid Patteni arvates lõplikult tõendama, et see primitiivne selgroogsete klass, paiknedes oma arengus skorpionite ja kalade vahel, on kõigi selgroogsete eellane.
„Paljude teiste seas on olemas ainult üks tilluke, kuni 7−8 cm pikkune ostrakoderm, Tremataspis, milles need organid on ümbritsetud kaitsvate luukilpidega ja mille hästi säilinud eksemplari leidmine võiks lahendada selle probleemi,” on kirjutanud Patten oma mälestustes. Seda ostrakodermi oli tol ajal maailmast leitud ainult ühest kohast – Saaremaalt.

Ameerika mees Saaremaal. Ühtekokku käis juba 1893. aastal Dartmouthis bioloogiaprofessoriks saanud Patten Saaremaal neljal korral. Esimesele, tõenäoliselt 1902. aasta uurimisreisile järgnes 1928. aastal teine, samasugust pettumust valmistanud retk. Hoolimata rikkalikest ja põnevatest fossiilileidudest jäi otsitu tegelikult saamata.
Edu saatis teda alles kolmandal, 1930. aasta ekspeditsioonil, kui ta hakkas fossiilide otsingul Viita, iseäranis aga Himmiste-Kuigu murrus esimest korda ulatuslikult paekivi murdma. Seitsmel järjestikusel nädalal oli kohapealt palgatud meeste rühm (15−27 meest) iga päev kümme tundi ametis kivide murdmisega [5]. Naasnud 1932. aasta septembris oma neljandalt, kõige edukamalt ekspeditsioonilt Himmiste-Kuigu paemurdu, suri täies elujõus Patten kuu aega hiljem ootamatult infarkti ja sellest ajendatud tromboosi tagajärjel [1].
Seega jäi Pattenil endal väga vähe aega uurida fossiile, mida ta ligi neli aastakümmet jahtinuna oli lõpuks leidnud [6] ja mis viimaks võisid anda lootust leida väljapääs labürindist, kuhu ta nooruse uljusest oli sisenenud.
Patteni 1930. aasta ekspeditsiooni meenutusest on meie jaoks ehk põnevaim Saaremaa looduse, eluolu ja inimeste kirjeldus ameeriklase silmade läbi [5]. Eriti kõrgelt hindab ta oma kirjutises kohalikke töömehi: „Kõik need mehed, alates talupoegadest kuni külajuuksurini, vanuses 18−80 aastat, olid võrdlemisi vaesed, samas aga ekstraklassi töömehed ja lahtiste kätega kõiksuguseid tööülesandeid täitma. Nad õppisid kiiresti rikkaliku kivimmaterjali seast välja valima ja kõrvale panema neid tükke, mis minu jaoks olid olulised.”
Nii mõnestki neist võinuks Patteni arvates saada silmapaistev isiksus mis tahes ühiskonnas. „Ma kiindusin väga kiiresti neisse inimestesse, hoolimata sellest, et suutsin nendega vahetada ainult paar sõna nende emakeeles,” kirjutab Patten.

Etikett osutus vigaseks. Ka siin ei saanud ma veel oma loole punkti panna. Näitasin muuseumi eksponaatidest tehtud fotosid Eesti parimale lõuatute tundjale Tiiu Märsile, kelle terav silm märkas Thelodus’e etiketil mitut ebatäpsust. [f 4]
Esiteks ei ole pildil olev eksponaat kindlasti telodontide alamklassi kuuluva perekonna Thelodus üks liik, vaid hoopis sama alamklassi perekonna Phlebolepis liik Phlebolepis elegans Pander. Selle, kindlasti ühe tuntuima Saaremaalt pärit fossiilse lõuatu esmakirjelduse, mis tugines üksikutele leitud soomustele, esitas juba 1856. aastal Christian Heinrich von Pander.
Esimesed selle liigi tervikisendid leidis aga alles 1929. aastal Artur Luha just lõuatute poolest haruldaselt rikkast Himmiste-Kuigu paemurrust. Seega ei saanud Artur Luha juhatatud William Patten koguda selle liigi suurepärast käsipala Himmiste-Kuigu paemurrust kindlasti mitte 1902. aastal, vaid alles 1930. või 1932. aastal, kui see üldse on Patteni kogutud.
Teine, ilma leiuaastata eksponeeritud fossiil Dartmuthia gammifera pärineb suure tõenäosusega Patteni 1930. aasta kaevamistelt. See liik on saanud nimetuse tänuavaldusena Patteni koduülikoolile, kes oli 1930. aastal toimunud Saaremaa ekspeditsiooni peamine toetaja [5].

