Väikejärved, järvikud, lombid, tiigid, endised linaleoaugud jms. väikeveekogud on oluline elupaik kümnetele ja sadadele liikidele, kellest paljud on haruldased ja ohustatud. Paraku tunneme väikeveekogude loomastikku üsna kesiselt. Kiilide, veeliste mardikate ja kahepaiksete uurijaid on Eestis läbi aegade nappinud, ajaloolised andmed nende liigirühmade kohta on üsna lünklikud ning mitme piirkonna kohta puudub liigiteave täiesti.

Suuri ujureid ja ringilendavaid kiile märkavad paljud, kuid liigini eristada neid enamasti ei osata. Väiksemaid ujureid, veemardikaid ja kiilivastseid suudavad liigini määrata aga vaid kogenud spetsialistid. Seetõttu võib nii mõnegi haruldase liigi elutsemine meie väikeveekogudes teadmata jääda. Säärane olukord on seda ohtlikum, et väikeveekogud kipuvad meie maastikest kaduma. Aegade jooksul on neid pinnasega täidetud ja kuivendatud, kalatiikideks ümber kujundatud, prahipaikadena kasutatud või lihtsalt kinni kasvada lastud.

Dragonlife aitab vee-elustikku. Väikeveekogude ning nende elustiku säilimist ja kaitset toetab Euroopa Liidu LIFE-i programmist kaasrahastatav projekt, mille nimi kõlab nagu fantaasia-rollimäng – Dragonlife. Dragon tuleneb ingliskeelsest sõnast dragonfly ’kiil’; life (ingl. ’elu ’) viitab aga LIFE-i programmi nimele.
Projekt keskendub peamiselt kahele liigile: suur-rabakiilile (Leucorrhinia pectoralis) ja mudakonnale (Pelobates fuscus), kes on oma elupaikade muutumise ja hävimise tõttu neist kadunud või kadumas.
2015. aastani kestev projekt viiakse ellu Eesti ja Taani Natura 2000 võrgustiku kaitsealadel, mõlemas riigis kaheksal alal. Eesti projektialadeks on valitud Lahemaa rahvuspark, Mõdriku-Roela, Varangu, Lasila, Porkuni ja Neeruti looduskaitseala Lääne-Virumaal, Emajõe Suursoo ja Piirissaare looduskaitseala Tartumaal ning Karula rahvuspark Valgamaal. Projekti juhib Eesti keskkonnaamet.

Kogutud on hulk andmeid liigikaitse tarbeks. Et liikide kaitse alus on hea teave nende bioloogia ja leviku kohta, kavandati projekti esmase suurema tegevusena väikeveekogude inventuur. Nii Eesti kui ka Taani projektialadel tehti välitöid mullu juunis. Andmeid koguti väikeveekogude füüsikaliste ja keemiliste omaduste, neid ümbritsevate biotoopide ning veekogu elustikurühmade kohta. Suur-rabakiili ja mudakonna kõrval pöörati inventuuri käigus erilist tähelepanu ka teistele EL loodusdirektiivi alusel kaitse alla võetud kahepaiksetele ning veelistele ja poolveelistele putukaliikidele (# 1).
Inventuuril uurisid samu veekogusid üheskoos herpetoloogid ja entomoloogid Taanist ning Eestist, osales ka veemardikate tundjaid Hollandist ja Tðehhist. Niiviisi korraldatud välitöö võimaldas ühelt poolt saada põhjaliku ülevaate väikeveekogude elustikust, teiselt poolt aga ekspertidel vahetada teadmisi ja kogemusi. Peamise uurimismeetodina kasutati kahvapüüki, ühtlasi otsiti veetaimestikust vesilikumune ja kaldataimestikust kiilide vastsekesti ning püüti veekogude lähiümbrusest täiskasvanud kiile. Kahe juuninädala jooksul uuriti kokku 269 väikeveekogu Eestis ja 195 Taanis.

Uued huvitavad levikuandmed: suur-rabakiilil ei lähegi Eestis nii halvasti. Eestis on kiilide levikut suhteliselt vähe uuritud ning seetõttu on ka suur-rabakiili leiukohti vähe teada: 1990. aastateni vaid kuus [2], hilisemad andmed on väga umbkaudsed. Dragonlife’i projekti aladel oli varem suur-rabakiili leitud Karulas ja Emajõe Suursoo lähedal [2]. Inventuuri käigus leiti seda kiililiiki aga lausa 53 väikeveekogust (# 1), nii Karulas, Emajõe Suursoos, Porkunis, Varangul kui ka Lahemaal.
Eriti arvukalt leidus suur-rabakiili Karulas, kus liigi vastseid leiti selgeveelistest taimestikurikastest väikejärvedest, kopra üleujutusaladelt ning kaladeta lompidest, mis asusid metsas või selle läheduses. Teistel uuringualadel leidus sääraseid biotoope tunduvalt vähem. Karulas sigisid suur-rabakiilid ka kahes 2001. aastal spetsiaalselt mudakonna jaoks rajatud veekogus. See näitab, et kahepaiksete tarbeks väikeveekogusid taastades ja rajades luuakse sobivaid elupaiku ka ohustatud poolveelistele selgrootutele.
Just elupaikade vähesus võib olla põhjuseks, miks Taanis õnnestus suur-rabakiili leida vaid neljast uuritud veekogust. Nii et Eestis on selle harulduse olukord võrdlemisi lootusrikas.

