2011/12



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Polaaralad EL 2011/12
Esimesena lunapoolusel

Tnavu 14. detsembril mdus 100 aastat pevast, mil Roald Amundsen koos Olav Bjlandi, Helmer Hansseni, Sverre Hasseli ja Oscar Wistingiga judis esimesena lunapoolusele.

Tnapevani on htelugu ilmunud artikleid ja raamatuid, mis ksitlevad Roald Amundseni ja Robert Scotti elu ning nende vidujooksu lunapoolusele. Nad olid lunanaba poole teel hel ajal, ent nn ja edu saatis Amundseni. Scott judis poolusele temast viis ndalat hiljem ja tagasiteel kahjuks hukkus koos meeskonnaga.
Vhesed autorid on Norra rahvusraamatukogust les otsinud ja lugenud Amundseni pevikuid: need on norra keeles ja raskesti loetavas kekirjas. Siinne kirjutis phinebki suuresti lunapooluse ekspeditsiooni pevikutel: need avaldati esimest korda inglise keeles alles mdunud aastal [3].

Unistus polaaruurija elust. Roald Amundsen (16. juuli 1872 18. juuni 1928) sndis Norra laevaomanike ja kaptenite peres Borges Fredrikstadi lhedal. Kuigi ema pdis teda merest eemale hoida ja keelitas arstiametit ppima, inspireerisid Roaldi juba poisieast alates Franklini Loodevila- ja Fridtjof Nanseni Grnimaa-ekspeditsioon. Roald unistas polaaruurija elust. Seeprast karastas ta oma algul nrgavitu tervist, niteks magas lahtise akna all ja sooritas koos venna Leoniga eluohtliku talveretke Hardangervidda mgiplatool.

Ema surma jrel lahkus Roald 1892. aastal Oslo (toona Kristiania) likooli arstiteaduskonnast ning alustas elu merel, olles paljudel laevadel madrus ja trimees. Hlgepgilaevadel ttades oli tal hea vimalus tutvuda Arktika joludega. Esimese trimehe ja ekspeditsioonilema asetitjana sai Roald Belgica jtriivil Antarktikas 18971898 hulgaliselt kasulikke ppetunde: niteks ppis vltima skorbuuti, toitudes mereloomade vrskest lihast.
Amundsen juhtis 19031906 hlgepgilaeval Gjǿa ajaloo esimest nnestunud Loodevila-ekspeditsiooni. Kanada-Arktika saarestiku kaudu oli juba neli sajandit jrjepanu ptud leida mereteed Atlandi ookeanist Vaiksesse ookeani, ent edutult. Seeprast tegi Amundsen phjalikku eeltd: ta uuris detailselt eelmiste Loodevila-rituste kirjeldusi, mrkis les vead ja valearvestused.
Nendele toetudes koostas ta sootuks teistsuguse kava, kus kik oli peensusteni lbi meldud. Oma ekspeditsiooniks vajas ta vikest madala svisega laeva, meeskond pidi olema vike ja koosnema visadest, kigeks valmis liikmetest; kaasa tuli vtta korralik toiduvaru, millest pidi jaguma mitmeks aastaks.
Jolud sundisid Roaldit ja tema kuut kaaslast veetma kaks talve Kuningas Williami saarel. Ekspeditsioonil tegi ta sstemaatiliselt magnetilisi mtmisi ning mras kindlaks nihkunud magnetpooluse uue asukoha Somerseti saarel. Netsiliki inuittidelt sai Roald uusi kogemusi, kuidas arktilistes oludes ellu jda. Niteks petati talle kelgukoerte kasutamist, raskete villaste riiete asemel soovitati aga kanda loomanahkadest riideid. Toona ei teadnud Amundsen, et tegelikult valmistas ta end iga pev ette lunapoolusele judmiseks.

