Euraasia kobras (Castor fiber) on meie looduse põlisasukas. Tõsi, ligi sada aastat seda töökat looma meie veekogudes ei ujunud, sest inimese ahnus tema naha, liha ja nõre järele tegi koprale lõpu. Seda mitte ainult Eestimaal, vaid kogu Euroopas: kahekümnenda sajandi alguseks oli Euroopasse jäänud vaid kaheksa väikesearvulist asurkonda. Eesti jõgedele, Jägala jõgikonda, asustati kobras uuesti 1957. aastal, Valgevenest pärit isenditega. Kahte viimast astakümmet võib Eesti kobraste ajaloos pidada pigem tõusu- kui mõõnaajaks.

Koprad tunnevad end kõige paremini vees, seetõttu loovad nad paisude abil üleujutatud alasid, et toidule lihtsamalt ligi pääseda. Üksiti kaitseb üleujutus kopra pesaurgude ja -kuhilate sissepääse röövlite ja talvepakase eest.

Oma vesiehitustöö tõttu on kobras ökosüsteemis väga tähtis liik, mängides võtmerolli loodusliku mitmekesisuse tagamisel. Sääraseid liike nimetatakse tugiliikideks (ingl. keystone species). Kopra loodud märgalad on elupaikadeks paljudele, pakkudes peavarju näiteks veelindudele ning kudemiskohti konnadele ja kaladele. Pisikiskjatele, nagu mink, nirk ja kärp, on kopratiigid ja -kuhilad oluline jahimaa. Konna- ja kalarikkus meelitavad ligi must-toonekure ja konnakotkaid, kes sageli ehitavad oma pesa toitumisalade lähedusse. Liigvee tõttu kuivanud ja mädanenud puud, üleujutatud alade lahutamatud osad, pakuvad suupistet rähnidele: sellised märgalad on meeliselupaik näiteks kaitsealusele valgeselg-kirjurähnile. Rähnid on tugiliigid, nagu kopradki, luues omakorda pesitsemisvõimalusi teistele õõnespesitsejatele.
Kopratiigid on ka looduslikud reservuaarid, mis vähendavad kevadisi üleujutusi ning suurendavad kuivadel suvekuudel veevoolu hulka. Igas kopratiigis võib miniatuursel kujul näha seda, mis toimub veepuhastusjaamades: sade settib ja vesi rikastub hapnikuga. Nii annab iga koprapais oma panuse jõgede ja järvede ning sedakaudu ka Läänemere puhtusesse. Kui koprapere oma tiigist lahkub ning pais aja jooksul laguneb, siis on sellestki loodusele palju kasu, sest lodu kattev mudakiht, mis vee alanedes metsa alla maha jääb, on taimedele väetise eest.

Kui mõni loom laiendab oma eluala, tekib tal pahatihti konflikt inimesega, eriti kui mängus on eraomand. Nii on läinud ka kopraga, kelle paturegistrisse on kirjutanud palju lugusid nii metsa- kui ka põllumehed. Kui inimene kaevab kraave ning süvendab veekogusid, et liigset vett kiiremini ära juhtida, siis kopra töö on risti vastupidine.
Koprad ei pelga inimasulate lähedust, kus nad teevad talunikele ja metsameestele iseäranis suurt meelehärmi. Tänapäeval pole mingi haruldus, kui kobras tegutseb isegi väikses metsaojas või kuivenduskraavis.
Tegelikult on inimene ise oma järjest hoogsama majandustegevusega seda konflikti soosinud. Kuivenduskraavid ning süvendatud ja sirgeks kaevatud jõed on kobrastele ideaalne ehitusplats, kuhu ilma suurema vaevata pais ning kuhil rajada. Sageli pole kuhilat vajagi, sest pesaurgu on hea uuristada inimese kuhjatud kõrgesse kaldavalli. Toitu ja rahulikku elu jätkub säärastes paikades tavaliselt kauaks.
Koprakahjustusi võib laias laastus jagada kolmeks: üleujutused, näritud puud ja õõnestatud kaldapealsed. Kui kaks esimest on silmaga näha, siis viimast tajume sinna sisse kukkudes.
Mida teha, kui kobras on end inimvaldustesse sisse seadnud ning heinamaa või metsaaluse üle ujutanud? Põhimõtteliselt on kaks võimalust: kas koprad hävitada või jagada nendega maad, püüdes kahjustusi vältida või vähendada.

