Lõppeva aasta puu – jalaka – nime võiks küll esmapilgul seostada sõnaga jalg, ent pigem on see seotud vana sõnatüvega, mis on tähendanud suurt ja võimast. Igatahes on nii jalakas kui ka künnapuu vanad nimetused, esinedes võrdlemisi sarnasel kujul mitmes meie sugulaskeeles.
Nii jalaka kui ka künnapuu nimetustele on kindlaid vasteid üksnes teistest läänemeresoome keeltest. Puunimetus jalakas on tuntud laiemalt: soome jalava, vadja jalaga, isuri jallaaja ja vepsa jalam [3: 234].
Künnapuu ja vastavad puude nimetused on levinud ainult läänepoolsetes läänemeresoome keeltes: soome künnepää, kynnejalava, vadja tðünnäpuu, liivi kîndapä jms. [3: 464]. Sageli on ka künnapuu tähendanud jalakat, rahvakeeles ei ole neil kahel lähedasel puuliigil järjekindlalt vahet tehtud.
Kõlalise sarnasuse tõttu on jalaka nimetust seostatud sõnaga jalg. Ometi ei saa need sõnad omavahel seotud olla, sest ka neis läänemeresoome keeltes, kus ei ole astmevaheldust ja selle tõttu on sõna jalg kõikides vormides ja tuletistes säilinud klusiil k ~ g, on vastav puunimetus klusiilita: näiteks lüüdi d´algas ’jalas’, aga d´alai ’jalakas’, vepsa jaugas ’jalas’, aga jalam ’jalakas’.
Selle sõna kohta ei ole pakutud kindlat etümoloogiat; kui oletada tähenduslikku motiveeritust, saab seda puunimetust pigem seostada läänemeresoome tüvega jalo ’suur, uhke, võimas’; soome keeles näiteks tähendab jalopuu väärispuitu, jalokuusi nulgu, jalomuotoinen on ’suursuguse kujuga’. Sellist tähendusseost kohtab teistes keelteski, on ju jalakas üks uhkemaid ja suursugusemaid puid.
Igal juhul on jalakas vormilt tüüpiline puunimetus, nagu kadakas või pedakas. Ka eesti murretes on sellele regulaarseid vormivasteid teiste puunimetuste hulgas: näiteks lõunaeesti jallai ’jalakas’, kattai ’kadakas’, pettäi ’mänd’. Et tegemist on iseloomuliku, üsna vana puunimetusega, näitavad ka kõrvutused kaugemate sugulaskeeltega. Jalakas on ersa keeles úel´ej, mokða keeles úäl´i, mari keeles ðol, ðolo, ungari keeles szil.
Neid sõnu on ühendatud soome puunimetusega salava ’remmelgas’ ja kõrvutatud sõnadega halava ’(raud)paju’ (vrd. eesti halap, halapaju) ja jalava ’jalakas’ [1: 147]. Jala(ka-s) võiks siis olla juba läänemeresoome algkeeles tähenduslikult motiveeritud teisend soome-ugri iidsest úala-tüvest, mis on teadaolevalt vanim jalaka nimetus sugulaskeeltes.
Eesti murretes on jalakas puunimetusena üldtuntud. Kirjakeelest tuntud kuju jalak ~ jalakas on iseloomulik põhjaeesti murretele; jalaja(s) ~ jallaj on levinud lõunaeesti murretes, Saaremaal Sõrve säärel ja põhjapoolsel Hiiumaal (# 1). Sõnakuju jalangas on üles märgitud Lääne-Eestist Ristilt ja Vigalast [2: 38].
Samuti on künnap ja künnapuu eesti keelealal mitmel pool tuntud, need ei ole olnud tarvitusel ainult idapoolsel Võrumaal ja Setumaal, kus on kirja pandud vormid künnärpuu ja künnärtpuu. Kõige kindlapiirilisema levikuga on siin sõnakuju künnapas, mis esineb Lääne-Eesti mandrimurrakutes (# 2).
Sõnad künnap ~ künnapas ~ künnapää tähendavad kõik nii kõõlust kui ka künnapuud [3: 705–706]. Ilmselt ongi pahklikuma tüvega ja kõva puiduga künnapuu nimetus algupäralt piltlik, võrdluse kaudu keelde tulnud. Ka see puunimetus peab siiski olema üsna vana, sest on peale eesti keele levinud veel liivi ja vadja keeles ning soome murretes.
1. Itkonen, Erkki (toim.) 1992. Suomen sanojen alkuperä. Etymologinen sanakirja. 1, A–K. Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, Kotimaisten Kielten tutkimuskeskus, Helsinki.
2. Juhkam, Evi jt. (koost.) 1997. EMS 2 = Eesti murrete sõnaraamat. 2. köide, 6. vihik. Eesti Keele Instituut, Tallinn.
3. Kendla, Mari jt. (toim.) 2007. EMS 10 = Eesti murrete sõnaraamat. 4. köide, 19. vihik. Eesti Keele Instituut, Tallinn.
Karl Pajusalu (1963) on Tartu ülikooli eesti keele ajaloo ja murrete professor.
|