Lunapooluse kaudu phjapoolusele. Loodevila lbimine tugevdas Roald Amundseni autoriteeti. Plvinud Norras ja mujalgi suurt tunnustust, valmistus ta titma oma elu peaeesmrki: uurida arktilist basseini ja htlasi juda esimesena phjapoolusele. Fridtjof Nansen lubas talle selleks oma laeva Fram. Jtriiv le pooluse pidi algama Tukti merest ning ekspeditsioon kestma seitse aastat.
Raha kogunes selleks retkeks siiski visalt. Aastal 1909 tmbusid sponsorite ja parlamendi rahakotirauad pris koomale, sest tulid uudised Frederick Cooki judmisest phjapoolusele 1908. aasta aprillis ning Robert Pearyi samast saavutusest 1909. aastal.
Amundsenile oli selge, et kogu vajalikku raha ei saagi kokku. Sellises olukorras otsustas ta teha tisprde: siirduda hoopis lunapoolusele.
Saladuses hoitud plaanist teadsid ainult vend Leon ja Frami kapten Thorvald Nilsen. 1910. aasta 7. juunil lahkus Fram Bundefjordist, Amundseni kodumaja juurest. Teekond Beringi vina pidi kulgema mber Hoorni neeme. Madeiral sai llatunud meeskond teada uue reisisihi, kuid keegi ei soovinud pakutud laevareisi Oslosse (toona Kristiania). Juhti usaldati tielikult.
Madeiralt saatis Amundsen vend Leoniga vabandus- ja selgituskirja Fridtjof Nansenile ja telegrammi samuti Antarktikasse siirduvale Robert Scottile: Lubage teile teatada: lhen lunasse. Amundsen.

Idlliline talvelaager. Teel Antarktikasse kavatses Amundsen peatuda Goughi saarel, et kontrollida seal kronomeetreid. Kavatseti randuda ka Kergueleni saarel, kus sooviti tiendada ekspeditsiooni veevarusid. Ilmaolud neid plaane aga ei soosinud, pealegi pelgas Amundsen kontakte vlisilmaga, sh. vlausaldajatega. Et peatused polnud siiski hdavajalikud, otsustas Amundsen edasi seilata.
Nelja kuu prast, 14. jaanuaril 1911 judis Fram Vaalalahte Rossi elfiliustiku barjri ette.
Reis sinna oli kulgenud sujuvalt. Muret tegid vaid 99 grni veokoera: kardeti, et troopikareis on nende jaoks raskesti talutav. Igaks kaldarhma meestest pidi stma, jlgima ja patsutama tosinat koera: nii tutvuti ja kiinduti vastastikku. Muidugi seati valmis ka pooluseretke varustus.
Tihti leiab Amundseni pevikus kiidusnu vsimatult ja leidlikult ttavate meeste kohta, samuti valmistas talle head meelt laevas valitsenud rmus ja koostaldis meeleolu. Kiita saab ka Frami projekteerija Colin Archer, sest tormiselgi Lunaookeanil sobitus laev kenasti lainetesse.
1. oktoober, laupev

[---] ttame pidevalt varustuse kallal. Bjland saab varsti kelgud valmis. Jrgmisel ndalal lpetab Rnne 16 mehe telgi ja Ludvig Hansen on juba sna kaugel petrooleuminudega. Alustasin treenimist kelguretkeks. 15. septembril lpetasin suitsetamise. Oli raske.[---] Nii koerad kui ka mehed on suureprase tervise juures. Muret teeb veevaru. Meil on seda ca 30 t ja ettevaatlikult kasutades peaks jtkuma. Iga koer saab 2 liitrit pevas ja 19 meest ajavad lbi 50 liitriga pevas. Umbes veerand tonni pevas niisiis ...
Vaalalahe jseinaga tutvudes oli Amundsenile selge, et elfiliustik on siin vheliikuv ning rannarsed jkrgendikud toetuvad kaljudele. Ta mrgib, et lahe kuju ei olnud kuigi palju muutunud ajast, mil James Clark Ross selle 1841. aastal avastas. Seega polnud erilist phjust karta liustiku murdumist ookeani [2]. Just seda peljates oli Ernest Shackleton nelja aasta eest linud Rossi saarele, kuid pidi seal ootama McMurdo vina klmumist. Ka Scott rajas 1911. aastal alanud pooluseekspeditsiooni alustuseks laagripaiga Rossi saarele.
Amundseni laagripaik elfijl kergendas tunduvalt teekonda poolusele ja tagasi: see oli 110 km poolusele lhemal, siin vis laod ja tkojad rajada tormide eest peitu lume alla, htlasi leidus siin kllaldaselt hlgeid ja pingviine, kelle vrskest lihast said toituda nii retkelised kui ka koerad.
Jle pstitati kodus valmistatud 8 x 4 m mtudega majake Framheim, peale selle veel hulk 16-kohalisi telke, kuhu paigutati varustust ja majutati koerad. Sgise jooksul rajati 80., 81. ja 82. lunalaiusele kolm moonaladu.
Talvel seadis Amundsen sisse pevareiimi: kuus tundi td vaheldus kllaldase puhkusega. Sdi tisteraleivast, marjahoidistest ja hlgelihast koosnevat tervislikku toitu, hommikuks olid kokk Adolf Lindstrmi valmistatud maitsvad pannkoogid moosiga. Phapevadel ja phadel puhati, samuti loobuti ilmavaatlustest kell kaks sel, kuna vaatleja oleks hirinud kigi samas ruumis maganud kaaslaste und. Kige thtsam oli piisav uneaeg, et mehed oleksid pooluseretkeks hsti vlja puhanud. Astronoomilisi ja gravitatsioonilisi vaatlusi tehti peval.
Hommikuti korraldas Amundsen hutemperatuuri raarvamise vistluse, et innustada kiki korraks vrsket hku vtma ja sedaviisi hommikupahurust leevendama. Vitjat auhinnati kuu lpus.
Laagri pevakavasse jagus palju td. Olav Bjland hveldas hemaks kelkude puitosad ja kelgukastid: sama moona ja varustusega vhenes kelgu kogukaal 456 kilolt 375 kiloni. Oscar Wisting mbles kahemehetelgid kokku neljamehetelkideks. Sverre Hassel ngi vaeva koerapiitsade valmistamisega ning Hjalmar Johansen pakkis toidukraami litihedalt kelgukastidesse jne. Mehed ttasid eraldi jalustes tkodades, nii oli neil luna- ja htulauas ksteisele alati midagi uut rkida. Kllalt on olnud talvitusi, kus jrjest samas ruumis viibijate vahele sigineb tdimus ja rritus.
3. juuli, esmaspev
Siiani on talv linud kui ks silmapilk. [---] Jumal tnatud, paremaid mlestusi ei saagi olla. Mitte htegi vritimistmist, ei kibedaid snu, ei midagi peale hea. Pidev seltsimehelik koost, tsiduses ja tielikus usus, et saavutame oma eesmrgi. Jah. Vib klada veidralt, kuid kindel see, kellelgi pole vhimatki kahtlust, et juame sinna ...