Tõmmuujur (Graphoderus bilineatus) on üks neid kogu Euroopas ohustatud tähtsaid liike, kelle levikupilti inventuur samuti täpsustas. Varasemast oli tema leviku kohta väga vähe teada [4]. 1990. aastatel oli teada vaid viis tõmmuujuri leiukohta, üks neist Karula rahvuspargis [3].
Mullu suvel läbi uuritud väikeveekogudest leiti tõmmuujurit viieteistkümnest (# 1), sealhulgas Karula rahvuspargis kümnest ja Emajõe Suursoos kolmest. Enamasti leidus seda mardikat väikejärvedes, mille kaldaõõtsik oli päikesele avatud. Paaril korral õnnestus teda leida ka kopratiikidest.

Mudakonna sigimisveekogude olukord pole kiita. Kahepaiksetest keskenduti inventuuril just sellele liigile. Mudakonn sigib vaid päikesele avatud selgeveelistes ja kalavabades lompides, järvikutes, tiikides ja ka kopra üleujutusaladel. Mudakonna kulleseid leiti Eestis neljal projektialal ja ühtekokku vaid 17 väikeveekogus (10% kõigist uuritud veekogudest, kui välja arvata Lahemaa rahvuspark ja Varangu looduskaitseala, mis jäävad mudakonna levilast välja).
Kõige arvukamalt leidus mudakonnakulleseid Karula rahvuspargis (kaheteistkümnes veekogus), Emajõe Suursoo ja Piirissaare looduskaitsealal leiti kulleseid kolmest ning nii Lasila kui ka Mõdriku-Roela kaitsealal vaid ühest veekogust.
Taanis leiti mudakonna kulleseid 21 veesilmast: 11% uuritud veekogudest. Kui Eestis ohustab mudakonna peamiselt kudemisveekogude halvenev seisund või nende hävimine, eelkõige veekogude kinnikasvamise, kaladega asustamise ning eutrofeerumise tõttu, siis Taanis on ohuks ka maismaaelupaikade häving intensiivse põllumajanduse tagajärjel. Samas ei ole kalade asustamine väikeveekogudesse Taanis nii suur probleem kui Eestis. Näiteks Haanja kaitsealal tehtud uuringus leiti kalu ligi pooltest väikeveekogudest [1].

Väljund: elupaikade taastamine. Peale leviku aitas väikeveekogude inventuur täpsustada ka liikide elupaiganõudlusi. Neid saab arvesse võtta liikide elupaiku taastades ja rajades.
Inventuuritulemused aitasid mullu sügisel taastada ja rajada 15 väikeveekogu Karula rahvuspargis. Eesmärk oli luua sigimispaiku mudakonnale, aga ka tõmmuujurile ja teistele veeselgrootutele. Veekogude asupaigad valiti välja just inventuuri tulemustest lähtudes: seniste mudakonna ja suur-rabakiili sigimisveekogude lähedusse, et need kiiremini asustataks.
Taastades pöörati hoolega tähelepanu liikide elupaiganõudlusele, mis oli selgunud inventuuri põhjal (veekogude avatus päikesele, metsa lähedus jms.). Kuni 2015. aastani on projektialadel kavas taastada liikide kaitseks 71 väikeveekogu ning rajada 30 uut.
Dragonlife’i projekti ja sihtliikide – mudakonna ja suur-rabakiili kohta leiab rohkem teavet projekti veebilehelt www.keskkonnaamet.ee/dragonlife.

1. Rannap, Riinu; Lõhmus, Asko; Briggs, Lars 2009. Restoring ponds for amphibians: A success story. – Hydrobiologia 634: 87–95.
2. Ruusmaa, Janika; Luig, Jaan 2005. Rabakiilid. – Eesti Loodus 56 (2): 30–33.
3. Timm, Henn 2002. Graphoderus. – Eesti Loodus 53 (2/3): 100–101.
4. Vilbaste, Kristel; Marvet, Ann (toim.) 2004. Rahvusvahelise tähtsusega looma- ja taimeliigid Eestis. Ilo Print, Tallinn.

Piret Pappel (1977) on herpetoloog, bioloogiaõpetaja.
Riinu Rannap (1966) on herpetoloog, Tartu ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi zooloogia osakonna teadur.