Jahieeskirja järgi võib kobrast küttida 1. augustist 15. märtsini, kasutades mõrda, püüdevõrku, püünisraudu või urukoera. Aasta läbi võib kobrast jahtida korduvate koprakahjustuste korral ja maakonna keskkonnateenistuse loal. Sel juhul tohib kasutada varitsus- või hiilimisjahti, taksi või terjerit.
Peab aga mainima, et kobrast püüda ei olegi nii lihtne, kui esmapilgul tundub. Et ettevaatlik ja kaval loom püünisesse või raudadesse saada, on vaja suuri kogemusi. Püssiga jahti ei maksaks siinjuures mainidagi: paljud tuttavad jahimehed on rääkinud, kuidas nad kobrast lasksid, kuid pidid tühjade kätega koju tulema, sest saak sukeldus sügavale vette ega tulnud enam välja.
Pealegi peetakse kobraste tapmist või nende ümberasustamist ajutiseks abinõuks, sest varsti asustavad vabanenud ala teised koprad ning kogu lugu algab uuesti.

Rääkisin kord ühe talupidajaga, kellel alguses ei olnud midagi selle vastu, et koprad majast paarisaja meetri kaugusel tiikides ja neid ühendavas ojas tegutsesid. Ent ta ei arvestanud, et need huvitavad loomad ajapikku paljunevad, hakates tahes-tahtmata oma valdusala laiendama. Kaugel ei olnud ka aeg, kui perenaine ojakaldal jalutades jalgupidi kopraurgu vajus. Hiljem selgus, et kogu kallas oli tühjaks õõnestatud.
Ühel kuivemal suvel, kui vesi ojas langes, otsustasid koprad ehitada paisu. Paari nädala pärast oli pererahval peaaegu võimatu minna kuiva jalaga majast kaugemale. Kopraidüllile pani punkti see, kui ühel ilusal sügishommikul oli õunaaias ühest noorest õunapuust jäänud järele ainult paarikümnesentimeetrine tüügas.
Nüüd oli pereisa mõõt täis. Vana jahimehena teadis ta hästi püünisraudadega püügi saladusi ning varsti oli peretütrel kopranahast kasukas ning pereisal soe müts. Loo moraal on lihtne: kui tahta kobrastega koos elada, peab juba varakult võtma tarvitusele kahjustusi leevendavad või vältivad abinõud.

Paljud „targad” lõhuvad paisu ära, kuid avastavad paari päeva pärast, et see on uuesti üles ehitatud: väiksemad juba ühe ööga. Paisu lõhkudes tehakse seega tegelikult rohkem kahju kui kasu, sest parandamiseks kasutavad koprad ju ümbruskonna puid.
Tegelikult tasub paisutagust veetaset hoida stabiilsena, et koprad ei saaks kaugemaid puid kahjustada, või siis langetada veetaset tasapisi.