Kre pakane ti esimesed pinged. Idll ei jnud siiski lpuni kestma. 8. septembril alanud esimene poolusernnak tuli katkestada 56 oC langenud klma tttu. Kaks koera klmusid sel surnuks ja kolme mehe kannad olid kvasti klmavetud. Tagasiteel Kristian Prestrudiga maha jnud Johansen sdistas jrgmisel hommikul avalikult Amundseni kndimatus juhtimises nii sel retkel kui ka varasemal ajal.
Etteheiteid, alusetuid vi phjendatuid, tegi Johansen kigi kuuldes, juhi autoriteeti nestades, mistttu Amundsen ei pidanud vimalikuks andestada. Eriti revaks tegi Roaldi asjaolu, et sdistusi esitas kogenud polaarmees, kes oli pelnud phjapoolusele koos Fridtjof Nanseniga. Pealegi oli sunnitud alkoholipuudus pingutanud nrve mehel, kes oli kaasa vetud vaid Nanseni soovil.
Karistuseks eemaldas Amundsen Johanseni poolusemeeskonnast ja saatis koos Jrgen Stubberudi ja Prestrudiga kelguretkele itta, Kuningas Edward VII maale. Pooluseretke ebannestumise korral oleks see tegelikkuses kordalinud rnnak olnud teatav igustus kogu ekspeditsioonile. Thtsad olid ka mereuuringud, mida tehti talvel Frami pealt enam kui 60 jaamas vhe uuritud alal Luna-Ameerika ja Aafrika vahel.

