Nüüdse Eesti maaülikooli, kunagise Eesti põllumajanduse akadeemia (EPA) praegune asupaik Tallinna maantee ääres otsustati eelmise sajandi kuuekümnendate algul. Sellest tänini oleme emakese Maaga teinud ligi viiskümmend tiiru ümber Päikese. Aeg on edasi nihkunud oma pool sajandit, peale on kasvanud kaks uut põlvkonda. Peaaegu niisama kaua on Emajõe luhta kaunistanud dendropark, üks EPA sümboleid.
Üliõpilaste teadusliku ühingu (ÜTÜ) metsandusteaduste sektsiooni konverentsil 1964. aasta aprillis pidas neljanda kursuse üliõpilane, tulevane metsamajandusinsener Asta Amende ettekande „Rohelise vööndi vajadustest ja võimalustest Tartu linna ümbruses”. Möödunud 1963. aasta suvel oli Asta Amende osalenud 5,57 hektari suuruse pargi istutamisel Tartu tankitõrjekraavi äärde Lemmatsis ja Raadi dendraariumi harvendamisel. Nüüd vaagis ta rohelise vööndi rajamist ümber Tartu, nii Tähtvere-Vasula kui ka Ihaste-Kabina poole [5].
Paari kuu pärast, juunis 1964, pandi nurgakivi uuele EPA mehhaniseerimisteaduskonna õppehoonele Tähtveres [4]. Toona töötas rektorina dotsent Minna Klement (27.08.1911 Opolje küla, Jamburgi maakond, Peterburi kubermang – 25.12.2001 Tallinn), õppeprorektorina dotsent August Eenlaid (02.05.1905–23.12.1979), teadusprorektorina professor Valentin Matin (12.08.1915 Narva – 31.10.1977 Tallinn) ja haldusprorektorina Eduard Hunt.
Asta Amende ettekanne oli Tartu rohevööndi idee arendamise esimesi samme, aga selle teostus lükkus edasi, seda taotles EPA metsakasvatuse kateeder veel aastaid. Suurim takistus oli sobivate maaalade puudumine.
Asi võttis pöörde 1970. aastal, kui mõtet toetasid metsamajanduse ja looduskaitse minister Heino Teder ja tema esimene asetäitja Feliks Nõmmsalu ning uus EPA rektor Arnold Rüütel [2]. Selle aasta mais pidasid nõu Tartu linna töörahvasaadikute nõukogu täitevkomitee esimees Arnold Karu, tänapäevaselt linnapea, kes oli selles ametis aastatel 1964–1973, Tartu linna peaarhitekt Vadim Tðentropov, Feliks Nõmmsalu, rektor Arnold Rüütel ja dekaan Endel Laas, maaparanduse ja veemajanduse komitee esimehe esimene asetäitja Vello Linnamägi, koondise Eesti Põllumajandustehnika esimehe asetäitja Jüri Kriis jt. Leiti, et dendroloogiaaed sobib hästi Emajõe parema kalda ja Tartu–Põltsamaa maantee vahelisele alale; 50-hektarisest alast pidi ühtlasi kujunema park Tartu linnale [2].
Dendropargi teemal oli juba 1971. aastal vaneminsenerina ametis metsandusteadlane Eino-Endel Laas, kelle tõendusel eraldati maa-ala EPA-le 1971. aastal. 1970. aastal oli sellest salakraavituse ehk drenaaþi abil kuivendatud 20 hektarit ja lahtiste kraavidega 17 hektarit. Raha, nii Eino Laasi palgaks kui ka dendropargi rajamiseks, tuli lepinguga metsamajanduse ja looduskaitse ministeeriumilt.
Esimene puude istutuspäev korraldati 1971. aasta 22. aprillil, Lenini sünnipäeval. Nõukogude ajal oli see lohisev üldtava, ainupartei nõue: tehti nägu, et nii peabki olema, ent aeti omi asju. Istutajateks olid metsanduse eriala esimese kursuse üliõpilased ja metsakasvatuse kateedri töötajad, kaasa lõi õppeprorektor August Eenlaid.
Sel päeval istutati kuriili, jaapani, ameerika ja läänelehist, musta kuuske, kollast ja paberikaske, ameerika haaba, punast tamme, halli pähklipuud, pensilvaania kirsipuud, Wolfi sirelit, mägi- ja sitka leppa jt liike. Viimati nimetatud mägi- ja sitka lepp, vastavalt Alnus crispa ja Alnus sinuata, kuuluvad kaseliste sugukonda (Betulaceae). Endel Laasi sõnul oli kavas tulevasse parki koondada kõik meil kasvavad ja sissetoodud puu- ja põõsaliigid, nende teisendid ning erivormid [2].
Viidatud artiklis on Endel Laas märkinud, et tavaliselt on dendropargid rajatud mineraalmullale (s.t. enamjaolt mineraalainest koosnevale mullale – toim.), kuid antud juhul on kogu maa-alast neli viiendikku ehk 40 hektarit lammimullad (s.t. tulvaveeala mullad – toim.), mida oli vaja kuivendada. Sellesse raskesse töösse tulnuks Laasi arvates kaasata metsamajandusüliõpilased ja üldse EPA ning ka linna rahvas. Kirjutise lõpetab autor sooviga: Kui igaüks meist istutaks oma puu... [2].