Ühe lahendusena pakutakse nn. kuivendustoru. Selleks sobib 10–30 cm läbimõõduga plasttoru, mis on poolenisti perforeeritud (s.t. sellesse on tehtud hulk väikseid auke) ning ots suletud, näiteks puupunni abil. Läbi paisu tuleb uuristada auk, mis ulatuks üleujutatud alalt äravoolukanalisse. Hea, kui see oleks väikese kaldega voolu suunas. Toru surutakse august läbi, nii et augustatud osa jääks üleujutatud alale. Selline kavalus hoiab paisutaguse veetaseme ühtlasena, nii ei laiene üleujutus isegi siis, kui koprad paisu tugevdavad ja kõrgemaks ehitavad.
Toru suletud ots ei võimalda kobrastel toru oksi täis toppida, nii et see ummistuks. Puupunni vms. asemel võib toru tiigipoolsesse otsa valmistada ka põlve, mis oleks suunatud tiigi põhja: seegi ei lase kopraid toru otsa ligi. Põlv peaks olema augustatud nagu torugi.
Kuivendustoru on tõhusaim seal, kus üleujutatud ala on suurem kui 0,1 hektarit ning tiik paisu taga vähemalt pool meetrit sügav. Peab ka püüdma silmas pidada, et toru läbimõõt vastaks alale peale voolava vee hulgale. Üks kuivendustoru tuleb toime ligikaudu kahe hektari suuruse üleujutatud alaga, nii et koprad ei suuda selle veetaset tõsta. Sellegipoolest peab olema valmis ajutisteks üleujutusteks vee suurema pealevoolu aegadel, eriti kevadel [Samuel Robert Noble Foundation: www.noble.org].
Kui kuivendustoru hoiab üleujutuse taseme ühtlase, siis üldjuhul piirab see ka kobraste arvu: toiduvarude nappus sunnib nooremaid koprapere liikmeid rändama oma valdusala leidmiseks kaugemale. Harvad ei ole ka juhtumid, kus koprad torutatud paisuga paigad täiesti maha jätavad.

Samasugust toru võib kasutada ka kobraste kinni ehitatud teetruupides. Sel juhul tuleb kõigepealt pais täielikult eemaldada, truubile metallvõrk ette panna ning perforeeritud toru sellest läbi ajada. Siinjuures peaks kasutama jämedat, ligi 30 cm diameetriga toru. Toru voolupealne ots tuleks katta traatvõrguga või kasutada näiteks juba eelkirjeldatud põlve. Kui panna truubile ainult võrk ette, siis sellest ei ole mingit kasu, sest koprad ehitavad sinna kiirelt uue paisu peale. Toru aga kindlustab vee äravoolu ka säärasel juhul.
Kopratundja Nikolai Laanetu hoiatab siiski, et võrguga kaetud truup võib koguda risu, mille tõttu näiteks Viljandimaal on vesi koguni teetamme ära uhtunud

Üleujutuste kõrval on probleemiks ka kopra aiatööd. Mul endalgi juhtus kord, et põllule peeti koristama jõudes ei olnudki esmapilgul midagi võtta. Kõik peedipealsed koos mulla alt välja ulatuva osaga olid kadunud. Ümbruskonda uurides sai kiiresti selgeks, et maiustamas oli käinud koprapere.
Paljud, kelle maakodu asub mõne idüllilise järve või jõe kaldal, on kurtnud, et koprad teevad nende viljapuu- või iluaias palju pahandust. Nii mõnelgi on õunapuud ära näritud või maha langetatud, ühel minu tuttaval aga võttis kobras maha paarikümneaastase pihlaka.

Rüüstamist aitab leevendada metallist võrkaed, mis ümbritseb kogu aiamaad või, kui rahakoti paksus või majapidamise suurus seda ei luba, siis iga üksikut puud. Aed peaks puutüvest jääma vähemalt 30 cm kaugusele, et see ei takistaks puu kasvu. Samas peab vaatama, et võrkaed ulatuks maani, veelgi parem, 10–20 cm maa sisse, et koprad selle alt läbi ei tungiks. Võrgu peaks kinnitama soovitatavalt metallvaiade külge.
Säärase aia tõhusust on näidanud samuti Samuel Robert Noble Fondi uuringud Ameerika Ühendriikides. Kümne aasta jooksul kaheksas paigas nõnda kaitstud puudel leiti koprakahjustusi ainult kolmel protsendil. Needki ei põhjustanud puude surma. Aiaga ümbritsemata katsealadel seevastu oli kahjustatud ligi 70% puid ja põõsaid, millest 40% olid surnud.