Patteni pärand. Patteni rikkalik ja hästi säilinud Saaremaa fossiilide kogu jäi uurija äkilise surma tõttu suuresti tulevaste põlvede uurida. Umbes 3500 ühikust koosnevat Patteni kogu on luukilbiliste uurijate kõrval kõrgelt hinnanud ning sageli refereerinud ka teiste lõuatute alamklasside (telodondid, erikilbilised, kilbitud jt.) uurijad.
Esialgu Patteni perekonna valdusesse jäänud kogu kättesaadavus uurimistööks paranes märgatavalt 1938. aastal, kui see anti üle Dartmouthi ülikooli muuseumile. Ligi 40 aastat hiljem, 1975. aastal, liideti Patteni kollektsioon aga New Yorgi Ameerika loodusloomuuseumi paleoihtüoloogia kogudega [7].
Tuleb nentida, et Patteni uurimistööde käigus lõuatutest sisuliselt tühjaks ammutatud Himmiste-Kuigu paemurd asus ilmselt piiratud levikuga läätselaadsel kivimkehal [4], mis on siiani jäänud unikaalseks leiuks Saaremaal. Hilisemad otsijad on siit leidnud ainult üksikuid lõuatute fragmente.
Paljud Saaremaalt leitud ja hiljem kirjeldatud lõuatute liike (Patteni kogust näiteks kilbitu Schidiosteus mustelensis Pander, luukilbilised Witaaspis schrenkii (Pander) ja Saaremaaspis mickwitzi (Rohon) jt.) pole praegu Eesti muuseumide kogudes. Selleks et neid liike uurida, peab kas õnnelikule juhusele lootes leidma uue samaväärse läätse Saaremaalt või tuleb ette võtta reis maailma metropolidesse, New Yorki või Moskvasse (seal asub Friedrich Schmidti kollektsioon), kus on hoiul mitme, Saaremaa eri kohtadest leitud ja saare järgi oma nime saanud lõuatute tüüpmaterjal.

Lõpetuseks. Olemata paleontoloog ja oskamata kirjeldada fossiilidevahelisi evolutsioonilisi seoseid, on väga raske anda täpset hinnangut, kuivõrd Patten oma elu loojangul tundis end pääsenuna labürindist, kuhu ta noore uljaspeana oli sisenenud. Kas ta juba siis tajus, et see labürint võib osutuda umbteeks? On teadmata, mida rohkemat lootis ta leida ja tõestada oma viimase, edukaima Saaremaa ekspeditsiooni materjalide põhjal, mida ta ei jõudnud ilmselt lähemalt uurida, rääkimata nende kirjeldamisest.
Kõik suurepäraselt säilinud lõuatute kui primitiivsete selgroogsete leiud Saaremaalt pärinevad Ülem-Siluri kivimitest. Nüüdseks on kindlalt tõestatud primitiivseid selgroogseid leitud ka Kesk-Ordoviitsiumi, mõnede arvates isegi Ülem-Kambriumi kivimikihtidest. Seega selgub, et esmased selgroogsete eelkäijad ilmusid juba enne meriskorpioneid. Selle kitsa teadusvaldkonna areng ja hilisemad andmed ei ole kinnitanud Patteni idee paikapidavust. Patteni noorusentusiasmi idee pakub praegustele paleontoloogidele-evolutsionistidele pigem ajaloolist kui teaduslikku huvi.

Igor Tuuling (1957) on geoloog, töötab Tartu ülikooli geoloogia osakonnas vanemteadurina.

1. Gerould, John H. 1932. William Patten. Obituary. – Science 76 (1978): 481–482.
2. Märss, Tiiu 1982. Vanimate selgroogsete leiud Saaremaal. – Eesti Loodus 33 (10): 646–654.
3. Märss, Tiiu 1995. Lõuatute kivistised. – Eesti Loodus 46 (7): 192–194.
4. Märss, Tiiu et. al. 2003. Sedimentation of the Himmiste-Kuigu fish bed (Ludlow of Estonia), and taphonomy of the Phlebolepis elegans Pander (Thelodonti) shoal. – Proceedings of the Estonian Academy of Sciences. Geology 52 (4): 239–264.
5. Patten, William 1931a. The Dartmouth Expedition to the Island of Oesel (Running down the missing link). – The Dartmouth Alumni Magazine (June): 1–5.
6. Patten, William 1931b. New Ostracoderms from Oesel, Discussion. – Science 78 (1903): 671–673.
7. Ritchie, Alexander 1980. The Late Silurian Anaspid Genus Rhyncholepis from Oesel, Estonia, and Ringerike, Norway. American Museum Novaties 2699: 1–18.
8. Tuuling, Igor 2008. Kuidas on tekkinud Balti klint? – Eesti Loodus 59 (9): 6–14.