Ka l4. juulil 1971, laupäeva pärastlõunal istutati üle 30 tamme, vahtra, torkava (hõbe-) kuuse ja hariliku pärna. Seda tegid EPA 20. aastapäevale pühendatud teaduslikust konverentsist osavõtjad. Sõna võtsid rektor Arnold Rüütel, linnapea Arnold Karu ja dekaan Endel Laas. Kõik nad rõhutasid, et dendropark on tähtis nii EPA-le kui ka kogu linnale. Avaldati arvamust, et dendropargist kujuneb koht, kuhu tullakse pidu- ja tähtpäevadel, ning puude istutamine sinna saab heaks tavaks. Kohal oli ka Moskva põllumajandusinseneride instituudi rektor Leonid Priðtðep, Tartu ja Viljandi metsamajandi direktorid Hans-Felix Tullus ja Harry Paal, Järvselja õppe- ja katsemetsamajandi direktor Heino Kasesalu jt. [3].
Rektoraadi tammed ja laululava kased. Professor Julius Tehveri eestvõttel ja kindla ideelise sihiga istutati juba 1964. aastal Tartu laululava kõrvale kolm tamme [1], mis praeguseks on kasvanud kaunis suureks. Puid põlistab kivi tekstiga: EPA rektoraadi tammed 1964. Nende tammede kõrvale plaaniti istutada teaduskondade puudesalke. Nõnda tehtigi: mullugi leidsin detsembrilumest veterinaariateaduskonna kivi 1964. aasta istutuse kohta, kirjaga „Veterinaaria 1964”.
Metsateadlane Eino-Endel Laas on meenutanud (11.12. 2010):
„Minu poisikesepõlves oli praeguse Tartu laululava kohal murtud järskude servadega liivaauk, mis polnud kõlbulik isegi mitte kelgutamiseks, all oli rohumaa, Tähtvere katsemajandi Eesti punase veise kari sõi seal. Sealt käis läbi Vorbuse poole üks väheseid Tartust välja viivaid jooksuradasid, sest allpool oli kuivendamata maaala, linna prügiluht, mis tasandati ja kuhu alates juba 1962. aastast istutasid EPA õppejõud ja üliõpilased kaski.
Praeguse laululava taguste puude istutamise peainitsiaator oli eriti Julius Tehver, ka Helmut Neerut, Olev Henno ja minu isa Endel Laas. Kõiki puid EPA ei istutanud, Tartu linn istutas ka kaskesid tahapoole, nii et kaskede riba jookseb välja praeguse Metsamaja krundi lõpuni ehk suure kraavini, sealt edasi on eramud ja oli kunagise sõjaväelennuvälja radar.
Esimene laululava valmis 1965. aastal, mille taha istutasid 1973. aasta kevadel hulga kaski ka metsamajanduse eriala üliõpilased. Mul on meeles selleaegse linnapea Arnold Karu sõnad: „Oh, millal ometi need kased hakkavad üle laululava paistma!” Sel ajal oli laululava kõrgem kui kased. Praegu on kaskede keskmine diameeter 30 cm, jämedamad küünivad kuni 70 cm. Samas kaskede all, kus kõnesolevad tammedki, on laulupeokivi, mis toodi sinna linnast Peetri kiriku vastas olevalt haljakult siis, kui sinna praegune laulupeokivi pandi.
Rektorid on tammi istutanud ka hiljem. EPA 45. aastapäeva puhul 1996. aastal istutati rektor Mait Klaasseni initsiatiivil tammeallee tolleaegse peahoone Kreutzwaldi 64 juurest veterinaariakorpuseni, noori tammi istutasid kõik kohal olnud rektorid: Arnold Rüütel, Nikolai Koslov, Olev Saveli ja Mait Klaassen.”
Küllap pool sajandit tagasi mõtles auväärt professor Julius Tehver nii, et rektoraadi ja teaduskondade puud istutame igavikuks – sajanditeks. Ning pühendame need läbi aegade kõigile rektoritele, kellele meeldib puid istutada ja loodust kaitsta, peajoontes loodushoiu õpetamise kaudu oma panteonis.
1. Kaasik, Ants 1971. Mõtteroheliste puude kõrval. – Põllumajanduse Akadeemia, 29. aprill.
2. Laas, Endel 1971. Kui igaüks istutaks oma puu. – Põllumajanduse Akadeemia, 29. aprill.
3. Laas, Endel 1971. Puud meenutavad. – Põllumajanduse Akadeemia, 9. juuli.
4. Lään, Vello 1964. Nurgakivi uuele EPA-le. – Põllumajanduse Akadeemia, 25. juuni.
5. Viljamaa, Ülo; Remmel, Rein 1964. Kokkuvõte metsameeste teadustegemistest. – Põllumajanduse Akadeemia, 9. aprill.
Aimur Joandi (19148), agronoom, avaldanud maaelu arenguloost artikleid ja raamatuid, teinud 1984. aastal museoloogilise amatöörfilmi „Lina”.
|