Aeg-ajalt võib trükiajakirjandusest lugeda lugusid, kus kobras on suure hulga metsa ära uputanud. Seetõttu olevat metsaomanikul suur tulu saamata jäänud. Kas siin on süüdi kobras või hoopis metsaomanik? Sageli võib nentida, et just metsaomanik, kes ei ole oma valdustel korralikult silma peal hoidnud. Kui kobraste tegevus avastada varakult, saab kahjusid tunduvalt vähendada, kas või eelmainitud viisidel. Raha taha säärased abinõud vaevalt jäävad, pigem võib takistuseks saada mugavus.

Kobras kuulub Eestimaa loodusesse nagu põder, ilves või karu, ilma kelleta oleks meie metsad märksa liigivaesemad ja igavamad. Kui inimene asetab enda huvid alati muude loomade omadest kõrgemale, kaob peagi ka see imeilus ja mitmekesine loodus, mida paljud peavad tõeliseks Eestimaa tunnusmärgiks.
Ei saa salata, et koprad on metsaalasid ja heinamaid ujutades ning puid närides maameestele pinnuks silmas. Ometi on võimalik seda pindu märksa väiksemaks lõigata. Mõned nutikad on kobraste elupaigast teinud lausa turismiobjekti, mida linnainimestele ja välismaalastele raha eest näidata.
Enne kui oma viha kobraste ja ka teiste loomade peale välja valame, peaksime mõtlema, kas soovime, et meie loodus oleks edaspidigi liigirikas ja eriline, või muutuks euroopalikult üksluiseks. Kui prooviks siiski looduse euroremonti vältida?

Jaanus Järva (1970) on vabakutseline loodusfotograaf, kes teeb koostööd paljude kodu- ja välismaiste väljaannetega.




Kopra toidulaud

Taimtoidulise loomana kuulub kopra menüüsse ligi 150 taime eri osi. Meelisvalik aga pole kuigi lai. Talvel ja varakevadel, kui rohelist pole võtta, läheb kõhtu peamiselt haava-, paju- ja pihlakakoor ning peenemad pajuoksad. Nende nappusel kõlbab ka lepa-, kase- ja isegi kuusekoor. Suvel seevastu hoitakse puukoorest eemale: nüüd leiab kopra menüüst hundinuia, pilliroo, angervaksa, tarnad, vesikupu, vesiroosi jne.
Ehitustöödeks ja toiduks ei lõigata puid tavaliselt kaugemalt kui poolsada meetrit veepiirist. Koprad ei kasuta kunagi ära tiigi ümbrusest kõiki toiduallikaid, vaid pigem tõstavad tiigi veetaset, et uutele toidukohtadele paremini ligi pääseda.
Kes on käinud suvel jõgede või metsaojade ääres, on kindlasti märganud kobraste tallatud „maanteid”, mis kulgevad veekogust isegi mitmesaja meetri kaugusele. Need teed viivad jõeluhtadel paiknevatesse „restoranidesse”, kus kobras võib nautida angervaksa mahlakaid varsi või pilliroo magusaid juurikaid. Mõnikord võivad koprad ka näiteks peedipõllult matti võtta. Tihti käiakse niiviisi maiustamas kogu perega.
Sügis on kopraperele kõige tegusam aastaaeg, sest siis kogutakse talvevarusid ja valmistatakse talveks ette paise. Näritakse lehtpuudelt oksi, veetakse need kuhila lähedusse vee alla ning kinnitatakse mutta. Varutakse peamiselt noori puid, sest neid on mugavam „lõigata” ja vedada.
Talvel, kui veekogu katab jää, kuluvad sellised toidutagavarad marjaks ära. Kuna koprad ei maga talveund, siis vajab ligi kuueliikmeline koprapere – ema, isa, käesoleva ja eelmise aasta pojad – talve üleelamiseks rohkelt toitu. Keskmine kopraperekond pistab talve jooksul nahka ligi pool hektarit metsa – täpsemalt siiski võsa või liigniisket lehtpuupuistut. Nii et metsamajandusele kopra kõhutäied iseenesest kahju ei põhjusta.