Poolusele ja tagasi 99 pevaga. ige stardipev koitis 20. oktoobril, mil teele asusid viis meest ja 52 koera, kaasas varustust tis neli kelku. Hommikuudu hajus kll peva peale, kuid retkkond oli selleks ajaks kaldunud liialt itta jpragude alale. Sealne lumepind oli ettearvamatu ja ohtlik, kord avaneski tohutu sgavik just Wistingi ja Amundseni kelgu krval, neil nnestus hoiduda halvimast. Prastlunal laagrisse jdes oli meeskonnal lbitud paarkmmend kilomeetrit.
Maa- ja madaltuisku ning ohtlikke jpragusid jagus teele hiljemgi: mnikord vajuti sisse, kuid ikka saadi vlja, vahel tnu heale nnele.
Navigeerimine elfiliustikul oli hsti kavandatud, sgisretkedel rajatud moonaladusid aitasid leida vanad kelgujljed; mrtsis ehitatud kahemeetrised lumethised olid samuti kindlalt psti. Niisiis rajati teel poolusele veel 150 thist, igahes kirjake kauguse ja suunaga jrgmise thiseni.
Nagu sgisel, rajati ndki moonalaod igal tislaiuskraadil. Laost ida-lne suunas pandi iga poole kilomeetri jrel psti nummerdatud bambusridvad ja nende otsa lipud: tagasiteel aitasid need hlpsamini leida moonapaiku ka halva ilma korral. Nii phjalikult suudeti neid thistada vaid seetttu, et meestel ji piisavalt aega ja judu: kelke vedasid ju innukad grni veokoerad.
Pevateekond 2830 km kestis tavaliselt viis-kuus tundi, selle vltel ehitati lumest this ja sdi kiirelt kolm-neli kuivikut, janu korral lisati kuivikule lund. Prastluna oli puhkuse aeg. Ekspeditsiooni kavas olid ette nhtud ka pikad puhkepevad, mnikord andis vaba peva aga halb ilm. Kelgud jid vhehaaval kergemaks, kava kohaselt tapeti ka koeri, et neid teistele kortele toiduks anda.
Teistmoodi pev oli 11. november, mil ligikaudu 150 kilomeetrit lunas silmati metippe: hiljem on neid hakatud nimetama Kuninganna Maudi mgedeks.
Nende mgede jalamil ji lunapoolusele prgiv seltskond laagrisse, et edasise tegevuse le aru pidada: lunapooluseni oli veel 550 kilomeetrit. Meeskond otsustas learuse maha jtta, vtta kaasa kahe kuu moona ning panna selga soojad karusnahksed rivad. Tus platoole kulges piki Axel Heibergi liustikku, kus oli arvukalt phjatuid jpragusid ja teed tkestavaid jplokke.
21. november, teisipev
Niisiis oleme leidnud lbipsu. Oleme praegu platool 10 600 jala krgusel (3231 meetrit toim.). Oli testi pingutav pev, kigepealt koertele. Ent kahekmne neljale neist, meie parimatest seltsimeestest, on saanud osaks parim autasu: surm. Saabumisel kell 8 p.l. lasti nad maha ja eemaldati sisikonnad. Nlitakse homme. Meile on jnud 18 parimat koera. Need jaotuvad kolme kelgu ette, igahele kuus. Koerad tegid tna suureprast td. 17 km ja 5000 jalga tusu (umbes 1520 meetrit toim.). tle veel, et koerad on siin kasutud ...
22.25. novembril hoidis tihe lumetorm retkelisi paigal. Maru kll vaibus, kuid edasist liikumist takistas paks pehme lumi, tunda andis ka mestike ltsutamapanev krgus. Teekond viis siiski peatselt tagasi madalamale Kuradiliustikule. Niisugune nimi anti jvljale seetttu, et seal oli vga raske liikuda: kui ks miil (1,6 km) nnestus edasi minna, siis tuli kaks miili (3,2 km) mber pragude kia. Liustiku laosa sai aga nimeks Saatana Tantsusaal: srast metsikute kuristike ja phjatute lhangute labrinti polnud Amundseni kaaslased veel ninud. Retke tegi veelgi vaevalisemaks vahetpidamata undav torm [1, 4].
Poolusele suundujatele oli see viimane jlhedega ala, sest 4. detsembril juti platoole, 87o lunalaiusele. Seevastu tkestasid siin teed sastrugid: meetrikrgused tuule kujundatud kvad lumevired. Neid on eriti raske letada nn. valges pimeduses, kui nha ei ole varje ega horisonti ja kaob kaugusetaju.

