Eesti jalakaliikide lehtedele jätavad silmatorkavaid tegevusjälgi kolm liiki lehetäisid. Kaks toituvad hariliku jalaka lehtedel ning neid on eestikeelses metsaentomoloogilises kirjanduses juba käsitletud [2, 3], kolmas aga tekitab kukeharja moodi pahkasid künnapuu lehtedele. Teda ei ole emakeeles siiani tutvustatud.

Pahku tekitavad puude ja põõsaste lehtedele, võrsetele ja pungadele paljud väikesed taimemahla imevad putukaliigid pahklaste (Cynipidae), pahksääsklaste (Cecidomyiidae), lehetäiliste (Aphididae) jt. sugukondadest. Säärased putukad jäävad ise enamasti märkamatuks, kuid nende imemiskohal hakkab taimekude vohama ning tekib hästi märgatav väärmoodustis – pahk.

Siin tuleb juttu kolme liiki lehetäidest, kes tekitavad pahku ja väärarendeid harilikul jalakal ja künnapuul. Paljudel lehetäidel on keerukas arengutsükkel: suve jooksul areneb neil mitu tiivutute ja tiivuliste isenditega põlvkonda, kes rändavad ühelt toidutaime liigilt teisele. Sageli kolitakse endistest hoopis erinevatesse elupaikadesse: näiteks puulehtedelt mulda rohttaimede juurtele. Ka kolm vaatlusalust liiki kuuluvad nn. rändavate lehetäide hulka.

Jalaka-kobrutäi (Eriosoma ulmi) näib olevat meil harilikul jalakal kõige sagedasem lehetäiliik. Kevadsuvel lehe alaküljel arvukalt mahla imevad täid põhjustavad lehtede kuplumist ja keerdumist. Tavaliselt rullub kokku üks lehepool, kuid täide suure arvukuse korral tuleb ette ka lehtede kahepoolset kahjustust. Kahjustatud lehes klorofülli sisaldus väheneb ning keerdunud leheosa värvub kahvatukollakaks.
Südasuvel ilmuv tiivuline põlvkond rändab sõstarde ja karusmarja juurtele, kus areneb veel mitu partenogeneetilist, s.t. suguta sigivat põlvkonda. Sügisel ilmuvad sugulise põlvkonna isendid pöörduvad tagasi jalakale ja munevad tüve koorele, kust kevadel kooruvad isendid panevad aluse uutele jalakalehtedel toituvatele põlvkondadele.

Jalaka-pahktäi (Tetraneura ulmi) tekitab jalaka lehtedel ümara tipuga munajaid alt kitseneva jalaga kuni sentimeetri kõrgusi pahkasid, mis algul on rohelised, hiljem muutuvad punakaks ja seejärel kuivanult pruuniks. Pahkades elavad suve esimesel poolel tiivutute isendite põlvkonnad.
Suve keskel ilmuvad tiivulised isendid, pahk lõheneb ning nad rändavad teraviljade ja teiste kõrreliste rohttaimede (Poaceae) juurtele, kus samamoodi kui eelmisel liigil areneb mitu põlvkonda. Üksikuid pahkasid jalakalehtedel võib näha sageli ka linnaparkides, kuid arvukamalt on neid teraviljapõldude ja heintaimede kasvukohtade läheduses.

Künnapuu-pahktäi (Colopha compressa) rajatud lapikuid teravate tippude ja laia alusega pahkasid iseloomustatakse mitmes keeles kui kukeharjakujulisi. Saksa keeles ongi see lehetäi saanuks nimeks Ulmenhahnenkammblattlaus (künnapuu-kukeharja-lehetäi), kukeharja-pahktäiks (hanekamgalluis) kutsutakse teda ka Hollandis.
Kukeharjapahad tekivad künnapuu lehtedel pearoodude läheduses. Algul on nad hele- või kollakasrohelised või roosakad, seejärel ilmuvad neile punakad triibud ning hiljem muutuvad sageli üleni punaseks. Pahad võivad paikneda lehel ka üksikult, kuid tihti on lehe pearoo ligidal üksteise kõrval mitu kuni 1,5 cm kõrgust külgedelt kokkusurutud lapikut punakat pahka, mis tõepoolest meenutavad kukeharja.

Üldjoontes sarnaneb künnapuu-pahktäi arengutsükkel eelkirjeldatud lehetäiliikide omaga: suve esimese poole veedavad lehetäid künnapuul, seejärel vahetavad elupaika ja toidutaime ning sügisel pöörduvad künnapuule tagasi. Vahepealsed peremeestaimed on sellel lehetäiliigil tarnad, mille juurtele nad rändavad juulis või augusti algul. Seega elutseb see „kukeharja-täi” künnapuudel üksnes seal, kus läheduses on ka niiskemaid, tarnadele sobivaid alasid. Tartus on teda üsna arvukalt leidunud Rõõmu tee äärses pargis linna kirdeservas. See liik elutseb ainult künnapuul; harilikul jalakal pole teda kohatud.
Künnapuu-pahktäi suurt arvukust Eestis on tuntud vene entomoloog, Peterburi metsainstituudi professor, lehetäide uurija Nikolai Holodkovski (1858–1921) märkinud juba 1896. aastal ilmunud töös: ta uuris putukaid peamiselt Narva ja Narva-Jõesuu ümbruses [1]. Lehetäisid, sh. Eesti liike, on põhjalikult uurinud ka Läti entomoloog Amands Rupais [4, 5, 6]: tema kogus lehetäide levikuandmeid nii saartelt (Saaremaa, Hiiumaa, Muhu ja Abruka) kui ka Mandri-Eesti paljudest paikadest [5]. Künnapuu-pahktäid on leidunud Hiiumaal Vaemlas, Saaremaal Pärsamaal ning mitmel pool Lõuna- ja Ida-Eestis (Hummuli, Järvselja, Kärstna, Luua, Tihemetsa).

1. Cholodkovsky, Nikolai 1896. Aphidologische Mittheilungen. – Zoologischer Anzeiger 19: 508–513.
2. Lumet, Enn; Martin, Mati. 2005. Kes elavad jalakalehtedel? – Eesti Loodus 56 (2): 50–51.
3. Maavara, Vambola et al. 1961. Metsakaitse. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn.
4. Рупайс, Аманд А. 1969. Атлас дендрофильных тлей Прибалтики. Зинатне, Рига.
5. Рупайс, Аманд А. 1972. Материалы по фауне дендрофилъных тлей Эстонии. Зинатне, Рига.
6. Рупайс, Аманд А. 1989. Тли (Aphidodea) Латвии. Зинатне, Рига.

Kaljo Voolma (1948) on metsaentomoloog, Eesti maaülikooli metsandus- ja maaehitusinstituudi vanemteadur ja dotsent.