8. detsembril mduti Ernest Shackletoni saavutatud lpp-punktist 88o23' lunalaiusel, see hetk ti Amundsenile pisarad silma. Siia rajati ekspeditsiooni viimane moonaladu.
15. detsember, reede (tegelikult 14. detsember, sest oli letatud kuupevaraja)
Lpuks judsime sihtkohta ja pstitasime meie lipu geograafilisel lunapoolusel, Kuningas Haakon VII platool. Jumal tnatud! See oli kell 3 p.l. Hommikul teele asudes oli ilm parim, kuid kell 10 e.l. lks taevas pilve ja pike kadus. Priske tuul kagust. Osalt hea, osalt halb lumepind. Kuningas Haakon VII platoo paistis ikka hesugune, sna tasane, lumehangedeta. Pike ilmus jlle prastlunal ning keskl saame mta tema seisu. Muidugi ei asu me tpselt 90o peal, kuid siiski vga lhedal, tnu meie suureprastele vaatlustele ja instrumentidele. Saabusime kolme kelgu ja 17 koeraga. he tappis Helmer kohe prast saabumist. Helge oli kokku varisenud. Homme kulgeme kolmes suunas, et pooluse ala mber piirata. Oli pidusk, igahele vike tkike hlgeliha. lehomme alustame tagasiteed kahe kelguga. Kolmas jb siia. Jtame siia ka vikese kolmemehetelgi Norra ja Frami lipuga.
Hiljem on Amundsen kirjutanud sellest pevast nii: Uhkus ja meeleliigutus srasid les lipu poole vaatavas viies silmapaaris, kui lipukangas end terava plaksatusega lahti rullis ja le pooluse lehvis. Olin otsustanud, et lipu heiskamise ajaloolisest sndmusest peavad kik vrdselt osa saama. See au ei kuulunud ainult hele mehele, vaid kigile, kes olid selles vitluses oma elu kaalule pannud ja koos lbi tule ja vee linud. [---] Siht oli saavutatud, teekond lppenud. [---] Parem olla aus ja les tunnistada, et ma pole kunagi tundnud htegi meest, kes oleks end leidnud oma ihaldatud eesmrgist sedavrd risti vastupidises suunas olevat. Phjapooluse mber laiuvad alad ja muidugi phjapoolus ise on mind ahvatlenud lapseplvest peale, ja nd olin ma siin, lunapoolusel. Kas on ldse vimalik midagi nii pea peale pratut ette kujutada? [1].

Phjalik ettevalmistus tagas vidu. Eelnev elu oli Roald Amundsenist kujundanud elukutselise polaaruurija. Tema paljud konkurendid jid amatrideks, kes ei osanud igesti kasutada suuski, koeri, karusnahast rivaid ega leoleva hoiaku tttu vtta omaks muid phjarahvaste kogemusi.
Oma pooluseretke mtles Roald Amundsen lbi pisiasjadeni. Muu hulgas pani ta suurt rhku toiduvarule: seda oli kaasa vetud enam, kui tegelikult vajati. Nii oli vimalik vaid seeprast, et kasutati tolle aja polaarekspeditsioonide ainuiget veojudu koeri, kes prast oma otstarbe titmist said kll roaks teistele koertele ja meeskonnaliikmetele.
Paljud asjahuvilised on Robert Scotti traagiliselt lppenud ekpeditsiooni peamiseks phjuseks pidanud asjaolu, et veoloomade rolli pandud meeskond ei suutnud kaasa vedada kllalt toitu. Srane rnnak eeldab aga sna korralikku moonavaru. Pealegi ei jaksanud pikast pevast kurnatud mehed piisavalt hsti thistada oma toiduladusid: tagasiteel kulus nende otsingutel palju vrtuslikku aega ja judu. Mida aeglasemalt edasi kulgeti, seda pikemalt tuli viibida Antarktise krgplatoo kurnavalt hredas hus. Samuti jdi seetttu tagasiteel klma aastaaja peale. Klm lumi oli aga justkui liiv kelgujalaste all. Ent samas andsid nii Robert Scotti kui ka Ernest Shackletoni juhitud ekspeditsioonid palju suurema panuse Antarktika teadusuuringutesse.

LISAKAST
-----------------------------------------------
Amundseni-Scotti jaama meteoroloogilised andmed (19572010)
Krgus merepinnast 2835 m
J paksus 2700 m
J liikumine loode suunas umbes 10 m aastas
Aasta keskmine hutemperatuur 49,3 oC
hutemperatuuri absoluutne miinimum 82,8 oC (juuni 1982)
hutemperatuuri absoluutne maksimum 13,6 oC (detsember 1978)
Lume keskmine akumulatsioon 23 cm/aasta, vee ekvivalent 8,6 cm
Keskmine hurhk 681,4 mb
Keskmine tuule kiirus 5,5 m/s
Maksimaalne tuule kiirus 25 m/s (august 1989)
-----------------------------------------------


1. Amundsen, Roald 1912. Die Eroberung des Sdpols. Band I & II. Lehmann, Mnchen.
2. Amundsen, Roald 1928. Elmni ja tutkimusretkeni. Werner Sderstm Oy, Porvoo.
3. Amundsen, Roald 2010. Diaries. The South Pole Expedition 191012. The Fram Museum, Oslo.
4. Centkiewicz, Alina; Centkiewicz, Czeslaw 1994. Mees, keda kutsus meri. Eesti Raamat, Tallinn.


Enn Kaup (1946) on TT geoloogia instituudi vanemteadur, uurinud jrvi kaheksal Antarktika-ekspeditsioonil 19722009. Eesti polaarklubi, Austraalia Antarktika-ekspeditsioonide klubi ja Saksa polaaruurimise hingu liige.



Enn Kaup
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet